Juta Lehiste (1973)

Filmist ajakirjanduses

Ülo Tambek: Pärast «Juta Lehistet» («Tallinnfilm») lebas kinnas väljakutsega žanriküsimuste arutamiseks tükk aega maas ja sinna ta jäigi. Polnud filmikriitikut, kes selle üles oleks tõstnud. Pealkirja järgi otsustades võis autoritel olla kavatsus teha Juta Lehistest portreefilm. Ent selline fenomen nagu pealkiri on dokumentalistikas, igapäevases praktikas ülepea üks püsimatu ja koguni juhuslik nähtus. Parem võtame «Juta Lehistet» nii, nagu film välja kukkus.

Ekspositsioon. «Carmen». Puhas tants. Fotode muusikaline montaaž. Tartu ülikooli esine. Lõpupäev. Filmi kangelanna, eraeluline, ütleb meile lausa näkku, et tema on Juta Lehiste, teenekas baleriin, kuid tänasest peale ka inglise filoloog.

On see lihtsalt viga, eksitus? Mõeldud õigustamiseks? Või hoopis selleks, et redutada faktilise informatsiooni esitamise eest traditsioonilisel kujul diktorihäälega? Või peitub ka siin jäänus tollest kavatsusest teha film baleriinist, kes, nähes ette piiriea saabumist ja elukutsest loobumist, leiab endas jõudu paratamatuse omaksvõtmiseks?

Dokumentaalfilmi teema. Paremat on raske leida. Huvitav, kuidas autorid seda edasi kavatsevad arendada? Kuid nad ei kavatsegi. Nad asuvad südamerahuga Krati osa kallal töötama, baleriin ise samuti. Vahepeal loobuvad filmitegijad poeetilisest kujutamismaneerist realistliku kasuks, keskenduvad tööle proovisaalis kahe ballettmeistri käe all. See võiks kuuluda portree juurde, kui pildiline ja heliline aktsent poleks mitte koreograafidele pandud. Liiga mitmeharuliseks kisub!

Vaevalt jõuad veidi puhast tantsu vaadata, kui seisad uue mõistatuse ees. Meie silme all tantsib baleriin end ühest rollist teise, prostituudist abtissiks ja abtissist prostituudiks, tõmmates meid nende ümberkehastumistega balletikunsti kujundlikku maailma, ja toob meie ette eri kunstiliikide interpreteerimise probleemid.

Film? Dokumentaalfilmi formaalseid tunnuseid nagu poleks.. . Aga mis ta siis on? Teatava pingutusega võib «Juta Lehistet» muidugi pidada kontsertfilmiks, millel pole ei algust ega otsa, kuid mis praegu üldiselt moes. Aga järsku on meil tegemist süžeetu dokumentaalfilmiga? Millele pole süžeed leida kavatsetudki? Viktoriin, mis meie filmikriitika jaoks spetsiaalselt koostatud, on siiski kunsti valdkonda kuuluv pähkel. Selleks annavad põhjust pilt ja montaaž ja kujundid, mis siin tekivad.

Kujundid. Süsteem. Mõte. Tervik. Mõte. Ikka ja jälle see mõte jalus!

Tambek, Ü. (1974) Dokumentalistika - nagu ta on [ETV ja Tallinnfilmi viimaste aastate dokumentaalfilmide analüüs]. Sirp ja Vasar, 11. jaan, lk 6-7.

Uno Heinapuu: /---/ Hiljuti valmis stuudios "Tallinnfilm" kahekümneminutiline ülevaade RAT "Estonia" baleriinist, Eesti NSV teenelisest kunstnikust Juta Lehistest. Materjali käsitluselt läheneb film kontsertfilmile, kuid see ei ole ainult kontsertfilm. Seda võib nimetada ka portreefilmiks. See on portree kunstniku elemendis - tantsus.

Autorid Helle Murdmaa (stsenarist, režissöör) ja Peeter Tooming (stsenarist, operaator) püüdsid Juta Lehiste parimatest osatäitmistest leida kõige iseloomulikuma, baleriinile kõige isiskupärasema. Huvitav on filmis taotlus säilitada tantsunumbri terviklikkus, kuju karakteri olemus ja samal ajal aktsenteerida J. Lehiste isikupära. Siin on suur osa Peeter Toominga kaameral, mis ei demonstreeri oma meisterlikkust lahus J. Lehiste tantsust. Just operaatoritöö osas ilmnevad nii meil kui mujal kõige rängemad patustamised. Tundub, et filmis "Juta Lehiste" on kaamera "iseseisvus" viidud üsna väikeseks, mis lubab tantsijal ja tantsul emotsionaalselt mõjule pääseda.

Filmi teine osa kuulub nn modernsele tantsule. Režissöör vastandab kahekordse ekspositsiooniga kaht Juta Lehiste paremat kangelannat: nunna Joannat E. Tambergi balletist "Joanna tentata" ja Prostituuti B. Bartoki "Võlumandariinist". See võte teenib J. Lehiste näitleja- ja tantsijanatuuri avamist. Keerulised multivõtted on teinud Ants Looman. Vahelduvad lõigud Joanna ja Prostituudiga, ülesulamised üheks ja teiseks, koreograafia üksikute faaside aktsenteerimine on teostatud meisterlikult ega tundu põhjalikumal süvenemisel sugugi ainult filmitehniliste trikkidena. Võimalik siiski, et kinovahenditega on siin pisut üle pakutud.

Tervikuna jätab film "Juta Lehiste" mõjuka mulje.

Heinapuu, U. (1973). Baleriini filmiportree. Õhtuleht, 25. juuli.

Reet Kudu: /---/ Filmis on "Armastuse lugu" omal kohal, kontrastina. Ja sillana Joanna tentata ja prostituudi juurde. Pole enam harjutamist ega proovisaali. On ainult tants. Algul ei usu hästi, et ekraan suudab edasi anda niisuguste tegelaste traagikat. Ent äkki baleriin kahestub, kolmestub, neljastub... Üks tema minadest tardub sirutatuna, teine pöörduvana, kolmas kägarasse tõmbununa. Hetkeks on osalisi mitu-mitu, siis jälle vaid ainus. Lihtne tehniline võte, aga kui palju pinget, lüürikat ja sobivust.

Ja teine võte. Nunn või prostituut? Mai Murdmaa sünnitatud kahe karakteri sarnasust pole püütud varjata, vaid rõhutada. Esimesele järgneb ootamatult teine, teisest väljub esimene. Ja see kõrvutamine toob veel värvikamalt esile erineva. Prostituudi ja Joanna tentata vaheldumine on küll nii kaootiline, et vaevalt asjatundmatu kaht osa eraldab. Tõenäoliselt pole seda vajagi, sest peamine on ju filmis Juta Lehiste ja tema tants. Ja see jääb meelde, rohkemgi, jääb hinge.

Kudu, R. (1973). Film Juta Lehistest. Edasi, 23. sept.