Kaerajaan (1999)

Filmikriitikat

Kaerajaan - koerajaan

6. juunil 1997 oli kahel väiksemal asjaosaliste grupil võimalus TPÜ ja Nukufilmi ruumides näha Mikk Ranna hingestatud metateost "Kaerajaan”. /---/
Tundmata radadel kõndimine on huvitav ja võimalusterohkete kõrvalteedega, mis ühel hetkel võivad osutuda tupikuteks eikuhugi. Seetõttu on Rand talitanud kavalalt kui keskaegne müstik, kes tõmbab enese ümber kaitsva ringjoone, et oleks koht tagasi tulla, kui vaimuilma labürindis peaksid tee ja väljapääs kadu­ma. Mikk Rand teadvat täpselt, millal ta lõpetab oma visuaalse uurimistöö hingestamisest, jättes enesele väliselt lõputu vabaduse seni olemasolevas materjalis muutuste ja lisanduste tegemisele, mis peaks ühtlasi määrama ka filmi tervikliku atmosfääri ja lõpliku mõtte - lõputiitrid määravad filmi valmimisaastaks 1999!
/---/
Filmi grungelikult vabameelsele atmos­fäärile on kaasa aidanud Priit Tenderi kunstniku- ja Raivo Möllitsa operaatoritöö, mis toetavad filmi vitamiinirikkust ning aitavad hoida sisult niigi eklektilist filmi sattumast stiilituse sohu, teisisõnu - muudavad eklektilisuse taotluslikuks.
Võimaliku vaataja jaoks olgu veelkord rõhutatud, et film ei ole hetkel veel lõplik - ta on arenev, ta on muutuv. Meil on või­malus olla ühe huvitava filmi ja loova tugeva indiviidi kujunemisprotsessi tunnistajad.
Laas, M. (1997). Kaerajaan - koerajaan. Sirp ja Vasar, 20, juuni, lk 16.

Mikk Ranna peataolekud

Tandemi R&T tööd arvutis ja filmilindil on eksperimentaalfilmid. Nii Ranna “xxxx...” kui ka ühistöö Tenderiga “Kaerajaan” lõikavad kokku erinevaid keskkondi, mängu- ja nukufilmi. Mati Küti “Põrandaalusest” (1997), mis samuti inimkeha animatsioonis vahendatuna abstraktseks muudab, eristab “xxxx’i...” antiesteetiline suunitlus. Loogikalt ja ülesehituselt on “Kaerajaan” kõige lähemal lühimängufilmile. Algusest peale hakatakse jutustama lugu. Salapärane tegelane jälgib sündmusi maapinna tasandilt. Filmi esimesest dialoogist võib aru saada, et räägitakse just temast, vaatlejast. Liikuvat minategelast, kelle vaatena film sünnib, näeme alles lõpus. Silme eest vilksatab läbi David Lynchi “Eraserhead” (1978), kuid ebaloomulik s e e  pole päris see.
Funk, K. (1999). Mikk Ranna peataolekud [Mikk Ranna neli nukufilmi, lisa: Mikk Ranna elu ja loomingu lühikokkuvõte]. Teater. Muusika. Kino, nr 7, lk 83-86.