Avaleht » Filmiliigid

Juri Vella maailm (2003)

Dokumentaalfilmid Kestus: 58:21

Huviinfo

Juri Vella

Juri Vella, kodanikunimega Aivaseda (12.03.1948, Varjogan, Surguti rajoon - 12.09-2013)  - metsaneenetsite rahvuskirjanik, põdrakasvataja, keskkonnakaitsja, kultuuritegelane ja Siberi põlisrahvaste õiguste kaitsja. Tema elukäik erineb oluliselt teiste Venemaa põhjarahvaste haritlaste omast – ta ei ole kunagi elanud pikemat aega mujal kui oma kodukülas ega ole kaotanud sidet lihtrahvaga.
Vella lõpetas Moskva Gorki-nimelise kirjandusinstituudi. Ta pidas kodukandis mitmeid ameteid, kirjutades samal ajal ka proosat, mis käsitles armastuse, argipäeva, poliitika ja nafta teemasid läbi Lääne-Siberi põliselanike maailmapildi.
1990. aastate alguses otsustas Vella koos perega naasta esiisade traditsioonilise eluviisi juurde. Ta pööras selja nõukogude korra poolt peale surutud külaelule ja läks oma lähedaste ja põdrakarjaga metsa elama. Lisaks põdrakasvatusele ja sellealasele ühiskondlikule tööle (Juri Vella oli Handi-Mansi AR Erapõdrakasvatajate Liidu esimees) on ta loonud Varjogani vabaõhumuuseumi, etnograafilise ja põhiliselt enda salvestatud videoarhiivi hantide ja metsaneenetsite elust. 
Allikas: www.fennougria.ee/index.php?id=29361‎;  wikipedia.org/wiki/Juri_Vella‎ (22.12.2013).

Teosed eesti keeles:

„Räägi minuga". Tallinn: Kirjastuskeskus, 2009 (tõlk. Art Leete ja Arvo Valton);
"Järvetuul: proosa ja kõik, mis sarnaneb proosaga: 7x7". Tallinn: Varrak, 2011 (tõlk. Art Leete)

Täiendavat lugemist Juri Vella ja Lääne-Siberi põdrakasvatajate kohta: 
Leete, A., Niglas, L. ja Barkalaja, A. (2001). Põhjapõder arktilises kultuuris. Tartu: Eesti Rahva Muuseum.

Filmi saamisloost

Oma uue filmi kangelase, neenetsist ühiskonnategelase ja kirjaniku Juri Vellaga kohtus Liivo Niglas Tartus Eva Toulouzi juures. Just siis andis Liivo Tartu ülikoolis valikkursust samojeedi rahvastest ning tudengitel avanes harukordne juhus tutvuda elava metsaneenetsiga. J. Vella nägi „Brigaadi“ ja ütles, et Liivo, sa võiksid midagi ka metsaneenetsitest filmida. Temast oli juba tehtud mitmeid filme, kuid need olid paraku stereotüüpidest lähtuvad á la Juri Vella kui metsaneenetsist šamaan.

„Mõtlesin, et miks mitte filmida seda maailma, kus ta elab, sest see tundus olevat väga põnev ja dokumentaalfilmi jaoks oli mitu huvitavat teemat. Esiteks, juba Juri Vella väga ere isiksus ise, teiseks tema poolt metsa sisse rajatud pisikene kool oma lastelastele ja kolmandaks J. Vella ja tema maailma konflikt „tsivilisatsiooni“ ja naftatööstusega.“

Algul huvitas Liivot füüsiline maailm, aga filmimise käigus avas J. Vella ka vaimset poolust: „Ta seob tänaseid sotsiaalpoliitilisi nähtusi neenetsite traditsioonilise maailmapildiga, kus kõik siin ilmas on omavahel seotud. Huvitav oli see, kuidas ta neid nähtusi traditsioonilisse maailmapilti paigutab.“
Vandersell Liivo Niglas. (2003). Kultuur ja Elu, nr 2, lk 39-41,  http://kultuur.elu.ee/ke472_niglas.htm  (20.01.2014).

Filmist kriitiku pilguga

Andres Heinapuu käsitleb Vella-filmi võrdlevalt koos Niglase teise neenetsitest tehtud dokiga „Brigaad“:
„“Juri Vella maailma” tegemise tehnoloogia näikse olevat sarnane “Brigaadi” omaga: Niglas on vaadanud Vella pere elu kõrvalt ja seda fikseerinud. Kuid objektid on erinevad: kui tundraneenetsid omainimese kaamera ees ei poseeri eriti, siis Juri Vella iga liigutus ka eraelus on meeleavaldus, saati siis kaamera ees. Juri Vella on meediafiguur par excellence: kõik, mis ta teeb, on seotud ta võitlusega oma rahva ellujäämisõiguse eest ja ainus, mille abil ta võidelda saab, on võimalikult suur meediakära. Nii tekibki vahel Vella-filmi vaadates küsimus, kumb on filmi autor, kas Niglas või Vella. Kuid atraktiivne on Vella nagunii ja rumalat juttu ta ei räägi. Ta kõneleb huvitavalt, lustiga ning loomulikult, edevusest hoolimata. Ses suhtes on ta tänuväärne objekt üles võtmiseks. Kuid teisalt – absoluutselt allumatu režissöörile, sest tal on oma asi ajada. Küllap sellepärast polegi Mark Soosaar temast filmi teinud.

Film algab tsivilisatsiooni sõimamisest: pärast seda, kui Juri Vella on virtuoosselt orava lasknud, teatab ta, et on linnast tsivilisatsiooni käest nohu saanud. Siiski on Niglasel õnnestunud olla pereliikmeid filmides sõltumatu portreteeritava tahtest ning siis läheb film huvitavamaks ja probleemsemaks. Näiteks Vella lapselaste ja nende ukrainlasest õpetaja suhteid näidates ilmneb, et õpetaja on naftatootjate, lapselaps aga Vella poolel. Tekib küsimus, kas Juri Vellal on ikka hädasti tarvis ülemustelt õpetajat manguda. Ning taas meenub brigaad, mille liikmete lapsed võivad jääda ilma kohustuslikust ajupesust ning sellega koos ka haridusest.

Filmi lõpp on efektne: hoolimata Juri Vella hirmust ei kukugi operaator Niglas kõrge puu otsast alla, vaid jääb sinna igaveseks, samas kui metsaneenetsite suurkuju maapinnale laskunult aina kaugeneb ja aina väiksemaks muutub.

Ka Vella-filmi läbiv niit on põhjapõder, nimelt Juri Vella karjas olev presidendile kingitud põhjapõder, kelle käekäigu järgi saab otsustada, kas presidendi käitumine on jumalatele meelepärane. Just see teema on paremini mõistetav neile, kes on enne näinud ka “Brigaadi” ja põdra-suhte juba selgeks saanud, mis usutavasti ka metsaneenetsitel on põhimõtteliselt sama. Ütleb ju Vella isegi oma metsa tagasi mineku kohta: “Elan praegu põhjapõtradega,” kuigi tema kari pole ei suuruselt ega majanduslikult tähtsuselt üldse võrreldav tundraneenetsite karjadega.

Üldse tuleks Niglase mõlemat filmi vaadata järjest ning käsitleda dialoogiana, sest võrdlusmomente on veel. Kui eraldi pean “Brigaadi” paremaks “Juri Vella maailmast” /---/, siis koos vaadatult tunduvad nad mulle aina enam ühtse tervikuna. Nii tundras kui taigas on Niglast huvitanud enam-vähem samad asjad. Juri Vellast oleks saanud ka teistsuguse filmi, kuid temagi juures keskendus autor lastele ja põtradele, sest mõlemate heaolust sõltub neenetsite tulevik. “Brigaad” annab Vella loole vajaliku taustateadmise, Vella lugu “Brigaadile” aga perspektiivi.“ 
Heinapuu, A.(2003). Põhjapõdra hääl [etnoloog Liivo Niglase dokumentaalfilmid neenetsitest - "Brigaad" ja "Jüri Vella maailm"]. Teater. Muusika. Kino, nr 8/9, lk 138-141.

Mathura heidab üldistava pilgu Liivo Niglase kümnele dokumentaalfilmile:
„Kuigi tema filmid on „tugevalt seotud looduskeskkonna teemaga, ei ole Niglas tavapärases mõttes loodusfilmide tegija. Pigem on ta antropoloog; teisisõnu ei ole tema huvi keskmeks mitte niivõrd loodus kui selline, vaid see, kuidas inimene selle looduse keskel elab, see, kuidas inimene ennast ja ümbritsevat mõtestab. Teatav looduslähedus kumab aga seejuures läbi mitte ainult Niglase filmide sisust, vaid ka tema käsitlusviisist. Läbi kõigi oma teoste on ta olnud vaatlev, mitte polemiseeriv või propagandistlik režissöör.

Näib, et Niglas väldib lausa põhimõtteliselt hinnangute andmist ning ilmselt just sel eesmärgil ei kohta tema filmides pealelugemist; selle asemel esitatakse kõik selgitused vahetekstidena. See ei tähenda, et neis filmides puuduksid väärtushinnangud. Vastupidi, mõnes mõttes kõnelevad Niglase filmid just väärtustest – neist väärtustest, mille kestmine on ohustatud, ent mis inimese, looduse ja kultuuri jätkusuutlikkuse seisukohalt on ometi olemuslikult olulised.“ Sellest kõnelevad nii põhjapõdrakarjustest rääkiv film „Brigaad“ kui ka „võimude poolt naftapuurtornide rajamiseks anastatud põliseid pühapaiku taga igatsev nimitegelane filmis „Juri Vella maailm“ /---/.

Tinglikult võib Niglase filmide hulgast eristada tema päris „oma“ filme ning neid, mis on tehtud tellimusena või koostööpartnerite initsiatiivil. Esimeste hulka kuuluvad ennekõike „Brigaad“, „Juri Vella maailm“ ja „Itelmeeni lood“ /---/, just need kajastavad Niglase loomingulisi vaateid ja väärtusi kõige selgemalt.“ 
Mathura. (2013). Vaatlemise kõnekus: Liivo Niglase kümme filmi. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 97-99.

Andres Laasik: „Tõsielufilm “Juri Vella maailm” räägib midagi olulist. Lugu mehest, kes naaseb põhja-põdrakasvatuse ja tundraelu juurde, õpetab ellujäämist iseendana. Tähtis asi ka eestlastele.

Juri Vellat teati Eestimaal juba ammu. Ka lugupeetud kirjanikuhärra tundrasse pagemine oli teada fakt, millele meie ugri-mugri seltskond oskas omistada väärilise tähenduse. Kiites Liivo Niglast “Juri Vella maailma” loomise eest, saab talle ja teistele eesti kineastidele ette heita hilinemist. Miks alles nüüd? Kui Vellast on dokfilme teinud juba nii paljud ja mees on ise saanud meediastaariks, kasutades oma eesmärkide nimel seda uut meediavõimu ära. /---/

Niglast näib sügav antropoloogiline aines huvitavat ja film on oma võtete ja eesmärkide poolest aus. Millest kasvab loomulikul viisil välja napilt pealetükkiv, kuid veenev atraktiivsus.

Hinnangutes on tasakaalu. Vella elu pole ülearu dramatiseeritud – rahvuskultuuri väljasuremises on draamat isegi ülearu. Film ongi kiretu vaatlus: kuidas sujub püüe säilitada ennast metsaneenetsina.

Filmi ülesehitusel on ajalised piirid. Tegu on suhteliselt lühikese ajaga, mil filmi autor oma kangelast kõrvalt kaameraga piidles. Sellist käiku ette heita oleks vale. Küll aga tuleb filmile ette heita vähest seletavat infokogust. Pole viitsitud isegi ära seletada, kus pärapõrgus see Juri Vella maailm asub. Rääkimata asjaolust, et lisaks Vellale ja naftapuuraugutöölistele (mõnel on vist jah selline rahvus) on Vella maailma mängus teisigi rahvusi. Isegi suurkujusid, film mainib hantide rahvakirjanikku Aipinit.“
Laasik, A. (2003). Kus on neenetsi kodu?  Eesti Päevaleht, 13. veebr, lk 17.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm