Inspiratsioon (1975)

Filmi valmimisest

Valmis eksperimentaalse multifilmi stsenaarium "Inimeste laul": 10.02.1975
Valmis stsenaariumi III variant "Laulu jõud": 11.03.1975

Autorite seletuskiri stsenaariumi "Laulu jõud" alguses

Laulupeofilme on palju tehtud, uut lähenemisviisi on raske leida. Ainult kinotriki kasutamine veel üht laulupeofilmi ei õigustaks. Meie kavatsust õigustavaks mõtteks oleks see, et laulupidu on midagi nii unikaalset, nii omanäolist, nii individuaalselt hingestatut ja samas pateetiliselt massilist, et seda ühegi üksikult võetud kunstivahendiga täielikult edasi anda ei saa - selleks on võimetu ka kõikvõimas kino.
Kombineeritud võtete abil sisse toodud maalikunsti elemendid ei ole siin mõeldud vastandamaks üht kunsti teisele, pigem võrdlemaks ja täiendamaks teineteist. Olgu filmikunsti poolt siin temale omane täpne fikseerimine, pluss dünaamika, pluss montaaž; maalikunsti poolt võimalus rõhutada inimlikult hingestatud lähenemist sündmustele ja inimestele, pluss koloriidi ja inimilmete ekspansiivsus, pluss abstraheerimise võimalus.
Ehk annab taoline katse - sünteesida sel viisil kahte kunsti - lõpptulemusena siiski täielikuma ettekujutuse laulupeost või vähemalt omanäolisema pildi. /---/
Allikas: Riigiarhiiv ERA.R-1707.1.1560 Nukufilmi "Inspiratsioon" toimik.

Filmi arutelu Tallinnfilmi Kunstinõukogus 8. septembril 1975

Balbat: Seda võib eksperimendiks nimetada, idee on omapärane. Filmi algus ja lõpp on head, huvitavad plaanid, mis seovad kogu filmi. Huvitavad on kaadrid, mis annavad edasi seda värvilaikude mängu, mis kunstniku silmale pakub inspiratsiooni.

Kõrver: Mulle pole selle filmi mõte päris selge. On huvitavaid ja hästi õnnestunud kaadreid, värvid on toredad, kuid kogu loost ei oska midagi välja lugeda. Kaleidoskoopiliselt tehtud. Mind ajas naerma, kui inimesed seal kiiresti tulevad, tuletab meelde omaaegseid naljapilte. Kuid laulupidu on liialt pidulik sündmus...

Remmelgas: Juba on filmil üks suur pluss - huvitav ja põnev on vaadata. Mitte sellepärast, et on eksperimentaalne, meie nukufilmimehed on on selle poolest vaimukad mehed, et tihti üritavad uute mõtetega ja eksperimentidega ja tihtilugu läheb ka nihu. Tihtipeale tuleb aga välja.
Filmi agadest - minule kui profaanile jääb laulupeo võimsusest midagi puudu. Rohkem veel jääb kunstniku kunstiteose võimsusest puudu, see on filmi peamine puudus. See kunstiteos ise ei ole kaugeltki nii värvikas ja emotsionaalne kui natuurast võetud laulupidu. Kaadris, kus publik vaatab kunstiteost, on publik ise rohkem kunstiteos. Aga resultaat on siiski positiivne.

Raamat: Tuganovi idee teha selline eksperiment tundus eriliselt intrigeeriv, Tundus, et mees on suure kullaaugu peale sattunud, sest aine on populaarne ka väljaspool Nõukogude Liitu.
Üks inpiratsiooniallikas kasvab kunstiks... aga tundus vastupidi. Multiplikatsioonivõtete juures, kus varjud liiguvad, tekib aja kulg. Natuuravõtete juures seda aja kulgu pole. Seetõttu oleks võinud naturaalset vähem olla ja kunstiteos oleks võinud kogu aeg kasvada. Valminud pannoo oleks pidanud filmi triumfiks olema.

Danilovitš: Mina ei ole selle filmiga täiesti päri olnud, põhimõtteliselt. Kas on vaja niisugust väga kulukat eksperimenti teha? Huvitav küll, kuid väheõnnestunud eksperiment. Kui küsitakse, kelle jaoks me tegime selle filmi... eksperiment pole ainult kunstniku jaoks, vaid et rahvas seda vaataks. Siin on teatud populaarteadusliku filmi võtted ja joonistuste tegemine on ka populaarteaduslikus filmis. Nii et see on vaieldav, kas see on žanripuhas multifilm.

Võsa: Kõige tähtsam selle filmi juures peab olema laul, mis on igale kunstnikule inspiratsiooni allikaks. Teame seda laulu võimsust - kui "Koit" tuleb, tunned, kuidas sipelgad üle selja jooksevad... Aga praegu sellest võimsusest jäi puudu. Tuganovi mõte on siiski tervitatav.

Tuganov: Ma ei taha ennast õigustada. Tahtsin rohkem mängida valgusega, aga ei tulnud välja. Mis puutub sellesse, kelle jaoks see film on, siis mulle tundub, et nendele, kes meie laulupeost midagi ei tea, on film huvitavam kui neile, kes teavad.
Allikas: Riigiarhiiv ERA.R-1707.1.1560 Nukufilmi "Inspiratsioon" toimik.

Filmi venekeelse variandi arutelu Tallinnfilmi Kunstinõukogus 7. mail 1976

S. Kiik: Selle filmi valmimine on olnud väga keeruline. Tegemist on puhtakujulise eksperimendiga, milles režissöör tungis seni multiplikatsioonis läbitunnetamata valdkonda. Filmi esimene variant ebaõnnestus. Esialgne film ei leidnud head vastuvõttu ka Goskinos, seda ei lubatud üleliidulisele ekraanile.
Tänane variant on põhjalikult ümber tehtud, praktiliselt kogu maalitud osa on uus, täiesti on ümber tehtud ka helirida. See kõik on andnud hea resultaadi - film on terviklikum, emotsionaalsem, muusika pääseb paremini mõjule. See variant käis Saksamaal Dresdenis multialasel sümpoosiumil, kus film tunnistati õnnestunud katseks multi vallas.

R. Raamat: Mulle oli selle filmi idee algusest peale vastuvõetav ja ma toetan ka seda parandatud varianti, mis on märksa huvitavam. Siin on leitud see inspiratsiooni allikas, milleks on loodus. Vääristatud maalipinnad Eesti loodusest on filmi õnnestumisele kaasa aidanud.
Allikas: Riigiarhiiv ERA.R-1707.1.1560 Nukufilmi "Inspiratsioon" toimik.

Filmi ettevalmistusperiood: 07.04. - 25.06.1975
Võtteperiood: 26.06. - 04.08.1975
Montaaž: 05.08. - 27.08.1975
Filmi üleandmine: 8. september 1975
Venekeelne dublaaž valmis: 06.04.1976
Filmi maksumus: 21 665 rubla

Linastusluba nr MB-08546 väljastati filmile 26.09.1975: filmi võib demonstreerida Eesti NSV kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajata.
Linastusluba nr 2103/76 väljastati filmile 14.04.1976: filmi võib demonstreerida NSV Liidu kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajata.

Filmi tiitrites esinev pseudonüüm "M. T. Jürbert" oli tuletatud filmi autorite Jüri Müüri ja Elbert Tuganovi eesnimedest.
Filmi kunstnik Valdur Ohakas maalis õlimaali tehnikas pannoo 2x4m ning filmimise ajal aprillist 4. augustini tegi veel kaamerate ees järelmaalimist.
Allikas: Riigiarhiiv ERA.R-1707.1.1561 Nukufilmi "Inspiratsioon" põhidokumentatsioon.

Katke intervjuust Elbert Tuganoviga

Teravmeelsus, nali — ja nukufilm?
Arvan, et kõik režissöörid veenduvad selles, et nali on hädavajalik. Et mitte ainult lapsed, vaid ka täiskasvanud vajavad ja armastavad nalja. Ma ei mõtle labast nalja, kukkumise koomikat, vaid mõnusat, teravmeelset huumorit. 

Nukufilm ja kujutav kunst?
Nukufilm on kunstiga seotud palju enam kui mängufilm. Nukufilmis võib ümarnukk tegutseda kolmemõõtmelises dekoratsioonis, ühele tasapinnale joonistatud taustal ja isegi naturaalse looduse foonil. Igal sellisel lahendusel on kunstniku töö määrav.

Kuidas suhtud dokumentaalvahenditega tehtud animatsiooni?
Olen ka ise proovinud. Filmis „Inspiratsioon“ (1975) püüdsin kokku viia meie laulupeo visuaalse sündmuse kunstnik Valdur Ohaka poolt kaamera silma all loodava maaliga. Kuidas see eksperiment õnnestus, on teine küsimus, aga töö oli minule väga huvitav ja veendusin, et selline lahendus on põhimõtteliselt võimalik. Režissöör Heino Pars on animatsioonitehnikas filminud loodusliku seene kasvu ja lillede õidepuhkemist. Need olid tõelised dokumentaalsed võtted, aga ühtlasi kunstilised kaadrid.
Ruus, J. (1991). Vastab Elbert Tuganov. Teater. Muusika. Kino, nr 4, lk 4-15.

Filmist ajakirjanduses

Lucca filmiestivalil Itaalias näidati „Tallinnfilmi“ multifilmide koondprogrammi („Kütt“ — rež. R. Raamat, „Soss-sepp“ — rež. H. Pars, „Inspiratsioon“ — rež. E. Tuganov, „Värvipliiatsid“ — rež. A. Paistik, „Lapsehoidjad“ — rež. A. Ahi). Koondprogrammi autasustati festivali diplomiga.
Lucca filmiestivalil Itaalias näidati „Tallinnfilmi“ multifilmide koondprogrammi (1976). Sirp ja Vasar, 10. dets, lk 14.

13.—15. novembrini k.a. toimusid Moskvas eesti multifilmi päevad, mille organiseeris NSVL Kinematografistide Liit. Üks põhilisemaid nende ürituste reas oli siiski Moskva Kinomajas toimunud seanss koos järgnenud aruteluga.

Üksmeelselt ning spontaanselt reageeris saal meisterlikele lahendustele ning leidudele „Naelas“, laskis end nakatada „Verise Johni“ rahvalikust huumorist ja kviteeris pika aplausiga selliseid filme nagu „Värvilind“, „Kilplased“ ja „Inspiratsioon“, milles tunti ära uudne ning omapärane taotlus. /---/

Väga huvitavaks katseks, eelluureks uute multivõimaluste poole peeti E. Tuganovi „Inspiratsiooni“, milles multiprintsiibil on  kasutatud dokumentaalseid kaadreid laulupeost ning joonistatud kaadreid. Esitatud teostusastmes hinnati kavatsust ennast tähendusrikkamaks. Leiti, et „kunstiteose sündi edasiandev joonistatud osa jääb praegu kahvatumaks dokumentaalsete kaadritega saavutatust. On vaja, et selles laadis avastatud võimalusi režissöör ise edasi arendaks, on vaja võimalusi eksperimentideks.“ (Režissöör Fjodor Hitruk.)
Link, E. (1975). Multifilmide edu Moskvas [Moskva Kinomajas toimus animafilmide vaatamine ja arutelu]. Sirp ja Vasar, 28. nov, lk 7.

Vladimir Karasjov: „Esimene laulupeofilmide generatsioon (kõige eakam) oli fikseeriv ning natuke pateetiline: siis rahulduti sellega, et sündmus oli jäädvustatud. Teine generatsioon (selle tippudeks olid Jüri Müüri „Leelo“ „Tallinnfilmis“ ja Ülo Tambeki ning Mati Põldre „Mitte ainult leivast“ „Eesti Telefilmis“, mõlemad 1969. aastal) püüdis juba üldistada, ka midagi lahti mõtestada. Kuid neilgi filmidel puudus veel tegijate isikupärane suhtumine toimuvasse (vahest on õigus Enn Vetemaal, kes arvas, et „üleliigne pieteet sündmuse vastu ei võimalda tegijatel avaldada isikupärasust“).

Mis see isikupärasus siis on? Sellele küsimusele vastavad esimesed läinud aastal ilmuma hakanud laulupeofilmide kolmanda generatsiooni pääsukesed — Elbert Tuganovi „Inspiratsioon“ „Tallinnfilmis“ ja Andres Söödi „Dirigendid“ „Eesti Telefilmis“. Mõlemas filmiteoses on lahti öeldud üleliigsest pieteedist, pateetikast ja ka tavalisest kroonikalisusest, filmi autorid valitsevad vabalt oma materjali (mitte materjal ei valitse nende üle) ninq teevad temaga, mis tahavad.

Kahjuks jääb Elbert Tuganovi huvitav ja huumoriküllane film eksperimendi astmele ning tema vastukaja vaatajas on palju väiksem kui „Dirigentidel“, mis ei peaks endast mõista tähendama seda, et eksperimenti ei tohiks jätkata ja edasi arendada. Andres Söödi film tõuseb aga „Inspiratsiooniga“ võrreldes kõrgemale, avastuste astmeni.“
Karasjov, V. (1976). Andres Söödi autorifilmist "Dirigendid" [ka Tuganovi "Inspiratsioonist"]. Sirp ja Vasar, 16. jaan, lk 6.

Sergei Assenin: „Kõiges, mida teevad eesti multifilmiloojad, elab katsetamise ja otsingute vaim ometi edasi. Just see suurepärane omadus on sünnitanud nii erinevaid, huvitavaid ja eredaid teoseid, millest paljud kuuluvad E. Tuganovile ja tema juhatusel töötavale kollektiivile. Nimetagem näiteks kas või paroodiat „Verine John“ (1974) ja sellele järgnenud poeetilist esseed „Inspiratsioon“, mis kõneleb laulupidude suurest traditsioonist.“
Assenin, S. (1977). Pürgimine mitmekesisuse poole [Eesti multifilm 20-aastane]. Sirp ja Vasar, 25. nov, lk 6-7.

Filmile tagasivaatavalt

Sergei Assenin: „Kunstis on olemas igavesed teemad ja üks neist on seotud kunstniku loomingulise kreedoga. See teema on saanud traditsiooniliseks kogu maailmas Horatiusest Puškini ja Verlaine'ini. Miks ei võiks siis multiplikatsioon, mille metafooriline kujundlikkus on nii sugulaslikult lähedane tänasele poeesiale, selle teema poole pöörduda ja avada seda oma vahenditega? /---/

"Inspiratsioonis" on leitud võti selle keerulise teema lahendamiseks. Filmis näidatakse tõelist laululava, kuhu kogunevad lauljad, ja samaaegselt näidatakse kunstnikku, kes joonistab laululaval toimuvat...
/---/
On ju vaja avada tavapärase sündmuse ülev mõte, kunstniku suhtumine toimuvasse. Arvan, et täpse montaažiga õnnestus multiplikatsiooni ja dokumentaalkaadrite abil saavutada edu peamises - edasi anda rahva eneseväljendus laulus, selle eneseväljenduse hingestatus ja suurejoonelisus. Ja lõppude lõpuks ei ole asja olemus mitte joonistatud ja dokumentaalkaadrite absoluutses suhtes, vaid selles, mida uut kannab endas see ebatavaline kooslus ise, milline säde lööb välja reaalse ja väljamõeldu kokkupuutest.“
Assenin, S. (1986). Teerajajad. Rmt: Etüüde eesti multifilmidest ja nende loojatest. Tallinn: Perioodika, lk 45-48.

Chris J. Robinson: „"Inspiratsioon" on ilmselt Tuganovi väljapaistvaim saavutus, vähemalt kontseptuaalses mõttes. Tegu on piksilleeritud (ehk aegvõtte-) dokumentaalteosega laulupeo ettevalmistamisest ja toimumisest. /---/

Pealtnäha ei ole tegu millegi märkimisväärsega - tavapärane kronoloogia ühest päevast, kogunevatest inimestest. Kui aga võtta arvesse, et tegu oli Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Eestiga ja Brežnevi repressiivse ajastuga, omandab see monumentaalse patriootliku saavutuse tähenduse. Tagasihoidlikult, kuid ometi määratult emotsionaalselt näitab see Eesti kultuuri ülistamist sügaval okupatsiooniajal. /---/

"Inspiratsioon" oli Tuganovi jaoks ka sügavalt isiklik. "Nägin laulupidu 1947. aastal. Varasemate festivalide ajal polnud ma Eestis. Laulupidu oli minu jaoks iga kord liigutav kogemus ja sellepärast tahtsingi seda filmi teha." Igaüks, kes imestab, miks Eesti taasiseseisvumist kutsutakse laulvaks revolutsiooniks, saab sellest kohe aru, kui on näinud "Inspiratsiooni".“
Robinson, C. J. (2010). Diktaator ja demokraat [animarežissööridest Tuganovist ja Parsist]. Rmt: Geniaalsuse ja täieliku kirjaoskamatuse vahel: Eesti animatsiooni lugu [inglise keelest tõlkinud Kristjan-Jaak Kangur]. Tallinn: Varrak, lk 72-74.

Eksperimenteerida armastas Tuganov eluaeg. Piksillatsioon-filmimise abil tegi ta reportaaži laulupeost (“Inspiratsioon”, 1975). Ja teadaolevalt on maailma esimene stereoskoopiline nukufilm “Suveniir” (1977).
Elbert Tuganov 22. II 1920 - 22. III 2007 (2007). Sirp, 30. märts, lk 18.