Isand ja ori (1992)

Tootmine

Kevad 1991 - talv 1992

Filmist ajakirjanduses

Enn Säde: Teadupärast pole eesti maarahval kunagi oma rahvusaadlit ja kuningaidki olnud, vähemalt siiani. Kust siis äkki isand ja kes on ori?
Ei, selles filmis me ei vastanda linna ja maad. Seda tegime kadunud Jüri Müüriga täpselt 10 aastat tagasi "Künnimehe väsimuses". Praeguses filmis jäädvustasime 1991. aasta Eesti maaelu "idüllilist idiotismi", kui maareformi seadustki veel polnud.
Ükski majandus ei käivitu, kui suur osa inimesi on kaotanud tulevikulootuse. Maa peab kuuluma sellele, kes teda harib ja harida tahab ega tohi kuuluda sellele, kes teda ei hari? Ükski riigikord pole suutnud seda õigesti lahendada. Kas nüüd 1992/93 Eesti suudab?
Eesti maarahva kultuurist kumab läbi arusaamine - meie varud ja võimed on piiratud ja ometi käivitub talude taastamine instinktide tasandil, ilma viimistletud seadusandluseta, ilma uue, ettevalmistatud maakorralduseta. Talumehe missioonitunne? Ma ei tea... Minu meelest on ta oma missiooni juba sellega täitnud, et külades räägitakse veel eesti keelt.
"Talu ei salli narrimist. Minu lapsepõlves oli talu nagu needus - et pean mina nüüd siin orjama või sedasi... Aga ometi - aastate pikku see töö imbub sinusse ja saab nii omaks, et sa ei saa sellest enam lahti," tunnistab Endel Kivisalu ühel äikesevihma eelsel õhtul filmikaamera ees.
"Kui su järglane pole niisama hoolas ega tapa end tööga, saastuvad põllud uuesti, niitudele kasvab võsa ja su mets variseb ja paljastab jälle alasti pae. See ongi meie nuhtluseks, et ükski vaev ei vii lõplikult sihile ega ükski põld pole lõplikult haritud. Kõik saavutused on vaid ajutised, vaev üürike, hool tänaseks. (A. Gailit "Leegitsev süda")
Mis see siis on - tööhullus, töönarkomaania, mis sunnib tänaseid uustalunikke tervisele mõtlemata talusid taastama? Kas ülejäänud ühiskond vajab tõesti sellist eneseohverdust?
Ma ei tea...
Säde, E. (1992). "Tallinnfilmi" esilinastus. Dokumentaalfilm "Isand ja ori" [Filmitutvustus esilinastuse puhul laupäeval 19. dets kell 12.10]. Televisioon, 14.-20. dets.

Jaan Kruusvall: Aga nii see on - kui küla jääb püsima, jääb püsima ka eesti rahvas. Venemaal on küla kadunud - rahvas nagu peata kana. Ukrainas on küla alles - rahvas on tugev, elujõuline, saab hakkama.
Aus ajakohane kunstiteos!
Autorid pole valinud ilusaid kaadreid, näitavad lihtsalt, kuidas on. Ei kommenteeri liigselt, kõik on niigi selge. Kolhoosikord vajas lakeerimist, ülerääkimist, talus pole vaja midagi üle rääkida, kes mõistab, see mõistab; kes ei mõista, see ei vaata muidugi talu poolegi - enne, kui endal nälg varuks.
Kruusvall, J. (1992). Isand ja Ori. Maaleht, 3. dets.

Jaan Ruusi intervjuu majandusteadlase, riigikogu liikme Ivar Raigiga:

Eesmärk seati mitmeplaaniline. Haarati Eesti ajalugu 360 aastat tagasi, mil rajati esimene talu, tänapäevani välja, lisaks Soome ja Venemaa. Seepärast ei jõutud ka probleemi täieliku lahenduseni. Meie kehvas ja masendavas olukorras oli eesmärgiks näidata ka seda, mis tärkab. Seetõttu oli film tervendav ja tervitatav oma positiivse toonusega.

Film oli 1991. aasta kroonika. Kas probleemid olid seatud adekvaatselt?
Aeg on kiiresti edasi läinud, olukord sama kiiresti muutunud. Mõned probleemid on endiselt aktuaalsed. Praegu on talumajanduse taastamise raskuspunkt rahaküsimustel, krediidiprobleemil, pangandusel. Praegu mõtleme sellele, et muutuksime konkurentsivõimeliseks: 1991 mõeldi sellele, kuidas üldse hakata talusid rajama. See oli talude rajamise romantiline periood, siis unistati. Rahvas võttis siis tuld, kuid praegu on mitmed probleemid teise rõhuasetusega. Näiteks masinate toomist Soomest ei käsitlegi me nüüd ainult positiivse nähtusena, nüüd me seame ülesandeks tuua sisse kõige moodsam tehnika, et mitte korrata Soome vigu ega tema läbikäidud teed. Otsime lahendusi, mis lubaks mõnest arenguetapist isegi üle astuda ja paremini haakuda uue Euroopaga. Film valgustab talunduse ajaloolisi tagamaid, markeerib Soome põllumajanduse kogemusi, kas talunduses saab üldse ajaloolistest kogemustest õppida? Pisut ikkagi saab. See, kus tuletati meelde, et talu on eestlastel veres, oli filmi õnnestunud osi. Ka sakslaste mõisate analoogia nõukogude kolhooside-sovhoosidega. Romantilist perioodi iseloomustabki peremeheks saamise igiomane püüe, praktiliste probleemide lahendamiseks jääb aga sellest väheseks. Praegu peame pigem arvestama nüüdseid Euroopa olusid, kui et tuletama nostalgiliselt meelde seda aega, mis oli 50 või enam aastat tagasi. Demograafiline struktuur ei muutu enam kunagi selliseks, nagu oli enne sõda. Poliitiliste jõudude vahekord ei ole enam kunagi selline, nagu 1930. aastate lõpul, mil võimul maarahva erakond.  /---/
Ruus, J. (1993). Taluromantika kroonika anno 1991 [majandusteadlase Ivar Raigi kommentaar Enn Säde filmile "Isand ja ori" ]. Teater. Muusika. Kino,  nr. 6, lk 63-67.

Enn Säde:
Lugupeetud peatoimetaja
Pean tunnistama, et see pöördumine Teie poole on minule mõnevõrra ebatavaline käitumisjoon. Kahjuks ei tunne ma üldse ajakirjade toimetustubade kombeid, ent ometi loodan, et mul on mingi moraalne õigus esineda Teie ees alljärgneva repliigiga.
Lühidalt. Sulev Teinemaa lahkel loal said filmi "Isand ja ori" stsenarist ja režissöör Enn Säde ja kaasstsenarist Paul Mõtsküla lugeda veel ilmumata kirjutist meie 1991. aastal filmitud töö kohta. Panemata siinkohal mingilgi määral kahtluse alla Jaan Ruusi vestluskaaslase valikut, hämmastab tema vestluskaaslase üldpoliitiliselt ümmargune jutt, mis vaid siin-seal piirneb käsitletava filmiga. Seetõttu pean vajalikuks juhtida tähelepanu eeskätt just ilmselgetele faktivigadele, mis tõenäoliselt johtuvad filmi vaatamise pealiskaudsusest. Ilmselt nägi retsensent videopilti. (Lugupidamisest filmi tegijate vastu tuleks retsensendile näidata filmi siiski filmina, s.o pimedas saalis läbi projektori. Ei tahaks uskuda, et TMK filmiosakonna suhtumine filmisse üldse on mandunud liikuva tapeedi näitamiseks juhutingimustes, montaažlehega tutvustamisest rääkimata.) /---/
Koos ehk jääksime ellu? (1993). [Enn Säde kroonikafilm "Isand ja ori" "TMK", 1993, nr 6 ilmunud Ivar Raigi kommentaarile vastavad Enn  Säde, Paul Mõtsküla ja Jaan Ruus]. Teater. Muusika. Kino, nr. 9, lk 58-60.

Paul Mõtsküla:
Repliik Raigi-Ruusi retsensioonile
Võrratu! Tavapärane suuremale osale nendest, kes tulevad poolsajandipikkusest punasest udust. Midagi näinud või midagi kuulnud, ehitavad nood udust tulnud eneste silma ette vaenlase kuju ja tormavad siis rünnakule. Mis rünnakule! Asuvad demonstreerima oma kompetentsust, oma õigsust. Retsensent Raig võinuks veidikenegi demonstreerida oma matemaatilisi võimeid, enne kui kleepis Metskülale külge kolhooside rajaja sildi. Tsiteerin teda: "... stsenaariumi autor Mõtsküla elas selles ajas, mil kolhoose tehti hurraaga, ja tema rajab nüüd ka talusid h u r r a a g а." (Р. М. sõrendus) Aga kulla retsensendihärra, stsenaristi sünniaasta paneb teda kolhooside rajamise ajaks poisikeseikka; ei saanud tema teps kolhoose rajada, pigem hambad risti suruda ja pisaraid neelata, kui mõnede meeste papakesed tarisid talu tallist tolle poisikese sõpra hobust võõraste moonameeste peksta ja piitsutada.
Aga aitab, tahaksin vaid, et retsensendid laskuksid oma diplomaatilis-teoreetilis-politikaanlikest kõrgustest maamullale tagasi. Et nad küsiksid, mida nägid nende retsenseeritavas filmis talumehed, toonased ja tänased talutegijad, küsiksid seda mitte eneste väljamõeldud varjukujudelt või lahketelt lauakaaslastelt, vaid inimestelt, kes lihast ja verest koos seisavad.
Igatahes on mul võimalik retsensente, neid kirjutanuid kahte, põhjust südamest tänada selle eest, et midagi varjupoksijate olemusest, mida ma varem ei teadnud, nüüd palju selgemaks on saanud.
Koos ehk jääksime ellu? (1993). [Enn Säde kroonikafilm "Isand ja ori" "TMK", 1993, nr 6 ilmunud Ivar Raigi kommentaarile vastavad Enn  Säde, Paul Mõtsküla ja Jaan Ruus]. Teater. Muusika. Kino, nr 9, lk 58-60.

Jaan Ruus:
Kunstnikud ja poliitikud
Film näib tekitavat poleemikat vaid siis, kui puutub kokku poliitikutega. Meenutagem Mark Soosaare presidendivalimisi portreteerivat "Eesti esimest kodanikku". Ajakirjanduse trükiruumi täidavad nüüd poliitikud. Paberit on palju, uudiseid vähe ja poliitikutel on harjumus kõik, mis pähe tuleb, kohe ära trükkida lasta. Ja ajalehed miskipärast trükivadki. Üks tavaline poliitikute vaidlusvõte on omistada oponendile teese, mis neile ei kuulu, ja siis asuda oponenti ägedalt ründama. Et Ivar Raig tollal 15aastast Paul Mõtsküla kolhooside rajajaks ei pea, on rünnatavast Raigi lausejupist ju selgelt näha. Riigikogu liikmeil näib olevat kirjanduslik-poliitiliste laastude viljelemiseks küllaldaselt vaba aega. Mõistan Enn Säde muret, et meie dokumentaalfilmid on kaotanud auditooriumi ja finantseerija ning tõsielufilmide ainunäitajaks jääb televisioon, nagu see on mujal Euroopas. Seda enam on ootamatu kõnelemine mingist "liikuvast tapeedist" ning oletuste tegemine, missuguse meediumi kaudu retsensent filmiga tutvus. Sest retsensent nägi filmi "Isand ja ori" esimest korda "Tallinnfilmi" kinosaalis ja tema kasutada oli ka stuudio lahkel loal filmi sõnaline kirjeldus, st montaažileht. Retsensent oli siin eelisolukorras, sest kogu eesti rahvas nägi filmi vaid Eesti Televisiooni kaudu. Enn Säde argumenteerib tuliselt, et ei tahtnud teha probleemfilmi. Jättes lahtiseks arutelu probleemfilmi ümber, tahaksin öelda, et "Isandat ja orja" kannabki - kas siis Säde tahtest hoolimata? - just probleem: mis saab eesti taludest? Elulisi probleeme näebki Jaan Kruusvall ("Maaleht" 3. IX 1992) ja tema kirjutis polegi retsensioon, vaid pigem murelik sünkroon eneseväljendus filmi "Isand ja ori"ainetel. /---/
Koos ehk jääksime ellu? (1993). [Enn Säde kroonikafilm "Isand ja ori" "TMK", 1993, nr 6 ilmunud Ivar Raigi kommentaarile vastavad Enn  Säde, Paul Mõtsküla ja Jaan Ruus]. Teater. Muusika. Kino, nr 9, lk 58-60.