Inimeste lemmik (2000)

Filmi saamisloost

Meelis Piller, kes on Viinis elades Keyserlingi loenguid kuulamas käinud, otsustas filosoofi tegemised filmilindile jäädvustada 1998. aastal. "Kohe, kui idee tuli, hakkasin asja ajama - Keyserling on nii vana, mõtlesin, et kauaks teda enam," ütles Piller. Tema debüütfilm räägib filosoofi elust nii minevikus kui ka olevikus. "Võidakse küll mõelda: miks teha filmi vanainimesest. Et kes seda kinno vaatama läheb. Aga Keyserling ja tema naine Wilhelmine on sellised, milline iga inimene tahaks pensioniealisena välja näha."

Portreteeritav Arnold Keyserling on läbi aastate olnud Viini üks populaarsemaid lektoreid ja armastatud avaliku elu tegelane. Sellest inspireerituna on film saanud pealkirjaks "Inimeste lemmik". "Keyserling on marginaalne kuju. Kui meil kunagi siin kodanike komitee moodustati, tuli ta siia, võttis endale ka kaardi ja kuulutas Viinis, et on eestlane," rääkis Piller. Keyserlingi suguvõsale kuulus kunagi Raikküla mõis, kuid kuulus filosoof ise on Eestis vähe aega elanud. Piller käis Keyserlingi tegemisi Viinis jäädvustamas neljal korral ja filmis üle 20 tunni materjali.

Meelis Pilleri filmi valmimist toetasid Eesti Kultuurkapital ja Eesti Filmi Sihtasutus kokku ca 100 000 krooniga. Umbes 40 000 krooni maksis režissöör oma taskust. "Ei olegi mõelnud, kas see investeering ära tasub. Panin ise raha mängu, sest selle tegemine oli minu jaoks huvitav," sõnas Piller.
Film inimeste lemmikust (2000). Eesti Ekspress, 30. nov, lk A11.

Filmist meedias

Andres Laasik: „Meelis Pilleri film “Inimeste lemmik” Eestimaalt pärit suurkujust filosoof Arnold von Keyserlingist on ülimalt asjalik teos. Lihtne pildiloogika lausa peab tasakaalustama vanahärra ebaharilikkust ja ekstravagantsust.

Ja just ekstravagantsustele film keskendubki, noppides üles vana mehe pühendumise astroloogiale, arvude ja geomeetria maagiale, idamaisele filosoofiate, Šamanismile ja muule müstikale. Ja lükkab need erinevad inimvaimu avaldused üksteise järel videolindile, moodustades kireva paleti, mille keskel hõbedase peaga pika habemega härrasmees.

Vast on Raikkülast pärit Euroopa suur mõtleja tõsiteaduse mõttes kaalukam, kui näitab seda film, mis kuhjab kuulsa krahvi ümber igasugu okultismi. Küsimata, kas see ei ole mitte kergema vastupanu teed minemine, tundub Keyserlingi atraktiivsema poole esiletõstmine filmis loogiline. Seal on, mida liikuva pildiga näidata. Olgu see siis trummi põristamine või astroloogia märkides sorimine. Või Viini ülevoolavalt rikkalik arhitektuur, mis loob filosoofile kõnekad kulissid.

Raikküla talupojad olevat kutsunud Arnoldi isa, filosoof Hermann von Keyserlingi hulluks mõisahärraks. See tuleb vägisi meelde, vaadates filmis rohkesti üles võetud posimist. Kogu sel pildile jäänud filosoofial on udu elemendid man. Ja ometi on “Inimeste lemmikus” oma maagia ja inimlik suurus. Tihti näeb filmis suure vaimu aurat just kõrvaltegelase, taksojuhi või tervitaja, näos. Justkui peegeldaks teised inimesed suure filosoofi vaimujõu kiirgust.

See film võib äratada tähelepanu ka väljaspool Eestit. On ju tegu 20. sajandi suurkujuga. Vast ongi hea, et film ei põiganud hetkekski pildiga sisse Raikülla ja Eestisse, mida mainitakse korduvalt ja millest suur vaim olevat alguse saanud. Vaim ei tunne piire.“
Laasik, A. (2001). Hullu mõisahärra poeg. Eesti Päevaleht, 17. mai lk 24.

Märt Läänemets: „Film võlus oma pretensioonitusega, nagu Keyserlingid isegi. Mulle, nagu ilmselt teistelegi kunagistele "kaiserlinglastele", oli film ehk pigem taaskohtumine ja äratundmine: seesama sümpaatne vanapaar kümme aastat hiljem, veidi vanemaks jäänud, aga mitte oluliselt. Sama rõõmsad, sama mõtlikud. Isikliku suhte tõttu ainesse ei oskagi arvata, mida võisid filmis näha need, kes Keyserlingidest enne midagi ei teadnud. Tea, kas oligi palju neid, kes viitsisid lõpuni vaadata. Eriti huvitav see film ju ei olnud. Ei action''it, ei müstikat ega salapära. See new-age'i, feng shui, ratta ja igasugu muude sümbolite-märkide lori pressib ju niikuinii uksest ja aknast sisse. Oleks siis vähemalt põnevgi. Aga filosoofidest vanapaari päevatöödes midagi põnevat ei paistnudki olevat. Seal näis pigem toimivat rutiin. Nad tegid pisut väsinult oma tööd suures linnas, andsid inimestele seda, mida neilt oodati. Ja meeldisid
sellistena inimestele. Pisut segase ja eklektilise, seda enam kujutlusvõimega inimestel mõtteid ja seoseid äratava rattajutuga, rohkem aga muheda sõbralikkuse ja osavõtlikkusega. /---/

Isiklikult meeldis filmi juures kõige rohkem see, et selles polnud kontseptsiooni ega kunstilist taotlust. Autor oli materjali üles võtnud ja monteerinud, andes elava portree Arnold ja Wilhelmine Keyserlingist nende igapäevases elus. Selline kontseptsioonitus tõi vanad filosoofid meile palju lähemale, kui seda igasugune kontseptsioonist lähtuv filmilugu oleks teinud. Kas aga inimeste lemmikutest ka filmivaatajate lemmikud said, seda
küll ei oska öelda. Aga see ehk ei olnudki autori eesmärk. Igatahes — tore oli Keyserlinge taas näha. Seda enam, et eesti filmis.“
Läänemets, M. (2001). Väsimus filosoofiast. Teater. Muusika. Kino nr 10, lk 82-85.