Johann Köler (1975)

Tekst filmi alguses

See film on pühendatud Johann Kölerile, kunstnikule ja ühiskonnategelasele, kes esimesena Eesti rahva kultuuriloos suutis läbi teha tee olematusest tunnustuseni.

Filmist ajakirjanduses

K. Tamberg: „Filmi dramaturgiliseks aluseks on konflikt Köleri saavutatud positsiooni (ta jõudis oma karjääri tipule õukonnakunstnikuna) ja oma päritolu vahel lihtrahva hulgast. Film on diktoritekstita. Seevõrra saab üha rohkem selle üheks dramaturgiliseks komponendiks Veljo Tormise poolt loodud muusika. /---/

Näeme kunstniku rasket teed, et jõuda suure kunsti juurde. Ta oli koloratuuri meister, oskas huvitavalt kasutada valgust ja varje. Köler oli oma aja parimaid portretiste. Oskas tabada inimese sisemist olemust. Ning filmis oli sellele vastukaaluks jällegi antud paraadportreed, brokaadimuster, kilgendavad pagunid... /---/

Vaadeldud dokumentaalfilm on üles ehitatud J. Köleri teostele, välja arvatud vaid mõned maastikuvõtted natuurist.“

Tamberg, K. (1976). Tema isiksus köidab tähelepanu. Rahva Hääl, 13. apr.

Jaan Ruus: ""Johann Köler" (stsenarist P. Urbla, režissöör R. Kasesalu, operaator I. Kozlova), publitsistlik töö kunsti ülesannetest ja eesmärkidest, on üles ehitatud Köleri maalide ja nende detailide publitsistlikule montaažile. Selline kunstiteose mõnevõrra ootamatu serveerimine eemaldab küll harjumuspärase tolmukorra:  "Herakles..." -ja "Kristus...." ilmuvad meie ette värskelt nähtuna, ootamatus kontekstis. Film tõstab küsimuse kahest kunstist: paraadkunstist ja kunstist rahva jaoks. Kunstivahendite publitsistlik kasutamine äratab tähelepanu ja sümpaatiat, kuid filmi kahjustab väga suuresti realiseerimise nõrk tase, mille tõttu ei kujune Kölerist kindlamat tervikpilti."

Ruus, J. (1976). Miks tehakse filme [Märkmeid Tallinnfilmi loomingust]. Sirp ja Vasar, 26. märts, lk 13.