Ohtlikud mängud (1974)

Tallinnfilmi annotatsioon:

See on kolme Tallinna koolipoisi mehistumislugu, kes fašistliku okupatsiooni viimasel sügisel päästavad haavatud nõukogude luuraja.
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm I. Mängufilmid 1947-1976. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 630.

Režissöör Veljo Käsper ise oma filmist: „Iga uue filmi puhul on alati püütud määrata tema žanrilised tunnused. Filmi „Ohtlikud mängud“ liigitamine ühte või teise traditsioonilisse žanrisse poleks päris täpne ja võiks näida isegi pretensioonikana.
Meie film on üks noorpõlve lugu.
Tallinn, kevadest sügiseni 1944. aastal.
Inimese elus kasvavad noorpõlvemängud sageli peaaegu et märkamatult üle täiskasvanu tegudeks.Tavaliselt nimetatakse seda kasvuaega ohtlikuks eaks. Sõja karm aeg annab noorpõlvemängudele endile ohtuderohke sisu.“
Käsper, V. (1974). Ohtlikud mängud. Ekraan, nr 8, lk 3.

Valeria Anderson-Käsper: „Stsenaariumide võistlusel auhinnatud käsikiri "Lugu kolmest jalgratturist" (autor Veljo Käsper) sai aluseks filmile "Ohtlikud mängud" (1974). Teadaolevalt on see autobiograafiline jutustus autori lapsepõlves juhtunud sündmustest. Oli kolm poissi, kes hüüdsid end kolmeks musketäriks.“
Ester, E., avaldamata intervjuu Valeria Anderson-Käsperiga 13.10.2011.

Rein Mutt, üks kolmest poisist: „Veljo Käsper oli suure fantaasiaga poiss, ta mõtles kogu aeg igasugu asju välja. Sattusime Westholmis kolmekesi ühte pinki istuma, William Uustav oli kolmas. Jalgrattaid oli tol ajal vähe ja nii me sõitsime kolmekesi korraga ühe peal, päris keeruline tegevus."
Ester, E., avaldamata intervjuu Rein Mutt’iga 15.10.2011.

Üks peategelastest –Viviani mänginud Tiina Muttikas - on nüüd tuntud loomaarst Tiina Toomet.
Kuula Eesti Raadio helisalvestist 24. jaanuarist 1974, kus Tallinna 27. 8-klassilise kooli õpilane Tiina Muttikas räägib oma filmikogemusest filmis "Ohtlikud mängud".
KÖP. Ma igatsen filmi. ERR. Digihoidla, http://arhiiv.err.ee/vaata/kop-ma-igatsen-filmi (24.07.2012).

Vt ka telesaadet „Kommentaare filmile "Ohtlikud mängud"." ETV Kultuurisaadete toimetus 1999, http://etv2.err.ee/film_ja_teater/ba89535c-dc7e-4170-a558-332145550f26

Filmi juures oli abiks Marju Vaaderpass, kes aitas lastel koolitööga hakkama saada.
Med-õde oli Pille-Maris Arro, kes hiljem on olnud rekvisiitori ametis.

Pille-Maris Arro: „Poistel, kes mängisid Hitlerjungesid, tuli juuksed maha lõigata. Sellega oli hulka vaeva, aga pärast mõned eputasid oma vormiriietusega linna peal ja sellest tuli pahandust. Samuti tuli pahandus tankide poolt lõhutud Laia tänava munakivitee pärast.“
Ester, E., avaldamata intervjuu Pille-Maris Arroga 17.10.2011.

Võttekohtadest

Osa filmivõtteid tehti Ermistu endise karjamõisa ja Tõstamaa vallamaja hoones, mis on nüüd varemetes, sest 1974. aastal müüdi hoone Tallinnfilmile maha ning lasti filmi "Ohtlikud mängud" raames õhku. Maja rususid kasutati Tõstamaa sadamasse viiva tee täiteks. Hoonest on osaliselt säilinud otsasein, mis puhastati võsast välja 2007. aasta sügisel.
SA Tõstamaa Mõis, http://mois.tostamaa.ee/tostamaa_filmid.htm (24.07.2012).

Režissööri assistent Margit Ojasoon: „Osa võtteid tehti Türisalu panga lähedal Naagel, seal olid maaalused lennukite angaarid, mida mina muidugi ei teadnud. Ehmatasin korralikult, kui järsku mingid uksed küngaste sees avanesid.“
Ester, E., avaldamata intervjuu Margit Ojasooniga 17.10.2011.

Filmi vastuvõtust

„Juba kolmas Tallinnfilmi ekraaniteos järjest, kus tähisprobleemina vaatluse all noored ja sõda. Teadmiseks tasub võtta sedagi seika, et kõnealust filmi peeti presentaabliks tähistamaks Eesti NSV fašistlikest okupantidest vabastamise 30. aastapäeva.
/---/
Žanriline määratlematus nagu seikluslikkuski pole iseenesest mingi patt, kuid antud filmi seikluslikkusest sugeneb hulk tõredaid sõitlemisi, sest põnevusohtlike seikluste näitamine on saanud otsekui eesmärgiks omaette, mistõttu pisenduvad filmi kunstiline kaalukus ja ideeline mõjujõud.
/---/
„Ohtlikes mängudes“ näib aga vajaka jäävat just olustikulis-psühholoogilisest tõepärast ning mainitu ja seikluslikkuse terviklikkusest.
Et režissööril ei jätku ajastu pulssi kajastavaid autentseid reaale, ei teki ka vaatajal tunnet, et tegevus toimub nimelt 1944. aasta ärevas Tallinnas, mitte aga N. maal, N. linnakeses N. tegelastega. Ebakonkreetse olustiku taustal ülepingutatud seikluste kaskaadi kaudu lahendatud konflikt jääb hambutuks ja illustratiivseks, jääbki ausalt (sõja)mängu tasemele.“
Karmo, M. (1974). Järelkäärimisi ja mõtteid "Ohtlikest mängudest". Noorte Hääl, 13. nov.

„Vaatamata auhinnatud stsenaariumile ja headele lavastajataotlustele pole Veljo Käsperil see film loomingulises biograafias õnnestunumaid. /---/ episoodide kaupa võttes on filmis „Ohtlikud mängud“ mõndagi head, kuid tervikuna jääb valminud film paiguti ebausutavaks, eklektiliseks, pingutatult seikluslikuks. Sellest on kahju, sest stsenaarium oleks võimaldanud lavastada palju tõsisema ja mõtlemapanevama ekraaniteose.
Tamberg, K. (1974). Mõtlemisi filmist "Ohtlikud mängud". Rahva Hääl, 15. dets.