Kahe kodu ballaad II jagu (1985)

Teine osa Ago-Endrik Kerge kaheosalisest telemängufilmist, mis jutustab Maria Marmori karmist elusaatusest keeruliste ajaloosündmuste pöörises.

Maria (Elle Kull) on vanadekodus ja käib endiselt sõjas hukkunud nelja tundmatu sõduri hauale lilli viimas. Vanadekodus kurjustab juhataja (Tõnu Kattai) ning kamandab Maria ja Bertha (Salme Reek) majja. Vanadekodus elav tumm vana mees Ivo (Jüri Krjukov) toob Mariale lumikellukesi, ent Maria pöördub trotslikult temast ära. Noor ajakirjanik Martin (Aare Laanemets) kohtub külapoes oma noorpõlvearmastuse Heddaga (Helje Soosalu). Hiljem jalutavad nad linnatänaval, Hedda räägib Martinile oma praegusest elust ja abikaasast Georgist, kes on transiitautojuht ja teenib hästi. Martin küsib, miks Hedda ta kirjadele ei vastanud ja nüüd poes töötab, kuigi tahtis ju kunstikooli astuda. Aga elu on Hedda siin linnas paika pannud, kus kõik kõiki teavad ja poest on ta müünud defitsiitset kaupa ka Martini ülemusele, peatoimetajale, kellega ka Maria kunagi koos töötas. Martin teeb Heddale ettepaneku, et alustada nende suhet puhtalt lehelt, ent Hedda hoiatab, et tema mees on suurem kiskja kui keegi arvata oskaks.

Maria, suits näpu vahel, meenutab möödunut, tagasitulekut kodumaale: sõdurivormis Maria kohtub oma kunagise toimetajast kolleegiga (Kalju Orro). Maria tahab minna kodukanti, aga toimetaja käsib tal minna Jõhvi artiklit kirjutama, et fašismi koledused inimeste hingest kustutada. Maria sõidab vanadekodust bussiga kodukülla ja läheb mere äärde, kus nad kunagi Priidikuga nii õnnelikud olid. Hiilib ka sepikoja juurde, kus vana Priidik (Ago-Endrik Kerge) tööd teeb. Jälle meenuvad õnnelikud ajad, kui oldi noored ja armunud. Priidik märkab Mariat, aga ei tunne teda ära. Meenub aeg, mil Aser (Egon Nuter) sõjast naaseb ja nad koos Mallega (Vilja Kruusement) õnnelikena kodutallu lähevad.

Ajalehetoimetuses loeb peatoimetaja Martinile moraali ja halvustab Martini kirjutist, mis noormehe isa Aseri märkmetele toetudes räägib minevikusündmustest.

Vana Maria põgeneb sepikoja juurest nagu tagaaetu, jookseb poris ja lumevees. Suurele teele jõudes peatab takso, milles istudes meenub jälle minevik. Noor Maria kirjutab petrooliumilambi valgel, suits näpu vahel. Onu Joosep (Tiit Lilleorg) hurjutab Mariat, et ta on Siberis suitsetama hakanud. Maria räägib onule Siberist, aga surnud last ei maini. Onu hoiatab, et kõikidele ei pruugi Maria parteilised kõned meeldida. Maria kontrollib, kas ta revolver on ikka töökorras. Öösel ründavadki onu elamist metsavennad eesotsas Ivoga, onu Joosep tapetakse. Ivo räägib Mariale selle sõja – punased ja metsavennad – mõttetusest ning avaldab Mariale armastust. Maria ei taha sellest midagi kuulda. Ivo vägistab Maria. Vana Maria meenutused: ta on aktiivne ajakirjanik ja agitaator, saab Tallinnas parteikomitee sekretärilt (Tõnu Aav) kiita ja suunamise parteitööle kodukohta, kuigi just sinna ei taha Maria minna. Nüüd on Maria kodukandis parteitööl, sepikoja ees autasustab rajoonikomitee parteisekretär (Ants Ander) Priidikut valitsuse ordeniga, Maria  jälgib seda hallis Pobedas istudes. Priidik näitab oma õepojale, väikesele Martinile medalit. Ta märkab autos istuvat Mariat, kes teeb näo, et ei tunne Priidikut.

Vanadekodu juhataja räägib Martinile kui ajakirjanikule vanadekodust ja ka Mariast ning imestab, miks Maria just sellesse vanadekodusse tuli, ilmselt vanade mälestuste pärast. Martin ja Maria kohtuvad. Martin saab aru, et Maria on seotud tema perekonna looga ja Maria taipa, et Martin on Aseri poeg. Kodus räägib Martin emale (Eda Kruusement), et on üles leidnud onu Priidiku pruudi Maria. Ema teadis, et metsavennad tapsid Maria, aga Priidik jäi ikkagi teda otsima. Ema palub, et Martin sellest Priidikule ei räägiks.

Külas on pulmad. Pulmaseltskond sõidab Priidiku sepikoja ette, pruudi isa (Gunnar Kilgas) ütleb, et tulid pruutpaarile õnnerauda küsima. Martin läheb Hedda mehe Georgi (Tõnis Lepp) juurde, et arutada tema kaebekirja vanadekodu asjus. Priidik meenutab aega, mil haavatud Ivo teda sepikotta tapma tuli. Granaadiplahvatuses jäävad mõlemad mehed siiski ellu.

Maria tuleb Hedda ja Georgi majaehitusele Heddat sünnipäeva puhul õnnitlema. Maria räägib Heddale naisest, kelle laps sündis Siberis surnuna. Keegi ei olnud selles süüdi, kõiges oli süüdi ainult sõda, ütleb Maria. Hedda ja Martin hommikul lakas, Hedda kuuleb vareste kraaksumist ja talle tundub, et see ei tähenda head. Maria jälle kalmistul sõdurite hauale lilli asetamas. Hedda ütleb Martinile, et ootab temalt last.

Noor Priidik loeb kirja, kus teatatakse, et Maria Marmor langes bandiitide käe läbi. Martin on vanadekodus ja kuuleb hooldajatelt (Herta Elviste ja Ande Rahe), et Maria on surnud. Kabelis Maria kirstu juures leinavad vanadekodu asukad, seal on ka Bertha ja Ivo. Hooldekodu töötaja ulatab Martinile Priidiku tehtud hobuseraua, mille Maria palus talle anda. Maria matused. Pateetilise kõne peab hooldekodu juhataja. Tumm Ivo hõikab hauda ainsa sõna: Maria! Laulupeorongkäik möödub surnuaia juurest, sellega ühinevad ka Hedda ja Martin. Siis kõnnivad nad mööda viljapõlluäärset teed ja jõuavad sepikoja ette, kus Priidik vaatab televiisorist laulupeo rongkäiku. Martin ulatab Priidikule nende ühise õnnetoova hobuseraua ja ütleb talle, et täna maeti Maria.

 

Märksõnad: ajakirjanik | ajalehe peatoimetaja | ajalehetoimetus | armastav naine | armastus | idealism | igatsemine | kaotusevalu | karm elu | lapse surm | laulupidu | matused | metsavennad | noorusarmastus | nõukogude aeg | nõukogude aja algus | parteitöötaja | pulmad | pulmarong | sepikoda | sepp | Siberi külaelu | surm | sõjaaeg | sõjajärgne külaelu | sünnitaja | tühjusetunne | vana naine | vanad inimesed | vanadekodu | vägistamine | Vaata kõiki »