Järgmine loosimine (1983)

Linastusluba

ENSV Kinokomitee linastusluba 7.07.1983 - 31.12.1984 - filmi on lubatud demonstreerida kogu Eesti NSV kinovõrgus igasugusele auditooriumile.
Allikas: Filmiarhiivi toimik nr 4761.

Katke intervjuust Peeter Simmiga

Sulev Teinemaa: "Arabella, mereröövli tütar" on üks eesti paremaid lastemängufilme, dokumentaalid "Mitut värvi haldjad" ja  "Järgmine loosimine"  koloonia-lastest kaheksakümnendate algul äratasid suurt tähelepanu, kutsusid esile poleemika ja võitsid vähemalt TPI filmifestivalil auhindu. Miks sa hiljem lastele filme ei ole teinud?

Peeter Simm: Ega ma ei teagi, üks põhjus tookord oli, et mu oma lapsed olid selles eas ja ma tundsin, et mulle ei meeldi sussutamine lastefilmis. Kui lugeda vanu muinasjutte või Anderseni, siis seal ei sussutata, need on elu olemusest ja tihti väga julmad. Mul tuli tahtmine rääkida lastele tõsistest asjadest ja siis sattus mulle ette Aino Perviku lugu. Jälle oli Rekkor inspireerija, ta on mulle mitu teemat ette söötnud, ka "Ideaalmaastiku".
Teinemaa, S. (2007).  Vastab Peeter Simm [Peeter Simm oma lapsepõlvest, õpingutest, filmidest]. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 5-15.

Filmist kriitiku pilguga

Tarmo Teder: „Peeter Simmi paariteistkümne minuti pikkune värviline lühisõnum jättis saalisistuja kinos "Pioneer" natuke nõutuks. "Järgmine loosimine" on dokumentaalfilm, kuid sellesse kätketud võtted mõjuvad küllaltki kunstiliselt. Kuigi filmi toon ja aura on vaatajale hõlpsasti tunnetatav, on seda aimuvat hingust hiljem sõnades raske väljendada.
Materiaalsete ja vaimsete väärtuste vastandlikkust, nende segipaisatust ja lepitamatustki ning loosimise kui rahvameelse toimingu argipäeva näitab ise häirimatult terviklik film. Nähtub, et "ideaalmaastike" võtetega ja helioperaator H. Elleri muusikavalikuga ongi määratud filmi "vaim" ning sisu ja vormi tiheda kokkumänguga on löödud mitu kärbest korraga, "Järgmine loosimine" mõjub just oma harmooniasse suletud vastuolulisusega. Simmi poetiseeritud kaadrite (operaator N. Šarubin) tagant kumavad lühidokumentidena läbi õnneliku, ilma õnneta ja hoopis õnnetu elu tegelikkus ning mõnede inimsaatuste traagika.“
Teder, T. (1984). Mis on see tabamatu ja tähtis, millest sõltub su saatus ja õnn? Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 54-55.

Rein Heinsalu: „Olen ostnud või kinkinud mõnedki korrad loosipileteid. Võitu uskumata mõtlesin, et alati ostmata jättes võib Fortuuna mu peale tõesti solvuda... Jah, lootus võita, sattuda järsku saatuse soosingusse, veel enam, saatust ise (ühe tõmbega!) juhtida kuulub vist inimese ürgsete igatsuste hulka, rääkimata soovist rikastuda.

Nii on P. Simm loterii näol filminud tegalikult igavest teemat, mis on maailmas sama vana kui vanemateta heidiklaste olemasolu.

Kumbagi teemat ei näita "Järgmine loosimine" eriti aktuaalselt ega ka terviklikult: ma ei mõelnud enne ega ole veendunud pärast, et nad kujutaksid midagi praegusest ajast johtuvat; ma ei saanud oluliselt targemaks. (Miks just nii? Miks just säärased saatused? Film ei vasta.) Loteriil mängimise (õnnemängu) ja lastekodu laste (õnneta mängu) teemad seostuvad siin vaid iroonilise fakti kaudu, et loosi võidukaid numbreid lastakse tõmmata lastel, neil, kelle elu algusosa kehv loos on juba langenud. Mängurite ja laste näod on väga erinevad - ühed igavlevad, himukad, nõmedad; teised nukrad, rõõmsad ja alandlikud - ent nad ei moodusta sihipärast kontrasti.“
Heinsalu, R. (1984). Enne ja pärast loosimist. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 55-56.