Kahe näoga saar (2005)

Filmist kriitiku pilguga

Jürgen Rooste: „Vormsi saare eluolu jälgiv “Kahe näoga saar” on tegelikult ikka ühe inimese lugu, võimalus heita pilk ühe toreda, elu ja asjadega hakkama saava eesti naise, poepidaja ellu. Mõneti jõutakse siin loo juurde alles filmi teises pooles, lõpuosas; enne seda jälgitakse pikalt külapoe argipäeva. See tekitas mus ketserliku mõtte, et tegelikult pidanuks muu üldse hülgama, keskenduma vuajeristlikult-iharalt (pool)varjatud kaameraga tehtud filmile “Külapood”, mis andnuks ehk tõesti huvitava sisselõike eesti ellu. Muidu on mul vaatajana raske taluda pikki metafüüsilisi talveplaane, ent kui need – looduskaadrid, (inim)tühjad väljad, teed vastanduvad hubasele külapoeruumile, siis avardab see materiaalse, kaubalise maailma inimlikku plaani. See mõte tugevnes stseeni juures, kus Tanja külajoodikut poest välja aitab. Või ka siis, kui ta räägib, kuidas “sissesõitnud (suvitajad – J. R.) ei osta meie vorste, ainult jookisi”. Selline eestimaine summerblues. Pood on üks lugu, mis jääb mõnevõrra eraldi Tanja ja Ervini loost. Ervin, endine baarmen, laevakokk, kes tõdeb: “Osa naisi on kohutavad piprad, Tanja on selline leplik” (too omakorda Ervini kohta: “Tuli ühel päeval koju kaasa ja jäigi koju”), on sümpaatne ja kindlasti nii mõneski mõttes esinduslik eesti mees. Aga põnev on siin see, et nende kooseluvorm (paar päeva koos, siis jälle lahus) on ebatraditsionaalne, ütleks positiivses mõttes moodne. Selline, mis võimaldab privaatsust ja oma olu, samas ka lähedust ja turvalisust. Eks siin mängi oma rolli ka Vormsi õhustik. Film päädib lõppeks koomilisromantilise kiigehetkega, vabariigiväärilise nadi ilutulestikuga kõrkjapuhma ääres… Need kaks lugu võinukid kas tihedamalt üksteisesse imbuda või siis tegelikult väärinuksid ehk koguni kaht filmi.“
Rooste, J. (2005). Millised on eesti mehed ja naised? ["Eesti lugude" neli uut tõsielufilmi : Kerttu Soansi "Kahe näoga saar", Olev Remsu "Nagu noor jumal", Katharina Greppi "Polaarrütmid" ja Kert Grünbergi "Ma olen ju naine"]. Sirp, 23. sept, lk 16.

Andris Feldmanis, Mart Rummo: „Režissöör Kerttu Soansi “Kahe näoga saar” räägib ühe naise pilgu läbi Vormsi saare kahest palgest: talvisest vaikelust ja rahutust suvitushooajast. Terase tundega ülesvõetud film on armas ja südamlik, kuigi pealkirjas lubatu jääb veidi kaugeks ja kättesaamatuks – kontrast saare “kahe näo” vahel ei pääse piisavalt mõjule.
Omaette väärtus on “Kahe näoga saare” taustamuusika – Robert Jürjendali kitarr järgib hoolega loo muutlikku meeleolu ning korvab puudujääke pildis ja jutustuses.“
Feldmanis, A., Rummo, M. (2005). Eesti lood, omad ja tänuväärsed. Eesti Päevaleht, 21. sept, lk 22.

Krista Maajärv: „Klišeedest võib tihti leida kõige suuremat tõde  üldse, sest kui need ei oleks tõesed, siis ei korrutaks ega teaks neid iga inimene. Eestlaste lemmikstambiks võiks pidada lauset „Eestlase rahvustoit on teine eestlane”. Nii pole siis mingi ime, et kui dokumentaalfilmiprojekt koondab end ühisnimetuse alla „Eesti lood”, võetakse igas filmikatsetuses hammaste vahele teine eestlane, tema perekond, harjumused, töö ning mälutakse väiksemal või suuremal määral autorite maitse-eelistusi arvestades läbi. Sari püüab üldjoontes näidata seda, mis on teise eestlase juures head ja huvitavat, ning otsib meie umbes 1,4 miljoni inimese seast üles need, kellel on oma isiklik põnev lugu jutustada, ning üldistab selle siis kogu Eesti looks. Käesoleval, „Eesti lugude” kolmandal hooajal jõuab vaatajate ette 14 uut lugu.

Hooaega alustas Kerttu Soansi lugu „Kahe näoga saar“ , mis pajatab läbi peategelase Tanja filmi teise peategelase, Vormsi saare lugu, mis kokku võetuna on küllaltki proosaline: talv on vaikne ja inimtühi, suvi — kärarikas ja rahvarohke. Ent inimpeategelane Tanja pole sugugi nii ühepalgeline, temas avalduvad ürgsed naiselikud alged, soov üksi olla, ise endaga hakkama saada, olla rahul sellega, mis tal on. Seetõttu muutub lugu tegelikult rohkem Tanja kui saare looks ning keskkond vaid ilmestab ühe naise portreed. Autor on peenelt ära tabanud Tanjas ja tema lähikondsetes peituva siiruse ja lihtsuse ning toetab seda kauni pildilise lahenduse (lõpukaadrid päikeseloojanguga,Tanja jalgrattasõit) ning Robert Jürjendali helge kitarrimuusikaga. Kuigi pealkiri suunab otsima saare lugu, jääb pärast filmi äravaatamist mõtteisse Tanja, ning autor on arvatavasti tahtmatult teinud loo „Kahe näoga saar“ asemel loo „Tuhande näoga naine“. Igatahes on Kerttu Soans suutnud lindile jäädvustada tükikese siirust ja ehedust, mis loona (vähemalt Eesti loona) väärib kindlasti jutustamist.“
Maajärv, K. (2005). Eestluse kütkes. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 116-120.