Ilo Pariisist (2002)

Arvamusi filmist

Liivia Viitol: „Lühim iseloomustus, mis vaatajale kohe pärast Peep Puksi uue dokfilmi “Ilo Pariisist” vaatamist meenub, on: “ilu ilmum”. Hoopis täpsema iseloomustuse filmile saab aga siis, kui asendada esimeses sõnas “u” “o”-ga. /---/

Ent alustagem algusest. Pariisist, mis on Ilo saatus, nagu väidab filmi autor, kelle teksti loeb ette kaadritagune hääl (Anu Lamp), teritades vaataja tähelepanu veenvate väidetega linna saatusest ja karakterist (“Saatus tähendab alati karakterit. Pariisi saatus on olnud alati väljendada oma tahet,” öeldakse filmi algul), rahva hingest ja keelepiiridest, mis on maailmapiirid. Ei unustata märkimast sedagi, et Euroopa ühiskeel on kultuur. Kaader kaadri järel lummab film vaatajat linnapiltide sulni iluga. Öine Seine vaheldub tuledes särava Eiffeliga. Pariisi sillad, kirikud ja väljakud. Suurejoonelised monumendid. Triumfikaar jne. Vahele kõneldakse Jaikide Pariisi tuleku lugu ja näidatakse pilte toonasest Pariisist, 1940ndaist. Siis jõutakse ajateemani, mis on selle filmi olulisim teema. Näidatakse kuulsat “kellade torni” ja kõneldakse minevikust, mis määrab. Tulevik selles on kui võimalus. /---/

Igasuguse salapära edasiandmine ja selle kumuleerimine filmilindil on raske pähkel kõigile filmitegijaile. Üledoseerimine muudab parimadki kavatsused odavaks jandiks, aladoseerimine külvab segadust ning ajab haigutama. Puksi puhul on tegu vihjetega (vaataja olgu tähelepanelik!), võimenduste ja koloriidimängudega. Hea leid on peegel pargis (vihje Jaikide esmakordsele Pariisi-tulekule) ning peeglis ilmutuv kollakaspruunis valguses 1940ndate Pariis. Ime- või võlupeegel manab tagasi Ilo lapsepõlve kuulunud inimesed, olles samal ajal võtmeks vaatajaile: ikka igatseb inimene tagasi võluloo algusse ootuses, et ime sünnib! Mis või kes filmis veel kõnelevad salapärast? Jaikide perekonnavaip muidugi, seesama, mille keskel filmi autori tahtel pöörlema pandud päike (taas imelisust võimendav!) ning ümber päikese taluõue asetatud loomaring koos kassi, salapärase Kiusajaga. Imesid kõrvale heites võib aga öelda, et ühtpidi võttes käib filmis ju jutt eestlastele igiomasest Pariisi-ihalusest, teisalt näidatakse Ilo ja Pariisi filmis prantslasi, kes huvitatud Eestist. Ega neid kuigi palju ole. Selle filmi “kuldintervjuude” hulka kuulub vestlus omaaegse Tartu ülikooli õppejõu Louis Villecount’i poja ja pojanaisega, kergitades taas esile “eestlased võõrsil” teema, mis antud juhul vääriks lähemat uurimist ning võimalik, et hoopis teist filmi. /---/

Puks on filmis enda kanda võtnud mõtestaja ja võimendaja, ent ka lugude liitja ja müstifitseerija rolli. Viimane tundub olevat alateadlik. Või on Puksil eesti dokfilmi meistrina lihtsalt seesugune võime – näha asju ka siis ebatraditsiooniliselt, kui reaalsusest kaugenemist üldse nõuks pole võetud? Vaevalt, et Puksi tasemel filmitegija nõu oli teha lihtsalt ilus film Pariisist ja Ilo ilusast elust.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
Isa kaarnakivi - Sirp
Viitol, L. (2003). Isa kaarnakivi. Sirp, 10. jaan, lk 16.

Kaia Sisask: „Peep Puksi filmi “Ilo Pariisist” vaadates tekibki kõigepealt küsimus, kas see on linnatutvustus või portreelugu. Ideaalis peaksid nad muidugi seotud olema — linn läbi inimese ja inimene läbi linna, kuid see seos pole kuigi veenev. Elurõõmu noot on ehk ainus, mis neid ühendab. Ka portreelooks jääb asi lahjaks, sest Ilo Jaigist saame ligi tunniajase filmi kohta teada ikkagi häbematult vähe. Ilo kaob ära Pariisi varju, mida ta vahendab Eesti turistidele, eelkõige just neile, kes esimest korda seda linna külastavad. Ja nemad ei nõua muidugi mingit eksklusiivturismi, vaid pigem selle standardpildi elustumist, mille Pariis eestlaste kujutluses ühel või teisel põhjusel on omandanud. Film ongi otsekui eestlase Pariisi-unistus, midagi “näha Pariisi ja surra” laadis. Kõige paremini paneb asja paika lõik endise suursaadiku Ruth Lausmaa-Luigega, kes viitab sellele, kuidas eestlased on alati Pariisi ihalenud, kuidas nad on imetlenud prantsuse kultuuri, oskamata samas sageli selle maa keelt. Kunstnikud Montmartre’il, suudlev paarike, bukinistid Seine’i kaldapealsel — kunsti, armastuse ja vabaduse aura, mida nii Ilo Jaik kui Puksi film tervikuna igati kinnistada püüavad.

Nii ei vaata kaamera korrakski klantspildi taha ja nagu Pariisist, nii näeme ka Ilo Jaigist põhiliselt esinduspalet, naeratavat daami, kes, vihmavari püsti käes, reipalt grupi ees sammub. Kuid vaevalt, et ühe linna paljunäolisus ainult tema erinevates ehitusstiilides ja kunstiloomes seisneb, vaid ikka ka selles, millise palge ta pöörab inimestele, sõltuvalt nende päritolust, rahakotist, ajaetapist ja paljudest muudest teguritest. Milliseid neist nägudest on ta näidanud immigrandist Ilo Jaigile? Mida peale giiditöö ja Viiralti haual käimise tähendab olla eestlane ja tuntud kirjaniku Juhan Jaigi järeltulija Pariisis? Tundub, et tegijad on jätnud kasutamata mitmeid hoopis huvitavamaid võimalikke lähenemisnurki nii linnale kui inimesele ja läinud selle kõige lihtsama, kõige silmanähtavama teed.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
ILO PARIISI VARJUS
Sisask, K. (2003). Ilo Pariisi varjus. Teater. Muusika. Kino, nr 8/9, lk 142-144.