Avaleht » Filmiliigid

Inimene pole kala (2004)

Dokumentaalfilm Kestus: 25:00

Huviinfo

Filmist kriitiku pilguga

Olev Remsu: „Kui ma Peeter Simmilt kassetti palusin, et filmi vaadata, siis vastas režissöör: „See ei olegi film, see on saade.“ Niisugune määrang siis autori poolt. Aga mis vahet on õigupoolest filmil ja saatel? Telesaates on lubatud ohtralt kõrvalepõikeid, tegevusepisoodid ei pea üksteisest põhjuse-tagajärje ahelat pidi loogiliselt välja kasvama. Paistab, et Simmi valitud teema on Brambati ja Iho omast kuumem. Elame kõrinärimisühiskonnas ning hoolitsus ligimese eest peaks olema meile olulisem kui idapiir. Meie keerdsõlmeks ei ole välisvaenlane, vaid kurat, mis on inimese sisse roninud. Õigupoolest leidub meil õnneks kapitalismi ülistavaid filme päris kasinalt, rahvuslust õhutavaid (ah, kui palju meile on liiga tehtud!) pisut rohkem.

Simmi portreteeritav Rain põeb ihtüoosi ehk soomustõbe, mis muudab naha kala- või maokestaga sarnaseks. Ausalt öeldes kuulsin mina sellisest haigusest esimest korda. Ihtüoosihaigete Liitu kuulub 40 inimest ning Rain on selle esimees. Kes ei suuda üllatada, pangu pillid kotti ja mingu koju. Simm suudab. Päris põrpiv on naljateooria, et ihtüoostikud on amfiibinimesed, pärit vee alt, ja seetõttu vajavadki soomuseid. Naer aitab, eriti siis, kui ühiskonna toetus on nullilähedane. Vähemalt minu pani Simm kaasa elama; ehk mõjutab kuidagi ka ametnikke, kelle kirjutatud eeskirjad ei luba müüa ihtüoosihaigetele soodushindadega ravimeid. Aga Rain saab lõppude lõpuks ise ja üksinda hakkama, ta on tugev isiksus, kes aitab saatusekaaslasigi ja sobib seega eeskujuks meie kalgis ühiskonnas kõikidele vaevatutele ja nõrkadele.

Simm ei paljasta, ka Simmil on ülekaalus üksik, mis iseloomustab üldist.  Ja nüüd: kas ?Inimene pole kala? on film või saade? Ülesehituselt ehk tõesti pigem saade, teemaotsad jäävad lahtiseks, mõned asjad kuidagi õhku rippuma, näiteks pere loomine ja kodu rajamine. Kõik on kuidagi ülearu põgus, saab vaid õhuliselt puudutatud. Ent kui peame saadet kergekaaluliseks, siis sel juhul on ilmselt tegemist filmiga, sest tähendus ja sõnum teevad töö üsna filmilikuks.“

Remsu, O. (2005). Brambat, Iho ja Simm. Sirp, 28. jaan, lk 17.

Peeter Sauter: „See film on Vahur Laiapeal tehtud kahasse Peeter Simmiga. Ja küllap seetõttu on siin kasutatud rohkem või vähem leidlikke kinovõtteid, mille vajalikkuses pole ma üldse kindel. Lahkuminekut Erest saadab tomveitsilik hingekriipiv Riho Sibula kidralaul. Raini õnnelikku esimest töölesaamist tummfilmilik reibas klaver. Film lõpeb stseeniga kohvikus, kus kalahaigusega Rainit näidatakse läbi suure akvaariumi, milles ujuvad kalad. Leidlik? Jah, aga milleks? Need trikid võtavad Rainilt tema elutõe lihtsuse ja teevad temast romantilise filmikuju. Küllap ei arvaks nii, kui poleks näinud Laiapea teisi filme, kus midagi sellist ei tehta. Kus pannakse kaamera tööle ja näidatakse lihtsalt elu.“ /---/

Loe arvustuse täisteksti:
vahur laiapea nullstiilis doktriloogia ning raupi ja klaaman
Sauter, P. (2005). Vahur Laiapea nullstiilis doktriloogia ning Raupi - Klaamanni bakalaureusetöö Kaagvere tüdrukutest. Teater. Muusika. Kino, nr 7, lk 103-110.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm