Kapsapea (1993)

Riho Unt ja "Kapsapea" triloogia

1990-ndad kulutas Riho Unt, tehes Saamueli triloogiat: “Kapsapea” (1993), “Kapsapea 2 ehk Tagasi Euroopasse” (1997) ja “Saamueli Internet” (2000). „Kapsapea“ põhineb populaarsel eesti näidendil, mille sajandi algul kirjutas Oskar Luts. Kaasaja vaataja jaoks uuendatuna (ja mõjutatuna filmidest “Indiana Jones kadunud laeva otsingul” ja “See meeletu, meeletu maailm”), keskendub „Kapsapea“ Saamuelile, põikpäisele talumehele, kes varastab ära oma naabri hiiglasliku kapsa lootuses laadal auhinna (viis rubla) võita. Kuuldused Saamueli kapsast levivad ja varsti tahab iga riik sellest oma osa.

Kuigi “Kapsapea” räägib selgelt Eesti iseseisvusest (näit. igaüks tahab tükki Eestist), on film huvitav just oma kommertsambitsioonide poolest. Unt nõustub, et kunstifaktorid olid sekundaarsed: “Me püüdsime teha teadlikult midagi, mis oleks natuke rohkem kommertsedule suunatud.” Kahjuks ei olnud Unt kunagi näinud inglise Aardman Animation’i filme. Sellega võrreldes on “Kapsapea” vaatamata tugevale stsenaariumile ja animatsioonile äärmiselt primitiivne ning kahvatub Aardman’i tööde professionaalse väljanägemise kõrval.

Kuid olulisem on see, et “Kapsapea” märkis uut reaalsust eesti animatsioonis — turupositsioonile asumist. “Tänapäeval peab publikule rohkem mõtlema ja rohkem töötama ning olema oma tegemistes täpsem,” ütleb Unt. “Nõukogude ajal võisid sa valada kogu oma stressi ja probleemid metafoorsetesse töödesse. Tänapäeval ei saa enam nii teha. Finantspool nõuab teistsugust mõtlemist. Tollal ei pidanud muretsema, kust raha tuleb. Nüüd peab lugu olema hea ja hästi läbi mõeldud.” Selge on see, et “Kapsapea” tähistas uue ajastu algust eesti animafilmi tegijatele.
Robinson, C. J. (2003). Hing sees: 45 aastat "Nukufilmi" stuudiot II [stuudio animafilmidest, ka nukufilmist "Kapsapea"; tõlk. Elen Lotman]. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 88-94.

Katke intervjuust Riho Undiga Clermont ­Ferrand'i festivalil Prantsusmaal:

Kas sa said midagi kasulikku ka "Kapsapea" järjele mõeldes?
Julgust annab teadmine, et Canal+ tahab näidata "Kapsapea" esimest osa, see kindlustab natuke majanduslikult. Teine asi on kogemus, kuidas praegu Prantsusmaal suhtutakse Euroopa Liitu, neil on isegi mingi sellekohane sisetsensuur välja kujunemas. Üks ajakirjanik küsis minult, et miks ma halvustan Euroopa Liitu. -- Kuidas? -- Aga teil on ju filmis see Brüsseli sümbol, pissiv jõmpsikas.  Jäin talle vastuse võlgu.
Tahaksin "Kapsapea" teise filmi teha samuti poliitiliselt terava, ka Euroopa Liidu aadressil, kuid ma pean mõtlema ka filmi turustamisele - ma ei varja, et kavatsen teha müügifilmi.
Lõhmus, J. (1995). "Kapsapeaga" Prantsusmaal [vestlus Clermont ­Ferrand'i festivalil oma nukufilmiga osaleva Riho Undiga]. Kultuurileht, 17. veebr, lk 18.

Filmist kriitiku pilguga

Toomas Kall: "Nukufilmis "Kapsapea" ei paista rahapuudus üldse välja, isegi filmi-New York mõjub ehtsana, ja see on efekt, mida meie mängufilm iialgi ei saavuta. Ka teab režissöör Unt, et paroodia või imitatsioon - aga seda nuku-action oma olemuselt on - ei tohi eeskujuobjektile vähemalt tehnilise virtuoossuse poolest alla jääda, ning "Kapsapea" kaklus- ja tagaajamisstseenid ongi tempokad ja üleküllastatud - esimesel vaatamisel märkamata jäänud detaile jääb järgmisteks kordadeks palju üle. Kui lisada, et ka niisugune nukufilmi jaoks problemaatiline komponent nagu erootika on "Kapsapeas" olemas ja stiilselt paigas, siis võib öelda, et õnnestunud pole mitte ainult Riho Undi teos, vaid ka "Tallinnfilmi" toode. /---/

Võib tunduda, et see on film eestlase rahvuslikust karakterist. Tõepoolest, ilma pliuhkamlikult juhmi tarmukuseta vaevalt siin keegi viistuhat aastat paigal oleks püsinud. Kuna aga ükski uurimus ei kinnita, et teiste rahvaste liikmetel juhmus ja tarmukus puudub, siis leppigem tagasihoidlikuma määratlusega - film on eelkõige isiksusest, täpsemalt üksikisikust ja tema püüdlustest ning toimetulemisest murrangulisel ajal. /---/

Kui nüüd lõpuks küsida, mida propageerib Riho Undi "Kapsapea", siis juhiksin vaataja tähelepanu sellele, mida ta vahest ise ei märganud, sest see oli liiga nähtav: esimest korda meie rahvusteadvuse ajaloos leidis mõjuval viisil visualiseerimist e e s t i  a s i. See poolmüütiline keham, ese, objekt, mida üha aetakse ja edendatakse ning mille nimel käib kohati globaalseks paisuv võitlus. Kapsapea ongi eesti asi!"
Kall, T. (1994). Eesti asi on tehtud nähtavaks. Teater. Muusika. Kino, nr 10, lk 18-­21.

Mati Unt: "Film on päris vaimukas ja kubiseb vihjetest, allusioonidest ning tsitaatidest. Lut­su nali on tõstetud rahvusvahelisse konteksti. Internatsid ja Harrison Ford löövad kaasa. Mõned montaažid on erakordselt vaimukad.

Aga pärast tekib üks printsipiaal­ne küsimus. Nimelt: kas on õigusta­tud nii sügavale minev eneseiroonia ja rahvuslik masohhism? Harrison Fordi näitamine eeldab, et film on mõeldud rahvusvahelisele publiku­le. Aga peab see rahvusvaheline publik tingimata teada saama, et me ise ka ei usu oma vabadusse, et me saeme oksa, millel istume?

Niisugune küüniline hoiak sobis okupatsiooniaega, oli õieti asenda­matu. Praegu aga ootaks kunstilt minimaalsetki valitsustruudust ning positiivsust. See kõlab esimesel hetkel naljana, aga mis siin naljakat on? Nii et mingi poliitilisepoolne et­teheide mul filmile on. Et: me nagu ise ei usu endasse ja reklaamime seda eba-usku üle maailma ja veel efektsel viisil.

Aga see etteheide on vaieldav. Film tuleb igal juhul kanda meie kultuuri aktivasse. Ega ta ole nõr­gem kui "Äratus". Ta on vaata et isegi tugevam! Tore on elada kaasa ülemaailmsele eufooriale eesti kapsa pärast. (Ainult: kas saadakse aru, miks kapsas on nii väärtuslik ja miks ta kujuneb "väljanäitusel" ilmselt sensatsiooniks?!) /---/

Võiks teinekord liituda nimekai­muga rahvuslikus enesepilas, tänu millele me võibolla üldse veel ole­mas oleme.
Ehkki — jah, liiale ka ei maksa minna."
Unt, M. (1993). Sügavale minev eneseiroonia. Sirp, 15. okt, lk 6.

Filmile tagasivaatavalt

Jaan Ruus: „Kuigi kogu tegevus on pretensioonitu, sinna-tänna hüplev kapustnik, on pooletunnises loos mõnusat vestelisust ja pehmet huumorit uue aja segaduste ainetel.“
Ruus, J. (2007). Nukkude parade-allez [Jaan Ruus valis 200 Eesti nukufilmist välja 10, mis kõnekad omas ajas ja üle aja, nende hulgas "Kapsapea"]. Eesti Ekspress: Areen, 22. nov, lk B10.

Taasiseseisvusaja olulisemad filmid

Postimees palus 21 filmiga seotud inimesel – ajakirjanikel ja ametnikel, levitajatel ja tegijatel endil - nimetada 10 olulisemat Eesti filmi aastaist 1991-2011 nii filmiliigiti kui kõigi kolme liigi peale kokku.

Animafilmi 10
1. «1895» – 16 häält
2. «Kapsapea» / Kapsapea-sari – 15
3. «Hotell E»  - 12
4. «Leiutajateküla Lotte» / Lotte-sari - 11
5.-6. «Krokodill» - 10
5.-6. «Taevalaul» – 10
7.-11. «Porgandite öö» – 7
7.-11. «Teekond Nirvaanasse» – 7
7.-11. «Frank ja Wendy» – 7
7.-11. «Une instituut» - 7
7.-11. «Tuukrid vihmas» - 7
Taasiseseisvusaja olulisem film on "Sügisball": 20 aastat (2011). Postimees: AK, 10. sept, lk 8-9.

Euroskeptik Saamuel Pliuhkam – kangelane vastu tahtmist

Oskar Lutsu välja mõeldud kade, praaliv ja napsulembene talumees Saamuel Pliuhkam (Aarne Üksküla häälega), kes kõigis kolmes “Kapsapea” triloogia filmis tegutseb, eriti positiivsete isikuomadustega ei hiilga. Ta kuulub pigem Lutsu nende tegelaste galeriisse, kes enne teevad ja siis mõtlevad. Mati Undi sõnade kohaselt peitub Pliuhkami jõud hüperaktiivsuses: Saamueli tegevus on maniakaalne, eufooriline ja sellepärast kõikehävitav ja tegelikult eesmärgipäratu. Undi jaoks oli Saamuel nagu purjus Kalevipoeg, kellel heade kavatsustega alustatud ettevõtmised joomase pea tõttu alalõpmata liiva jooksid. Saamueli hüperaktiivsus aga tuleneb samuti enamasti alkoholi liigtarvitamisest.

Elu muutub kolme filmi jooksul küll nii palju, et puskariaparaat tagatoas asendub internetti ühendatud arvutiga ning Saamueli janu mõneks ajaks infonäljaga, aga vanad harjumused saavad lõpuks siiski võitu. Internetis toodab ta viina koopiamasinaga – ennustades nõnda stsenaristide Riho Undi ja Andrus Kivirähki abiga ette 3D-printimise tulevikku. Saamuel kopeerib masinaga samagonni ja seakoote kõrtsis klientidele pakkumiseks, hiljem on printer abiks ka vastupanuliikumise relvadega varustamisel. Nõnda esitab Riho Undi triloogia kolmas film mööda festivale tiirutades maailmale omamoodi ultimaatumi – hoidke alt, purjus eestlane internetis on hullem kui mis tahes hästi planeeritud küberrünnak. Bill Gates katkub juukseid, sest purjus eestlane on suisa viirus! Aga isegi purjus eestlane saab aru, et info on rikkus ja seda saab valuutana kasutada. Isegi mehed mustas (Will Smithi ja Tommy Lee Jonesi välimusega) ei saa Ida-Euroopa talupoja geenmuundamata viiruse vastu, kes oma kodulehekülje kaudu internetti ronib ja Pentagoni tagatubadesse tuuseldama pääseb. /---/

Artikkel jätkub Eesti Ekspressi tasulisel digilehel:
Euroskeptik Saamuel Pliuhkam – kangelane vastu tahtmist -
Euroskeptik Saamuel Pliuhkam – kangelane vastu tahtmist [lastefilmide DVD-sarjas ilmus „Kapsapea“ triloogia] (2014). Eesti Ekspress, 27. märts, lk 54, ill.

Eesti lastefilmide sari

3. oktoobril 2013 alustas ilmumist Eesti lastefilmide sari - põnevad, lõbusad ja õpetlikud lastefilmid 30 DVD-l, mis peaksid olema igas kodus! DVDd tulevad järjest poodides müügile koos Eesti Ekspressiga igal neljapäeval alates 3. oktoobrist. Nii 30 nädalat järjest. Sarjas on 60 lühianimafilmi, 4 täispikka animafilmi ja 16 mängufilmi. Filmid on valitud nii, et esindatud oleksid meie parimad filmitegijad, iga žanri parimad filmid, eri ajastud ja kõik meie tähtsamad lastefilmide tegelased.

„Kapsapea triloogia“ on sarja 27. DVD, ilmunud 03.04.2014. Sellel on järgmised filmid:

Kapsapea (1993)
Tagasi Euroopasse (1997)
Saamueli internet (2000)