Avaleht » Filmiliigid

Intiimne Adams (1986)

Dokumentaalfilm Kestus: 18:59

Huviinfo

Arvamusi filmist

Andres Langemets: Minu jaoks sisaldab Peeter Toominga film rohkem küsimusi kui vastuseid. On kombeks öelda, et see on hea märk. Olgu hea märk pealegi, mis seal ikka, aga et inimestel on kalduvus küsimustele juurde mõelda või oletada ka vastuseid, siis ei pääse siin päriselt nendestki.

Esimene kimp küsimusi käib filmi objekti kohta: miks Adams? miks intiimne Adams? miks just film Adamsist? T. Velliste (ja ju siis ka P. Toominga) põhitaotlusest saan aru, ta on seda mitmes oma kirjatööski välja öelnud: vaja on jäädvustada meie kultuuritegelasi, eriti eakamaid, sest nende puhul võib homme olla hilja. Ning Valmar Adamsist tasus muidugi filmi teha, sest ta on tõesti koloriitne isiksus, luule- ja eluartist, ja seetõttu juba ette väga filmilik natuur, peategelaslikke jooni omav ja kultiveeriv figuur. /---/

Kaks kõige intiimsemat detaili, mida film tutvustab, on Adamsi nägu ja käekiri ta märkmelehtedel. Need küll. Ning Adamsi nägu oma intimiteedis on huvitav, fotogeeniline, nagu eakamate inimeste näod ikka, sest võimaldab edasi anda ruumilisust ja reljeefsust. Kui aga Velliste ütleb sel puhul, et "teist kiirgab", siis jõuab ta nii operaatorist kui ka filmist endast ette, üle otsajoone. Erilise kiirgumiseni ei jõua film Adamsit kergitada: nimbus ei paista välja või siis on filmilint liiga viletsa kvaliteediga. /---/

Nii et kas intiimne Adams tuli välja või mitte? Arvan, et ei. Aga film ise on ikkagi huvitav, muhe ja mõnuga jälgitav. Sellele, kel koordinaatteljestik kinosaali kaasa võtta omast kogemusest olemas. Teistsuguste vaatajate arvamusi pole mul kuskilt võtta, aga nenda vaatajate arvamus on niisama oluline. Tahaksin seda arvamust väga teada, sest see lahendaks mõnegi küsimuse, mis siin eespool sõnastatud.“
Langemets, A. (1987). Adamsi intimiteedist ja selle avalikustamisest. Teater. Muusika. Kino, nr 5, lk 62-65.

Enn Nõu: „Lõpuks vaatasin veel Peeter Tominga "Intiimset Adamsit". Samuti aastast 1986. See on selle dokumentaalfilmide rea kõige parem saavutus ja jutustab hästi ja elavalt. Väga õnnestunud on lõiked filmi ettevalmistustest ja planeerimisest koos komistustega. Siin ei sega järkumine, kuna jupid on küllalt pikad. Niisuguseid elavaid filme tahaksin näha ka Tuglasest ja Sangast.

Film on peamiselt elava inimese dokumentatsioon. Rahulikult saab jälgida mõttekäiku ja miimikat. Vastupidi eelnevatele teostele jääb siin sünteesi tegemine vaataja enda vabaks ülesandeks. Ühiskonnakriitika pakutaksae välja teravalt ja julgelt. Ka iseennast paljastab Adams halastamatu toorusega. Ta annab endast konstrueeritult väga iseloomustava pildi.

Filmi määrab rohkem objekt kui filmitegija ja nii peaks dokumentaalfilmides olemagi.
Eestlastel ongi tavaks kujunenud oma ainet liiga valmis tehtud kujul serveerida, arvestamata vaataja intelligentsi ja analüüsivõimega.“
Nõu, E. (1990). Viis mustvalget dokumentaalfilmi eesti kirjanikest [Peep Puksi "A. H. Tammsaare (Vargamäe)" (Tallinnfilm, 1971), "A. H. Tammsaare II" (Tallinnfilm, 1972), "A. H. Tammsaare III" (Tallinnfilm, 1974), "Juhan Liivi lugu" (Tallinnfilm, 1975), "Rändaja" (Tallinnfilm, 1986), Peeter Toominga "Intiimne Adams" (Tallinnfilm, 1986) ja Vallo Kepi "Üks pilk Betti Alverile" (Eesti Telefilm, 1988)]. Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 63-69.

Rein Veidemann: „Täna 100. sünniaastapäeva tähiseni jõudva õpetlase ja luuletaja Valmar Adamsi looming võib paljudele lugejatele jääda eesti kirjandusloo kõrvaliseks peatükiks, kuid ilmselt on hoopis rohkem neid, kes on näinud Peeter Toominga filmi ”Intiimne Adams”. Filmi algusstseen, kus Adams jagab filmimeestele korraldusi: ”Võtke mind paremalt või muidu teete sitta”, ning järgnev elektrikorkide pidevast läbipõlemisest tekkinud pimeduses nõukogude viletsuse kirumine. Siis ühtäkki jupiteri valgel diivanil end intervjueerimiseks lavastanud kirjanik, picassolikult uhke hoiakuga, kuuldeaparaat intervjueerija ette sirutatud, rauga rasked laud lugemisväsimusest vesiseid silmi võlvimas. Selles pildis sisaldub midagi Adamsi viimastele eluaastatele omast, mida iseäranis mõistsid need, kes teda lähemalt tundsid, siinkirjutaja kaasa arvatud.“
Veidemann, R. (1999). Adamsi sitaanad intrigeerivad. Eesti Päevaleht, 30. jaan.   

Olev Remsu: „See juhtus teisel kursusel, kui meile, ülikooli eesti filoloogidele, hakkas vene kirjandust lugema Valmar Adams. Ootasime teda auditooriumi esimesele loengule, olime põnevil — kuulsus ikkagi, juba toona, mõniteistkümmend aastat tagasi, meie kultuuri geront. Korrektsuse piiresse jääva hilinemisega lehviski sisse dotsent Adams, kuuehõlmad valla, neli sõrme kolmekümnendate aastate härrasmehe kombel vasakus vestitaskus. Veel enne õppejõulaua juurde jõudmist tegi mees oraatorikunsti ettekirjutusi täpselt arvestava kõrgžesti ning kuulutas: «Lapsed, kuigi Marie Under on minust kuusteist aastat vanem, olen mina Marie Underiga tantsinud. Lapsed, kas te teate, kes on Marie Under?»
Piinlikkusejahmatus — auditooriumipoolne.

Meie tüdrukud — Sirjed, Anu, Hille jt. — kirjutasid raskestikättesaadavatest kogudest ümber Marie Underi luuletusi, andsid neid soovijaile nii lugeda kui päriseks, sõnaga, jumaldasid tollal veel elavat poetessi.
Ometi leidus inimene, muide, dekanaadi poolt päevikupidajaks-puudujate märkijaks pandu, kes sissejuhatavale küsimusele vastas: «Kirjanik.»

«Õige! Olen seda viis aastat järjest kõigilt kursustelt pärinud, mitte ükski pole teadnud. Ainult teie. Olete targim kursus, kellele ma lugema hakkan,» rõõmustas Adams ja pühendas järgnevad kaks tundi selle olengu kirjeldamisele, kus ta Marie Underiga oli tantsinud.

Edasi läks terve semester samas vaimus: tema loenguil oli harva juttu vene kirjandusest, peamiselt rääkis Adams endast, tihti deklameeris oma luuletusigi. Ja kõik see oli huvitav, kõik oli hariv, klatšini laskus ta harva.
Tagantjärele neile loenguile mõeldes olen tabanud Adamsi dualismi. Ühelt poolt on kergesti enesereklaamiks klassifitseeritavad nipid kindlasti sihipärane ja individuaalne didaktikametoodika, millega ta köidab kuulajaid õpetatava aine külge, talutab enese kõrval lausa aine sisse. Ent teisest aspektist: ignorantsus, inkontaktsus, oma maailm, millel on vähe ühist väljakujunenud realiteetidega.

Peeter Toominga film «Intiimne Adams» algab portreteeritava kurtuse ja invaliidsuse eksponeerimisega, hiljem on režissöõr lasknud Adamsil öelda (jätnud montaažil välja lõikamata Adamsi öeldu): «Ma olen pidanud olema päike, arrogantsi mõttes olen ma Majakovski üle trumbanud.»

Tooming on esitanud kõik, et meil jääks portreteeritavast halb mulje: sõpradega kelkimine, teiste najal enesele renomee rajamine, edevus, tarbetud vulgarismid; Tooming on demonstreerinud Adamsi inkontaktsust ja adekvaatse maailmapildi katkendlikkust ning on samas (sarkastiliselt!) andnud talle lavastajarolli. Juba seik, et inimene kõneleb endast nõnda meelsasti, kui Tooming on lasknud seda teha Adamsil, on meie tavateadvuse jaoks piinlikuvõitu. Film on diktoritekstita ja saatemuusikata: neile polekski Adamsi jutu kõrval ruumi, neid asendavad sünkroonkaamera surin ja loomulik mürataust võib-olla kui segajad.

Ja ometi on filmis Adams tõeline päike, nagu ta kaua aastaid tagasi oli meil loenguilgi.

On ju lisaks Underiga tantsimisele ja Majakovski ületrumpamisele Adamsil muidki teeneid: ta on lihaks saanud raamat, kultuurikontinuiteedi kehastus, humanitaarne tarkus ise, ja sedagi on filmis toonitatud. Adamsil on omad õpilased, kes seda olla ei häbene. Tammsaarel ja Tuglasel ei olnud jüngreid, aga Adamsil on need juba elu ajal ilusti olemas. Seda, veidi idamaise värvinguga ja minu meelest iseloomustavaimat tõika Adamsi elus on stsenarist (Trivimi Velliste) ja režissöör samuti rõhutanud, ja režissöõr on siinjuures hakkama saanud jõutrikiga: ta on skitseerinud õpilastestki miniportreed ning need harmoneerivad mentori portreega.

Kuidas Tooming on seda teinud? Algul suuresti varjatud kaamera ja salaja sisselülitatud mikrofoniga (kusjuures publiku jaoks on võte avalikustatud). Nõnda on esitatud ehe tükk elust, saavutatud portreteeritava loomulikkus, mis on kontrasti viidud usutleja reporterlikkusega. Aga Tooming pole sellega piirdunud. Hiljem, kui Adams saab teada, et teda filmitakse, ei muutu midagi: Adams mängib ikka Adamsit, loob oma müüti, tema jaoks surisevad kaamerad alati, olgu need platsis või mitte, ja Tooming on seda kenasti näidanud. Ka siin ei ole etteheidet maestrole. Romantikud (ja Adams seda on) loovad enam oma elu, vähem teoseid. Ja mis rääkida romantikuist! Teame, et Tolstoigi pidas järeltulevate põlvkondade tarvis võltspäevikut, millest pidi kujunema testament «Püha Isa Leo elu».

Filmi aluseks on sõna ja montaaž, esimene on allutatud teisele, siiski on kompositsiooniga kõik korras: teos on rütmikas, episoodid vahelduvad stabiilselt, kaadrijooks on püsiv. Veidi on vigurdatud pimeekraaniga, kuid kes meist ei sooviks olla pisut avangardist? Materjal on võetud kujundlikult, režissööri interpretatsioon delikaatne. Domineerib fakt, dokument, mitmel korral näeme Adamsi grafoloogile palju ütlevat käekirja. Tooming valdab fakti kujundiks muutmist.
Teos on hümn tarkusele ja rahvuslikule kestvusele.

Miks alustasin nii pealetükkivalt isiklikest mälestusist? Aga sellepärast, et meie kultuuri patriarhiga kaasa mängida, ja sellepärast, et minu Adamsi-visioon langeb täielikult ühte filmis tooduga.“
Remsu, O. (1987). Omamüüdiline ja vastuoluline mentor. Sirp ja Vasar, 11. sept, lk 7.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm