Avaleht » Filmiliigid

Huviinfo

Tekst filmi alguses

“Juhan Liivi lugu”
1864 - 1913
Filmis on kasutatud
ENSV TA
Fr. R. Kreutzwaldi nim. Kirjandusmuuseumi ja
ENSV Etnograafiamuuseumi materjale
Eesti NSV Haridusministeeriumi tellimus

Filmi valmimisest

24.03.1975 võetakse Tallinnfilmis vastu Hando Runneli stsenaarium (konsultant Aarne Vinkel) pealkirjaga "Juhan Liiv ja tema aeg"  õppefilmi loomiseks Juhan Liivist ja tema loomingust.

Filmi “Juhan Liivi lugu” vastuvõtu-üleandmisakt
19.12.1975. Tellijat - ENSV Haridusministeeriumi - esindab minister Ferdinand Eisen, tootjat -  Tallinnfilmi stuudio direktor Nikolai Danilovitš. Tellija võtab filmi vastu hindega eeskujulik ning soovitab filmi demonstreerida ka välismaal.

Linastusluba
25.12.1975. ENSV MN Riiklik Kinematograafia Komitee lubab demonstreerida kogu ENSV Kinovõrgus (igasugusele auditooriumile) tähtajaga 31.12.1980 filmistuudio Tallinnfilm lühimetraažilist õppefilmi "Juhan Liivi lugu".

Tallinnfilmi annotatsioon

Eesti NSV Haridusministeeriumi tellitud õppefilm Juhan Liivi luule süvendatud mõistmiseks ning tunnetamiseks luule ja sellest lähtuva pildirea sünteesi kaudu.

Allikad: Filmiarhiivi kaust nr 4732;
Riigiarhiiv: ERA.R-1707.1.1487.     

Filmist meedias

Katkeid Tiit Tuumalu intevjuust Peep Puksiga:

Selles mõttes on väga hea, et need nüüd suurele ekraanile jõuavad, küll ühekordselt – ja vist isegi vanadel 35-millimeetristel lintidel.   
Igal juhul. Iseasi, mis kvaliteedis. Mul on väga hea meel, et ETV restaureeris ära «Juhan Liivi loo» – nad tegid seda küll ainult ketta peale, mitte lindile, aga see on nüüd ikka nii, nagu Peeter (Peeter Tooming oli filmi operaator – toim) seda filmis, muidu oli pilt absoluutselt kriime täis. Kurb vaadata.

Huvitav on see, et too «Juhan Liivi lugu», mis on üks teie paremaid filme või nagu Eesti entsüklopeedia otse ütleb, tähtteos, on ju tegelikult õppefilm.
Jah, seda küll.

Selle erandlikkust näitab kas või see, kui vaadata, millised õppefilmid valmisid selsamal 1975. aastal. «Korvpallikohtuniku metoodika», «Laevade dokkimine», «Uut tikkude tootmisel» või «Teile, mootorratturid» näiteks.
(Naerab.) Ma ei ole seda nii vaadanud. Huvitav igatahes. Aga ma pean kohe ütlema, et enne Juhan Liivi lugu tegime me veel Tammsaare-filmi, ka see oli õppefilm. Saime sellega ühtlasi ülihea kooli. Hakkasime peale 20-minutilisest ja tegime koguni kolm osa, nii et kokku sai täispikk film. Juba see oli suurepärane võimalus muuta arusaamist õppefilmist. Muidugi, praegu vaatad ja teeks kõik teistmoodi. Olgu, mitte kõik.
Asi oli väga lihtne – haridusministeerium võimaldas tol ajal ka selliseid asju teha, mis kõlab praegu uskumatult. Samas kui kinokomitee esimees (Feliks Liivik – toim) tuli, vaatas ja ütles, et inimesed ei saa sellest aru, ja oligi Liivi-filmi saatus otsustatud. Kinoekraanidele, kuhu me tahtsime seda saada, see igatahes ei jõudnud. Jäigi õppefilmiks, mida ainult koolides näidata.

/---/

Tuleks korraks veel tagasi Juhan Liivi juurde. Te ise tegite seda nagu õppefilmi või lihtsalt nagu filmi?
Tegime filmi, mis räägiks Juhan Liivi ja tema luule tähendusest. Liivil oli tähendus omas ajas, Liiv sai tähenduse meie ajas ja ma julgen ütelda, et Liivil on tähendus ka praeguses ajas, võib-olla ka selle filmi kaudu. Kui palju meil siis Eestis selle ajaga muutunud on, ma mõtlen eetikas.
Ja kui palju me selle filmiga avastasime. Kuidas kasutada käsikirju ja fotosid. Kuidas loodust, selle detaile. Peeter oskas seda võrratult. Näiteks on meil seal üks kaader, mis algab üksikust puust Peipsi rannal ja lõpeb ühel kõrrel.
Pildiesteetikale pandi siis üldse väga suurt rõhku, mustvalge filmi võimalustega mängiti lõputult. Ma arvan, et Peeter ei võtnud ühtegi kaadrit üles nii, et lihtsalt läks ja filmis. Kõik oli enne hoolikalt paika pandud.

Tuumalu, T. (2012). Kuidas Peep Puks õppefilmist kunstišedöövri tegi. Postimees, 26. jaan, lk 16-17.

Jaan Ruus: Hingelt lüüriline idealist, hariduselt eesti filoloog ja kiindumuselt fotograaf – nendesse omadustesse peaks mahtuma see, mida filmirežissöör Peep Puks (PP) on jõudnud teha.
PP filme uuesti vaadates märkame kõigepealt üht võimast tour de force’i, nimelt filmi „Juhan Liivi lugu“, mis seadis ülesandeks anda pildi kaudu edasi Juhan Liivi poeesiat, tema hellust ja armastust oma maa vastu. See oli tõeline pildiluule, mis tänini jääb Eesti kinos ületamatuks. Juhan Liivi luuletused, Hando Runneli stsenaarium, Peeter Toominga pilt ja Lembit Ulfsaki lugemine tõusevad tõeliselt valusaks kogemuseks. Ka „Anton Hansen Tammsaare“ annab just foto ja filmi kaudu edasi seda, mida on harjutud pidama tammsaarelikuks maailmatunnetuseks.
PP ise ütleb, et on õnnelik, kuna on kohtunud inimestega, kellelt saab elamise jõudu. Peab muidugi ütlema, et ta on neid inimesi ka ise otsinud. Vahest suurima empaatiajõuga eesti režissöörina on ta suutnud nendesse inimestesse sisse elada.

Ruus, J. (2000). Peep Puks teeb eestlaste elust pildiluulet  [filmirežissööri 60. juubeli puhul]. Postimees: Arter, 22. apr.

Mart Taevere vestlusest filmitegijatega:

P. Puks: Liivi ja Tammsaaret? Neid loen ka praegu. Nad on minu jaoks ajatud. Kuid mul oleks kahju, kui mind teataks ja tuntaks vaid ühe filmi, „Juhan Liivi lugu” tegijana. On ju filme ikkagi üle poolesaja. Mõnigi mulle nii oluline. Kuidas Lembit Ulfsak filmis luges: kuskil peab algkooskõla olema, kuskil suures looduses varjul... kuskil peab surematus olema, kuskilt algkooskõla leitama... Need Liivi read on mind aastakümneid painanud, omamoodi olen neile vastuseid püüdnud leida, läbi nende otsinud inimesi, keda filmida.

V. Mesila: Üks film, mida olen vaadanud palju kordi, on „Juhan Liivi lugu”. Olen seda vaadanud kümme korda kindlasti. Ja filmimas käisime mõnda plaani ikka mitu korda. Ka „Juhan Liivi loo” puhul oli see nii. Peep oli ja on perfektsionist.

K.-E. Rääk: „Juhan Liivi lugu” on vist ta parim film. Kuigi filmid pole väga hästi ja selgelt võrreldavad. Inimlik valu ja vaev oli selles filmis. Sealt tuleb välja see, kui üks looja ei leia enda ajas täit mõistmist. Et mis siis juhtub. See on niisugune hästi valus lugu.

J. Ruus: „Juhan Liivi loos” püstitas Peep endale ülesande anda liikuvate piltidega edasi Juhan Liivi luule vaimu! Ma arvan, et selle filmi peaks tänapäeval välja tooma ja näitama. Tollal mulle tundus, et Peebul õnnestus olla pildi Juhan Liiv. Mäletan ka, Sirbis ja Vasaras kirjutas filmist Vello Pohla, kes ei olnud luuleinimene ja oli oma kinnisideede küüsis. Ta ründas seda filmi. See läks kokku tolle aja vaimsuse ja nõudmistega. Sest ideoloogia avaldus ennekõike sõnas ja sõnaga sai kõik ära öelda. Pilt oli selline kahtlane nähtus, seda sai mitut moodi tõlgendada... See on muide ka üks väga paradoksaalne olukord, kus Liivi luuletuste peal tehtud õppe film, mustvalge, omamoodi novaatorlik ja askeetlik, äratab äkki meeletult tähelepanu. Eesti kultuuris, eesti intelligentsi seas. Tänapäeval... isegi kui Sven Kivisildnik kirjutas eesti kirjanike portreede loo, olid solvunud kirjanikud, aga eesti rahvast läks see mööda. See oli marginaalne. Nii et mingil moel sündis Peep õnnelikul ajal. Ja „Juhan Liivi lugu” oli nii intensiivne ja samas ka rahvuslikult tugev... ja selle väljatuleku ajal oli see kindlasti ühiskondlik protesti film. Oma ajast ees olev lugu.

Taevere, M. (2011). Olen saanud nelikümmend aastat jälgida eesti filmi arengut... [Dokumentalist Peep Puks eile ja täna]. Teater. Muusika. Kino, nr 1, lk 88-103.

Raimo Jõerand:  Täiesti omalaadset suunda läks Peep Puks, kes n-ö. õppefilmides eesti kirjanikest (Juhan Liiv, A.H. Tammsaare jt.) lõi loodust, varemeid ja vanu fotosid filmides suurte kirjanike loominguga võrdväärse visuaalse keskkonna, ilmestades seda kirjanike tekstide ja mälestustega. Tegu on omaette visuaalsete rännakutega kadunud kirjanike maailmadesse, mis saadetuna kaasaegsete heliloojate originaalmuusikast (Pärt, Sink, Tormis), on kujundanudki arhetüüpse eesti filmi näo: sageli hall ja raskepärane, porine ja raagus, kriipiv ja kõle – nagu oli 19. sajandi külaelu.
Raimo Jõerand: Eesti tõsielufilm ühiskondlike muutuste valguses, II osa,
http://dokfilm.ee/Eesti-tosielufilm-II  (25.08.2015).

Lauri Kärk: Kultuuriloolisi filme on teinud Peep Puks (1940), tema „Juhan Liivi lugu” (1975) paistab silma katsega interpreteerida traagilise elukäiguga poeedi luulekujundeid kinematograafiliste vahenditega.
Kärk, Lauri (2012). Eesti filmiajaloo lühikonspekt. PDF. Koostatud Eesti filmi andmebaasile.
 

Vaata lisaks

Filmiarhiivis on amatöörfilm  
Lõbusaid momente (d/f “Juhan Liivi lugu” filmimiselt Alatskivil) (1981)
m/v, tumm    DVD    3049   Kestus 00:09:01
Annotatsioon (8 mm amatöörfilmid; digitaliseeris Jaak Elling 2011)
Näitlesid: Peep Puks, Peeter Tooming, Peeter Ülevain jt.
Arhivaal nr 23579, Fond nr 203, Tallinnfilm AS

Teemaõhtu. Koos ja üksinda. Peep Puks. ETV 1992. Telesaade dokumentaalfilmide režissöörist Peep Puksist kevadel 1992, katkendeid paljudest tema filmidest. Autor Mart Taevere. http://etv2.err.ee/videod/dok_film/30e7f9e4-b4b3-4825-b942-8911ed8e9877 (8.01.2014).

Kümme filmisoovitust – Jaan Ruus (2012). Pisut filmijuttu, 28.02.2012, filmijutt.blogspot.com, 2. jaan,  http://filmijutt.blogspot.com/2012_02_01_archive.html (8.01.2014).

Pärn, K. (2012).  Essee (noh, filmianalüüs): Peep Puksi „Juhan Liivi lugu“: ajalooliselt ajatule, tekstilt koodile (eksperiment: kui mitu korda saab ühest ja samast asjast kirjutada). Tartu. Filmisemiootika, http://myrymsbrain.blogspot.com/2012/07/essee-noh-filmianaluus-peep-puksi-juhan.html (8.01.2014).

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm