Avaleht » Filmiliigid

Huviinfo

Filmist kunstiteadlase pilguga

Juta Kivimäe: „Film Jaan Elkenist on valminud kunstniku arengut aastaid näituste kaudu jälgides. Juba 1970ndail linnasemiootika tähenduslikkusse süüvinud Elken on jäänud eesti kunsti lähiajalugu kirjutavaile kunstiteadlastele peaaegu et marginaaliks – Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse annaalides teda ei esine.

Viimaste aastate näitused aga on toonud Elkeni loomingu mitmeti kunstist kirjutajate ja kolleegide huviorbiiti. Filmis kommenteerib Elkeni loomingut Harri Liivrand, tuues esile eelkõige suurlinnaatmosfääri lokaliseerimise eesti kunstimaastikul, kuid hinnates ka maalide rikast ja tavapäratut kolorismi. Filmi suurlinnaolmet markeeriv tempo, kompaktsus ja pidev tasemel informatiivsus on väga nauditav, samuti rütmilised “pausid” kontekstuaalsete publikustseenidega näituste avamisolustikust ja Kunstnike Liidu suveüritustelt. Nii need kui teised, Tartu ülikooli maaliüliõpilastega filmitud stseenid avavad Elkeni isiksuse tegusa funktsionäri ja pedagoogina. Esmakordselt võis filmi tegelikult vaadata juba Elkeni sügisesel isiknäitusel Adamson Ericu muuseumis – “Tagasi hüperrealismi”.“

Kivimäe, J. (2001). Raamatfilmi uued kunstifilmid [Rein Raamatu kolm filmi kunstnikest: "Kaido Ole", "Jaan Elkeni teistmoodi tegelikkus" ja "Tartu sõpruskond"]. Sirp, 19. jaan, lk 16.

Reet Varblane: Rein Raamatul on olnud eriline vaist praeguse ambivalentse rolli tajumisel. Ta lähtub pieteeditundeliselt etteantud materjalist — kunstniku loomingust —, keskendudes ka selle puhul selgelt piiritletud lõigule ning arvestades kommenteeriva kunstiteadlase suunavate selgitustega. Ka valitud lõik pole Rein Raamatu vaba valik, vaid sellegi juures on ta lähtunud kunstniku valikust — (personaal)näituse materjalist. Enn Põldroosi loomingust on destilleeritud välja vaid meeste portreed, sest kunstnik esitas Kunstihoone galerii näitusel vaid seda osa oma loomingust (“Enn Põldroosi härrasmeeste seltskond”, 1999), Jaan Elkenilt vaid hüperreaalne maailm, raskuspunkt viimastel aastatel, sest ka Elken ise oli otsustanud vaatajale ennast just niiviisi tutvustada (“Jaan Elkeni teistmoodi tegelikkus”, 2000). Kõige kaugemale on Raamat läinud Kaido Ole loomingu vahendamisel, tuues vaatajani vaid ühe maali valmimise loo (“Kaido Ole”, 1998).

Rein Raamat kui autor on peaaegu nähtamatu: ta ei suru ennast peale, ei ilmu ekraanile, ta vaid vahendab. Kuid ta on tõepoolest vaid peaaegu nähtamatu, sest pildilised detailid, nende ilmumine ja kadumine, üksikkaadri kompositsioon ja koloriit annavad märku teadlikust autoripositsioonist."

Varblane, R. (2001). Tõlgendajast looja ja loojast tõlgendaja [filmidest "Lea Valter. Eesti vaibakunstnik", "Nõmme", "Enn Põldroosi härrasmeeste seltskond", "Kaido Ole", "Maire Männik, 54 rue du Montparnasse", "Inimene, kes oskab olla õnnelik", "Rein Raamatu animatsiooni maailmas", "Jaan Elkeni teistmoodi tegelikkus" ja "Tartu sõpruskond – kunsti saab igal ajal teha"]. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 58-64, ill.

Lisamaterjali Jaan Elkenist:

www.flku.ut.ee/et/jaan-elken (17.03.2014)

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm