Avaleht » Filmiliigid

Huviinfo

Eesti Päevaleht: Vilbre teeb hirmsat filmi armastusest

ETV kultuurisaadete režissöör Rene Vilbre (30) monteerib oma esimest koolijärgset lühimängufilmi tööpealkirjaga "Armas tuss 50 aastat hiljem", kus peaosades on Herta Elviste ja Lembit Eelmäe.

Režisööri sõnul räägib tema uus film ajast ja armastusest ehk sellest kuidas suhtlevad ja armastavad hetkel 20-30-aastased inimesed poole sajandi pärast ehk aastal 2050. Nimelt hakkab üle seitsmekümneaastane naispeategelane filmis kolmandat last sünnitama ning nostalgiline vanapaar joob ajastule mittevastavat viina ja tõmbab suitsu.

"Kui me filmi tegime, tiirlesid peas mõtted sellest, kas moraali- ja eetikapiiride murdumisel võib armastus kahe inimese vahel püsima jääda ja sellest, et kui me praegu lapsi ei tee, pole mõtet vanuigi nutta, et pole, kes pensioni maksaks ja pead silitaks," seletab Vilbre. Vanapaar teebki lapsi müügiks, sest omaegsete haritlastena on nad kõik raha vanaduspõlveks läbi löönud.

Kirjanik Peeter Sauteri kirjutatud suhteliselt karune ja slängis toimuv dialoog mõjub eakate näitlejate ettekandes vägagi nüansirikkalt ja teravalt. "Võib-olla ongi vanal maailmal aeg lusikas nurka visata," mõlgutab Vilbre mõtteid.

Filmi kolmas peategelane on tumedanahaline medõde, keda kehastab Monika Tuvi. "Tema räägib sellest, et vanainimesed on sovetiaegne rämps ja tema on õige eestlane," lausub Vilbre.

"Kuna see on mul esimene kinokooli järgne teos, siis neid armastatakse ka esimesteks nimetada," ütleb vabakutseline filmirezhissöör Vilbre. Tegelikult on see tema neljas lühimängufilm. Eelmised filmid "Üks päev", "Samuel Beckett-FILM" ja "Perekondlik sündmus" on kõik mitmetel välismaa festivalidel äramärkimist leidnud.
Tali, P. (2000). Vilbre teeb hirmsat filmi armastusest. Eesti Päevaleht, 15. juuli, lk 14.

Filmist kriitiku pilguga

Andres Laasik: „Herta Elviste ja Lembit Eelmäe näitlejatööd selles lühifilmis pakuvad rohkem lusti ja rõõmu kui paljude täispikkade mängufilmide uimerdamised. Need kaks Eesti teatri raudvara loovad filmi absurdimaiguse tulevikuvisiooni, mis vaatleb irooniliselt eestlaste võimet püsima jääda.

Õieti on see film ainult ühe mõtte film, või isegi sketš, nagu üks lühifilm olema peab. Peeter Sauter ei paku siin stsenaristina mingeid keerulisi käike või nüansse. Ta kirjeldab olukorda kaugel tulevikus, kui lastetegemiseks pole maamuna peal teisi inimesi, kui seitsmekümneaastased tegelased, keda kehastavad Elviste ja Eelmäe. Sauter pakub ka mahlakat dialoogi, mida näitlejad imetlusväärse lihtsusega elustavad. Aga rohkemat polegi vaja.

Põhitöö jääb näitlejate kanda. Mängu tulevad kiusu ja mõistmist kandvad peened nüansid, vastastikust võitlust ja samas hingesoojust. See on näitlejapaar, kes suudab kaamera ees taasluua inimeste kooselus peituvat kunstilist sügavust. Kahtlemata on neil abiks oma eluline kogemus, mis arvatavasti on enam kui rikkalik. René Vilbre ei ole mitte kuidagi alt läinud, toetudes selle filmi tegemisel režissöörina väärt näitlejatele. Loomulikult on filmis ka leidlikult disainitud futuristlik ruum, kuid see on vaid hädatarvilik kuliss. Peaasi on inimene kulisside ees.

Herta Elviste ja Lembit Eelmäe näitasid “Armsas Tussis” oma tippvormi. Näitasid ka head absurditunnetust. Need näitlejad oleks parim paar, kes võiksid mängida Becketti “Õnnelikke päevi” maailmaklassi tasemel.“
Laasik, A. (2001). Tõeline vanade pidu. Eesti Päevaleht, 4. jaan, lk 21B.

Tarmo Teder: „Pimedate Ööde filmifestivali raames esilinastus lühimängufilm “Armas tuss 50 aastat hiljem”, ETV näitas seda linateost 3. jaanuaril, justkui püüdes hoida kadunud Eesti Telefilmi traditsiooni, kui igal uusaastapäeval lasti eetrisse pikem ja mitte alati sitem linalugu.

“Armas tuss 50 aastat hiljem” on rõlguse piiril balansseeriva huumori ja kergete ulmeelementidega maitsestatud, kolme tegelasega ökonoomne tükk, mõõdukas 40-kraadine rüübe, lühike lonks filmimaniakile, kes kohe ei adugi saunaköögis aetud puskari kõrvalmaitset. Vaatamisel tekib fiiling ja pärast pohmelli hakkab mõte nokkima.
Teder, T.  (2001). Renee ja Peeter, müüdud! Sirp, 12. jaan, lk 13.

Jaanus Kulli: „Kui Von Krahli Teatris tuli välja skandaalse Jouko Turkka “Connecting People”, räägiti sama palju kui lavastusest sellestki, et Eestis paraku puudub sellise kaliibriga ühiskonna sotsiaal-poliitilisi probleeme lahkav dramaturg, kes lisaks oma sõnakasutusega ühiskonda ja eriti selle väikekodanlastest esindajaid ärritaks ja pärast kogu asja peale lihtsalt pihku itsitaks. /---/ Turkka lavastust vaadates meenus äkki Sauter. Ka ropu suuga. Ta ei ole küll veel sellise kaliibriga looja ja sellise kaliibriga ropendaja, aga eks ta ole Turkkast ka noorem.

Iseküsimus, kas Eesti ülepea vajab oma Turkkat. Viimasel ajal üha süvenev kurb-naljakas poliitiline kraaklemine siinsel nii õhukesel poliitilisel jääl ütleb, et vajab kindlasti. /---/ Nii ropud, labased ja robustsed kui Turkka ja Sauter ennast paista ka ei laseks, räägivad nad tegelikult samas väga õrnadest, inimlikest ja paraku ka valusatest tunnetest. Ennekõike siis Armastusest.

“Armsas tussis” on kaks imeilusat kaadrit. Kui Naine pärast sünnitust, vaevatud ja veel sünnituslaual lamades ütleb Mehele kolm sõna: “Ma armastan sind” ja hetke pärast küsib, et kas Mees teda ka ikka veel armastab. Viimane vist ei vastagi õieti midagi, rohmab nagu rohkem käega, et ma ju ütlesin seda juba kakskümmend viis aastat tagasi.

Teine kaader on autos, kui Mees päikesekatte alla tõmbab ja peegliserva külge kinnitatud Naise noorpõlvefotole näpusuudluse saadab. Ainuüksi nende kahe kaadri pärast on see film minu arvates armastusest. /---/

Jah, filmi Mees ja Naine müüvad lapsi, ostavad selle eest kokaiini, “Priima” suitsu ja õlut, mis neile pealegi läbuna tundub. Õudne, eks ole?

Ent tänast iivet arvestades kõlab sama õudselt (reaalselt) Mehe etteheide neegrist noorele medõele, et kes siis veel sünnitab, kui noored seda ei tee. Sauter pole õuduskirjanik, tema välise robustsuse all tuksleb kodanikutunnetus, sotsiaalne närv.

“Vanemuise” näitlejad Herta Elviste ja Lembit Eelmäe on suurepärane leid. Kus on eesti filmimeeste silmad varem olnud? Paraku toob “Armas tuss” välja ühe eesti noore režissuuri valusa probleemi. Ei osata näitlejaga tööd teha. Kahe kogenud profi kõrval tuleb neegrineiu abitus ja amatöörlikkus ekraanil eriti esile. /---/

Eespool mainitud kahe ilusa stseeni kõrval on filmi parimad kaadrid potil istuvast, triipu tõmbavast ja siis pilvedesse tõusnud mehest, kes nüüd korraga kui noor täkk mööda tuba ringi tormab. Siin on suurepärane režissööri ja kaamera koostöö. Pealegi kannab pildikeelt hea muusikaline kujundus. Nendes kaadrites on järsku mingit elu ja power’it.

Lõputiitrites kõlab venekeelne laul, kus pajatatakse midagi emast ja isast. See on vene ansambel “Kino”. Et tegelikult oli kõik eelnev kokku lihtsalt kui üks kino, visioon kinolinal? Võib ka nii. Reaalsus on igatahes see, et René Vilbre on selli eksamitöö korralikult ära teinud."
Kulli, J. (2001). Rajune roostevaba armastus. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 75-77.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm