Avaleht » Filmiliigid

Isand ja ori (1992)

Dokumentaalfilmid Kestus: 60:00

Mälestused

Enn Säde: Augustikuus 1991 oleme operaator Arvo Viluga kahekesi tegemas pikka, nüüdseks unustatud dokfilmi „Isand ja ori”. Solli talu on Tõrva külje all ja perenaise Helgi Habichti juurde viib meid kättpidi käsikirja kaasautor Paul Mõtsküla, kelle venelaste poolt 1944. aastal maha põletatud kodutalu jäänused on siinsamas naabruses. Kanad siblivad vaikselt, kaamera ei paista neid häirivat, aeg-ajalt lendavad madalalt üle pea raskelt koormatud sõjaväe transpordilennukid. Kas nad tulevad Lätimaalt, kas nad veavad tõesti minema sõjaväemoona? Moskva putšikatseni jääb paar päeva, jõuame Arvoga siit Eesti lõunapiirilt justament parajaks ajaks Tallinna teletorni alla venelaste tankikolonni filmima. Ent tollel päeval seal Solli talus oleme alles küüditamislugusid kuulamas.

„Õhtul videvikus heliseb telefon ja on kuulda, et Miku talust on vallamajja käsutatud nende gümnaasiumi lõpupoisid. Sellest ei osanud me midagi arvata, tolle aja inimestena olime ikka väga võhikud selle poliitika ja ilmakäigu juures ning magasin selle öö täitsa rahulikult. Ja mees ütleb hommikul, et ma käin linnas, s.t Tõrvas, ära, vaatan, mis seal toimub. Istubki oma tööriietega jalgratta peale ja minema. Juba saab lõunaaeg kätte ja teda ei ole ikka veel. Kodus on kõik normaalne, keegi midagi ei tea, enne kui meheõde helistab Tõrvast ja ütleb, et Tõrva on rahvast tühjaks võetud ja vend Ärni, minu mees, on kah kinni võetud. Mina ei mõistnud midagi, panin hobuse ette, võtsin portfelliga pesu kaasa ja sõitsin miilitsasse, kus mind muidugi kokku ei lastud ja ülepea, mingit rääkimist justnagu polnudki. Ma olin 24aastane kahe väikese tütre ema, ootasin kolmandat, aga ei mõistnud sündmusi mitte üks raas – nagu poleks olnud praktilist meelt sääraste asjade suhtes.”

Mind jahmatab tänini kõige rohkem see abitus, mis haaras tollaseid eestlasi, kui oldi silmitsi bolševike brutaalsusega. Eestiaegsete inimestena ei mahu nende arusaamadesse, et punavõim võib nii käituda – see ei saa, see ei tohi võimalik olla! Solli 33aastane peremees Ärni on lõpetanud Jäneda põllukooli agronoomi kutsega, tema vend, ülikooliharidusega talunduskonsulent teeb tõsise teadusliku töö siinse 60hektarilise talu arendamiseks. Poliitikakauged inimesed ei usu Venemaalt enne sõda siia põgenenud eesti perekondade jutte, nood elavad vist Rullis – „imelik asi küll see poliitika, kas niisugustes tingimustes seal Venemaal saab nüüd mõni inimene elada,” muigab tädi Helgi oma tollase naiivsuse üle kurvalt. Punane aasta kainestab muidugi. Peremees Ärni on 1941. aasta kevadel öösiti kodunt ära, kahlab läbi ojade, et koerad kätte ei saaks, magab tädipoja juures Karaskil ja sõidab jalgrattaga Tõrvas NKVD-le sülle!?

„Tulen siis sealt linnast koju, keegi ei puutunud, keegi ei küsinud minu käest midagi. Kodus on parasjagu lehmalüpsi aeg, kui maja ette sõidab kaks sõiduautot. Äkki on õuel viis relvastatud meest, kes tõmbavad lapsed enda juurde. Ma hakkan alles siis aru saama, kui püssid ära näen, enne mitte midagi. See on nii imelik. Siis ütleb üks eestlane, vist Ode nimeks, et teil on tund aega oma koli kokku võtta ja mitte üle 20 kilo. Meil ei ole suuri kohvreidki, topime lihtsalt viljakottidesse söögimaterjali, mis kätte juhtub, südasuvel pole õigeid talveriideidki kaasa võtta. Suilised ja sulased kaovad kõik vaikselt ära, kes kuhu, uksed jäävad pärani, lehmalüps jääbki pooleli …”

Lapsed saavad õhust aru, et midagi on väga halvasti, röögivad nii kuis jaksu on ning autosse ei lähe. Küüditajatel, kes relvadega naiste ja laste vastu, ei jää muud üle, kui lapsed hobusega ära viia, ema Helgi topitakse siiski autosse ning kõik viiakse Puka jaama rongi peale. Isa enam keegi eales ei näe ja aastakümnete pärast teatatakse, et Ärni Habicht on Sosva laagris 1942. aastal maha lastud.

On nii läinud, et olen mitmes oma filmis kombanud seda hella teemat – ja alati tundnud ebamäärast hirmu vanade haavade lahtirebimisel (kes ei oleks?) ning peljanud pisaraid. Helgi-tädi silmad jäävad kuivaks, ta on tugev naine. Üksnes siis, kui palun kõnelda poja ilmaletulekust Siberis ja hakkamasaamisest vastsündinuga, tõmbab veidi sissepoole: „… ärme räägi, siis ei saagi edasi rääkida.” Ta toob kõik kolm last Eestisse tagasi. Alles 15 aasta pärast, 1956. aastal, saab ta kolhoosilt üürikorteri omaenda tallu, mille rändmoonakad on muidugi vahepealsete aastatega lagastanud, ning Helgi hakkab seda koos laste ja lastelastega korda tegema.
Säde, E. (2013). Kaks tavalist imelikku lugu [dokfilmide "Liivlaste lood" ja "Isand ja ori" tegelastest]. Sirp, 13. juuni.

Enn Säde: Mõrkjas meenutus augustist 1991: Vene tanketid televisioonimasti all. Kaameraga mees on Arvo Vilu, minu parasjagu teoksil dokfilmi „Isand ja ori” operaator. Õieti pidime hommikul filmima viljakoristust esimestes taassündinud taludes, nüüd aga sebime siin. Linnas oleme jõudnud ronida tuletõrjemaja torni ja filmida vägevaid betoonplokkidest barrikaade Lomonossovi ehk Gonsiori tänaval. Oleme esimesed ja ainsad, kes taipavad sinna üles ronida. Päris tipus oleks raskekuulipilduja kergelt võinud sihtmärgiks seada Eesti Raadio ja televisioonimaja! Siin Pärnamäel aga levib kirbe mootoriõli hais: vist on mõne ürgvana tanketi diiselmootor pikal teel Pihkvast siia kärssama läinud. Otse ees on soomusmasin number 291 – sellega püüdis kolonni komandör ise mööda pugeda teed blokeerivatest bussidest, jäi aga mändide vahele kinni. Teeme hetk hiljem temaga intervjuu, Riina Hein on oma VHS-kaameraga juba alampolkovniku kätte saanud. Sõdurpoisid tunnevad ennast sandisti – naised pakuvad neile süüa. Valjuhäälditest kõmiseb Jeltsini kõne: putš Moskvas on läbi. Gloria restoran veeretab kohale supikatlad, oleks nagu rahvapidu.
Säde, E. (2008). Enn säde silmast ja meelest. Sirp, 22. aug.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm