Kalamaja-puitlinna võimalus (2001)

Fakte

Film on valminud 1999-2000 ehitushoolduse- ja restaureerimisalase Rootsi Läänemere Fondi kaudu Rootsi valitsuse poolt rahastatud Rootsi-Eesti koostööprojekti Österledi raames.
Tekst filmilindilt

"Kalamaja - puitlinna võimalus" võitis rahvusvahelisel muinsuskaitseteemalisel filmifestivalil Itaalias Toblachis parima teadusliku filmi auhinna.
Eesti film võitis Itaalias (2001). Sirp, 30. märts, lk 19.

Arvamusi filmist

Rein Tootmaa: „Marko Raadi kolmveerandtunnine dokumentaalfilm “Kalamaja – puitlinna võimalus” räägibki meile sellest, kuidas vanu puitmaju elamiskõlbulikuna säilitada. Filmi käimalükkavaks jõuks oli Rootsi riigi Baltimaade toetamise fondi ja Eesti Muinsuskaitse Seltsi ühisprojekti läbiviimine 1999. aastal Kalamajas, kus näitlikult ja säästlikult restaureeriti Väike-Patarei 3 vana puitmaja, kasutades selleks spetsiifilisi töövõtteid ning vanu vastupidavaid ja inimsõbralikke (kasetoht, takk, lubi, linaõlivärvid jt.) materjale. Paralleelselt praktilise taastamistegevusega käis ka vastav teoreetiline seminar, mille käigus anti õpetust kohalikele töömeestele.

Ürituse organiseerijad püüdsid oma tegevusega tõestada, et vastupidiselt üldlevinud arusaamale ei tule vana taastamine sellisel moel kallim kui uue ehitamine ega uute materjalidega renoveerimine. See on veenev ja mõjus argument vastukaaluks agressiivsele moodsate materjalide reklaamile ja progressiidee kultusele mis tahes valdkonnas. Workshopis osaleja Vello Trell kinnitab kogunisti, et selline restaureerimine tuleb tihtipeale odavamgi ja mis veel tähtsam: muudab inimeste mõtlemist. Kuna meil on rootslased (kes ennast ise “plastmassist läbi sõid”) eeskujuna varnast võtta, peaks entusiastliku töömehe arvates meil see protsess kiiremini käima minema.

Kas ja kui kiiresti minevikuprojekt meil käima läheb, näitab tulevik. Igal juhul teeb see film kõik selleks (veenab, tõestab, näitab ette, toob näiteid Lätist, Leedust, Rootsist), et selline asi jalad alla võtaks.

Filmitegijad ei piirdu ainult puitmajade säästliku taastamise propageerimisega, vaid mõtestavad kogu protsessi laiemalt ning lülitavad selle laiemasse konteksti. Kohe filmi algul fikseeritakse kurbtõdemuslik lähtekoht: “Äärelinna kvartaleid sunnib pidev uuslinna pealetung vaiksesse heitlusse hääbumisega” ning öeldakse välja, et siiani on ametnike toetusavaldused puitasumilise aguli säilitamiseks ebalevad. Oma tegevusega astuvad nad justkui võitlusse nähtamatute progressikultuslike jõududega.

Selleks otstarbeks pannakse filmis rääkima aselinnapea Liisa Pakosta, kes tunnistab, et Kalamaja elukeskkond on tervislik, roheline, vaikne, väikese liiklusega, mitte-tiheda asustusega jne. Staa?ikas muinsuskaitse spetsialist Jaan Tamm väärtustab agulis toimivat üksteisetundmist ning intensiivset naabri- ja küünarnukitunnet, mis on oluline inimväärse elukeskkonna tunnusjoon. Nii aitab film tervikuna näha neid väärtusi, mis juba kaduma läinud või siis mida enam näha ega väärtustada ei osata. Kokkuvõtteks ei ole see siiski film agulist, vaid katsetest agulit ennekõike arhitektuuriliselt säilitada. Filmi teemaks on aastakümneid teisejärguliseks peetud puitarhitektuuri rehabiliteerimine ja renoveerimine, niisiis ennekõike tsunftisisene asi. See aga ei takista vähimalgi määral sel (mingis osas õppeotstarbelisel ja teises mõttes keskkonnapropagandistlikul) filmil üldhumanistlikke eesmärkide teenimist.“ /---/
Tootmaa, R. (2002). Agul paneb progressikultusele mehiselt vastu. Sirp, 8. veebr, lk 22-23.

Tarmo Teder: „Marko Raat tegi oma käsikirja järgi kolmveerandtunnise filmi “Kalamaja — puitlinna võimalus”, milles näidatakse sadu maju ja puitehitiste renoveerimise kümneid asjatundjaid kuni entusiastlikult remontiva koduperenaiseni välja. Kommenteerijate poolest on film vägagi tasakaalustatud ja mitmekesine, rääkivad pead ei tüüta. Paistab, et teemast on välja pigistatud maksimum.

Film algab XX sajandi alguse vaadetega agulimajadele, mitmed fotod pärinevad Tartust, kõlab 1930. aastate Prantsuse diplomaadi ja õpetaja Chatala aguliidülli sõnastus. Arhiivist on võetud kroonikakaadrid 1950. aastate lõpu sotsialistlikust ülesehitusest, optimistlik naisdiktor kuulutab kadu vanadele puitlobudikele, taustaks lööv estraadimuusika. Kerkisid plokkmajad, betoonbarakid, nn hruštšovkad, kuid tänaseni on säilinud ikkagi suhteliselt palju puitmaju päris algsel kujul.

Kalamaja mainiti ürikuis juba XV—XVI sajandil, asumi puithoonestus pärineb põhiliselt XIX sajandi esimeset poolest kuni XX sajandi esimese pooleni. Pealeloetud tekst on informatsioonitihe, arhitektuuriteaduslikult tiine, mõistust võõrsõnade ja pikkade lausetega koormav. /---/

Filmist koorub Eesti mineviku arhitektuuriline ja eluasemeline vastuolu: ehituskunsti näiteks toodavad tippehitised on ikka kivist, aga inimeste elamise jaoks ehitatud majad enamasti puust. Arhitektuuriajalugu kipub väiksema ühiskondliku rolliga tavaehitistest mööda vaatama. Kuid näiteks Riias Daugava jões paikneb saar, millel on kalurite vana asum, mis kuulutatud puitarhitektuuri kaitsealaks. Seal domineerib puitmaterjal, uus peab vanaga sobima. Rootsis ja Soomes on puitmajas elamine prestiizne.

Marko Raadi film suudab näidata Kalamaja erilisi tahke ja asumi väärtust, mis nõuab temaga linnaehituslikult eraldi tegelemist.
Teder, T. (2002). Kaks liitrit õlut ja sada grammi viina. Teater. Muusika. Kino nr 2, lk  87-91.