Avaleht » Filmiliigid

Hüpe (1985)

Animafilmid Kestus: 09:06

Huviinfo

Filmi valmimine

Valmib mikrofilmi kirjanduslik stsenaarium "Hüpe": 01.10.1983
Valmib kinostsenaarium: 10.06.1984
Filmi ettevalmistusperiood: 28.08.-15.10.1984
Võtteperiood: 16.10.1984-03.02.1985
Montaaž: 04.02.-06.03.1985
Venekeelne dublaaž: 18.03.-12.04.1985
Filmile omistati I tasugrupp: 26.04.1985
Filmi maksumus: 55 700 rubla

Allikas: Rahvusarhiiv ERA.R-1707.1.2418 Joonisfilmi "Hüpe" loomingulised lepingud, eelarved, kalkulatsioon.

Filmi arutelult Tallinnfilmi kunstinõukogus

2. märtsil 1985

S. Kiik: Tegemist on igati õnnestunud tööga, üldinimlik teema on õnnestunult lahendatud. Äramärkimist vajab ka multiplikaatorite hea töö ja Sven Grünbergi täpne muusika.

S. Školnikov: Oma filosoofilise mõtte seisukohalt on film huvitav, pani paljude probleemide üle järele mõtlema. Kummaline tunne tekkis peale filmi vaatamist - ei suuda nagu rääkida.

R. Raamat: Võib julgesti öelda, et selle filmiga andis režissöör meistriklassi eksami ja Avo Paistikut võib nimetada kõrgklassi režissööriks.

V. Kallaste: Viimasel ajal olen ekraanil palju näinud huvitavaid, kujunduslikke assotsiatsioone tekitavaid, kuid samas nõrga süžeega filme. Selles filmis tundub kõik olevat tasakaalus. Puuduseks loen seda, et filmi mõte on algusest peale väga loetav.

P. Pärn: Tegemist on õnnestunud filmiga. Tõstan esile kunstniku tööd, mis on tõesti väga stiilne. Samas suhtun kriitiliselt multiplikaatorite töösse. Hea film!
Allikas: Rahvusarhiiv ERA.R-1707.1.2417 Joonisfilmi "Hüpe" stsenaarium, toimetuskolleegiumi otsused, aktid.

Avo Paistik oma filmidest

Katkeid intervjuust

Tuleme nüüd täiskasvanutele mõeldud filosoofilise tetraloogia juurde. „Hüpet“ tahtsid juba õige ammu teha?
Olin Rein Tammikuga 1978. aastal Võrtsjärve ääres „Toluimeja“ kujundust tegemas. Tammiku naine valmistas lõunat, sõime ja siis läksin vanasse paati päikest võtma ning korraga tuli „Hüppe“ mõte. Ent sellal ei tahetud täiskasvanute filmidest kuuldagi. Alles seitse aastat hiljem sain töö teostada. Ka „Lennu“ stsenaarium oli tunduvalt varem valmis, „Silmusega“ kulus kolm aastat. /---/
Aastatega koguneb mul ühe filmi kohta kaustade viisi materjali, mõte setib, stsenaariumi kirjutan vahel, nagu „Lennu“ või „Silmuse“ puhul, paari tunniga valmis.
Täiskasvanute animafilmis ei pea kõike detailselt näitama, inimene saab ise aru, keerulisemadki mõistatused lahendatakse. Viimased tööd olengi teinud mõttega, et just kohe ei saadaks aru. Praegu on video vaatamise võimalus, filme saab edasi-tagasi lasta. Teisel-kolmandal korral leiad uusi seoseid, uusi tasandeid ning filosoofilise koega tööd eeldavad süvenemist. „Hüpet“ on lihtsaks looks peetud, kuid vähesed said temast täielikult aru. Tihti vaadatakse sõrme, mis osutab Kuule, aga Kuud ei nähta. Vastu võetakse kõige pinnalisem teave.

Tetraloogia üksikud filmid on omavahel seotud, neid saab ühe teema arendusena tõlgendada?
Küllap see on nõnda. „Hüppe“ tegemise aegu hakkas õhkkond muutuma. /---/
Püüdsin kiiresti kogunenud mõtted teoks teha – üks film lõppes, teine algas. Poleks mind nagu vedru kõigi nende keelamistega kokku surutud, ei oleks ma „Hüpet“ teinud. Minu emotsioonid läksid üksüheselt nendesse filmidesse, teatud määral on need autobiograafia.

Kuidas on sinu mõte, maailma nägemine tetraloogia valmimise ajal muutunud?
Olen maailma paremini tundma õppinud, selle aja jooksul sain usu Jumalasse. Usu teema on kõigis neljas filmis, mõnes varjatumalt, mõnes selgemalt. Materialist võtab neid filme teisiti vastu kui usklik. /---/

Kui „Lend“ on mõneti helge film, siis tetraloogia ülejäänud kolm osa tunduvad küllalt pessimistlikena.
Vahest tõesti, pidades silmas kasvõi „Silmust“. Teisest küljest on see film sama pessimistlik kui meie elu ja tegevus maamunal. /---/

Maailm koosneb kahest poolusest: yin ja yang, jumal ja kurat, vaim ja keha. Need poolused on täheldatavad nii „Hüppes“ kui „Lennus“. „Hüppes“ ületatakse kogu aeg üha suuremaid takistusi, kuni keha saab eimillekski ning hing vabaneb. Keha on tegelikult paljudel juhtudel hingele takistuseks. Kulturistid arendavad oma keha, teevad ta selliseks, nagu jumal seda pole andnud ning sellega viivad end tasakaalust välja. Muidugi ei tule liha suretada, Piibli järgi on keha Püha Vaimu tempel ning seda peab korras hoidma. Tugev mees suudab mitusada kilo üles tõsta, kuid südametunnistuse piinad võivad ta murda.

„Minekus“ tajume selgesti sinu fataalset elunägemist – kõige pisemgi tegu avaldab mõju meie edasisele teekonnale siin ilmas.
Nii ta on, kõik head või halvad teod tulevad sulle endale tagasi. Oleme kahe võimu, hea ja halva, omavahelise võitluse tallermaal. Kummale poole, keda kaldume teenima, on küsimus. Paljud suured kunstnikud ajavad taga raha ja au ning jõuavad kaugele – tegelikult on see kuradi teenimine. Kui inimene sünnib, eraldab ta vahest üksnes alateadlikult head halvast. Inimene eksib kogu elu, ja kui palju on ahvatlusi. „Hüppes“ jooksis tegelane algul vähe ja juba hakkas hingeldama, siis heideti talle roos, tulid medalid ja pärjad ning ta hakkas üha rohkem ja rohkem pingutama. Ent au ja raha on mööduv nagu suits. Ainult vaimne rikkus jääb igavesti. Tahtmatult teeme halba, nagu Paulus ütles, väga kavalalt viiakse meid vastavate olukordadeni.

Oma filmides võitled sa pahedega iseendas?
Täpselt nõnda. Paljud asjad olen enda peal ära proovinud. /---/
Kõige suurem, kindlam ja tähtsam asi meie vaimule ning tervisele on pehmus ja armastus. On öeldud, et nõtruses saavutab inimene suurima väe.

Tetraloogia filmid erinevad üksteisest tundelaengult ja kujunduselt küllaltki tugevasti.
/---/ Mingil määral võin öelda: tahan pildi- ja mõtterida selleks luua, et kuulda oma filmides Sven Grünbergi muusikat. Ma ei pea Grünbergile eriti palju seletama, ta tabab intuitiivselt minu filmi iseloomu.
/---/

Nüüd oled „Tallinnfilmist“ rohkem kui aasta ära olnud. Oled kodus ja maalid. Kas sa filmitegemisele enam ei mõtle?
/---/. Ma ei kurda, olen õnnelik, et sain filosoofilise tetraloogia valmis ning kõik südame pealt ära öelda. Ülejäänud filme tehes pidin tihti kavaldama. Kui ma poleks sellele läinud, oleksin vaid ühe filmi, „Värvipliiatsid“, teinud ja kõik.
Tegelikult ei saa minu filmidest suurem osa inimesi üldse aru, eriti viimastest filosoofilistest töödest. Arvustajatest on kõige lähemale jõudnud Avo Üprus ja Jaan Paavle.
Teinemaa, S. (1992). Vastab Avo Paistik [intervjuu]. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 3-10.

Tsitaat: Avo Paistik saates „Anima tsoon” (ETV) oma animafilmist „Hüpe”:
„Mis on „Hüpe”? Vaat teadus, kunst ja sport. Ekstreemsed alad. Seal inimene lähebki auhindade järele. Lapsest peale hakkab minema ja hüppab üle enese. Ta ju vanast peast ei hakka minema nii kõrgelt. Ta ju laguneb. Kui sina hüppad üle enese, kui sa teed võimatut, siis lähedki lõputusse.”

Arvamusi filmist

Peeter Joonatan:""Hüpet" saab tõlgendada kui sissevaadet tippspordi olemusse, ja seejuures väga mõjuvat sissevaadet. Alasti kujul näidatakse mehhanisme, mis tänapäeva rekorditejahile ning võidukultusele nii omaseks saanud. Sest ainult võit või rekord on see, mis "nüüdisaegset gladiaatorit" massi silmis õigustab. Kusjuures võit peab olema järjest suurem ja rekord järjest kõrgem - niisugune on "spordipubliku" aplaus, mis oma olemuselt langeb ühte väikekodanliku, tarbijaliku aplausiga. Tippsportlasest on saanud omamoodi marionett, asi, kaup, mis kord kinni makstuna peab andma kasumit. /---/

Filmil on muidugi veel hoopis üldisem plaan, mis seotud mitte üksnes spordiga, vaid inimeluga üldse. Nii on filmis kujutatav iseendaks saamise tee, vabanemine tarbijalike ootuste kütkeist ning tõus "kõrgemasse sfääri" - läbi "maise puhastustule". "Hüppe" lõpukaadreid kirgastab justkui ebamaine valgus, milles ennast ületav kangelane, maise keha tükkideks lennates, lahustub. Aga sellegagi pakub Avo Paistiku uus film mulle erutavat ainest edasimõtlemiseks."
Joonatan, P. (1985). Ärahüpe [A. Paistiku filmist "Hüpe"]. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 76-77.

Avo Üprus: "Näen Paistiku filmi mitmekihilise ja mitmetähendusliku metafoorina, mille paljude tasandite hulgas on olemas ka sporditasand, primaarsusele pürgimata. See metafoor käivitab ja suunab vaataja mõttetegevust üksikult üldisele, olles nõnda tähendusrikkam, kui üksühene tõlgendus olla võib. /---/

Kangelaslikkust ma filmis ei näe: filmi keskne kuju on pigem ohver, kes ohverdatakse mingile väärjumalale: massi väärastunud eneseteadvusele, lõbujanule ja julmusele. Kellegi teise ohverdamine on eneseohverdamisest kõrvalehiilimine. Filmi «kangelane» aitab kogu jõust kaasa jõududele, mis hävitavad inimest temas ja viivad ta lõpuks ka füüsilisele hävimisele, ent ei vaevu mõtlema, miks ta seda teeb. See ei ole mitte eneseületus, vaid vastupanust loobumine, iseseisvusetus ja võimetus elada vaba inimesena.

Kõik filmis inimesega toimuv on tingitud välisest. Inimese üle valitsevad saatus, hulkade tahe ja muidugi ka tema enese varasemate tegude tagajärjed. Inimene ei ole vaimselt vaba, järelikult ei saa ta olla vaba ka tegudes. Jäljendades möödajooksvat võõrast, üritab ka tema joosta. Taas välise poolt määratud tegevus ja suund, mis tagab mingisugusegi ühekülgse arengu. Staadioni (või elu) ringrada, esimesed tiirud sellel. Seal, kuhu oleme asetatud, elame; seda, mida meilt oodatakse, teeme. Isiklik, rääkimata isiksuslikust, puudub.
/---/
Üha uusi tõkkeid ületava mehe ilmes läheb fanaatilisus üle nürimeelsuseks. Mati Küti väljendusrikas ning sisendusjõuline joonistuslaad lubab hoomata kujutatava siseelu (või selle kunstitaotluslikku puudumist): kunstnik on leidnud režissööri visioonile suurepärase vormi. Mati Küti joon on isikupärane, jõuline ja dünaamiline. Kogu teostus jätab arhailise ja minu arvates kui mitte just otseselt eestipärase, siis väga põhjamaise mulje küll. Sven Grünbergi helirežii avardab soodsalt meie tunnetuse ideaalset ruumi ning võimendab seega ideede ning assotsiatsioonide mõjujõudu. Suurepäraselt saavutab eesmärgi helitaustaks olev rahvahulga kisa, protest ja solvangud: tõepoolest tekib hirm möirgava massi ees ning samas võtab maad kahjutunne — seda nii möirgajate kui ka nende ohvri pärast. See kõik on kummaliselt rusuv. Tühi kuulsus, mis üksnes kulutab inimest sportlases.
/---/
Jah, kui ei ole üldist kultuuri — nii üksikinimeses kui ka rahvas — ei ole mitte midagi. Fanaatilise massi kisa võib vaid hävitada, ühekülgne areng muutub peatselt arengu vastandiks. Jääb küsimuseks, miks ei suudetud valida oma teed, miks lubati enesega manipuleerida — ja jääb ka kahjutunne inimese pärast. See näitab, et filmi autorid on suutnud — vastupidiselt filmi tegelaskonnale — leida oma tee, oma tõe ja sellele sobiva vormi. On loodud sügav, humanistlik ja mitmeid üldinimlikke tähendusi eviv kunstiteos."
Üprus, A. (1986). Veel üks hüpe. Sirp ja Vasar, 19. dets, lk 7.

Multifilmi aastaülevaate tegi tuntumaid „Sojuzmultfilmi“ režissööre Andrei Hržanovski. Kinomaja ekraanil olid 3. märtsi arutelu eel peaaegu kõik Tallinnfilmis 1985. aastal valminud multifilmid.
Tugevaks teoseks hindas A. Hržanovski ka A. Paistiku filmi „Hüpe“. Film võib meeldida või mitte, kuid ei jäta ükskõikseks. Teost iseloomustab mängufilmivõttestiku kasutamine. Tänapäeva parimad multifilmid võivad nii oma vaimsuselt kui ka kinematograafiliselt ilmekuselt seista võrdseina parimate mängufilmide kõrval — arvas ta.
Jaan Ruus nimetas „Hüpet“ täiuslikuks filmiks, millega seoses võiks tekkida küsimus: kui uudne peab üks multifilm olema?
Riina Ruus arvas, et "Hüpe“ on terviklik, kuid liiga totalitaarne, raudselt loogiline, etteaimatav.
Balbat, M. (1986). Multifilmivaatlusi [1985. aasta filmidest]. Sirp ja Vasar, 21. märts, lk 7.

Sergei Assenin: „“Hüpe“ - üks Paistiku parematest töödest. Süžee on lakooniline ja lihtne, kuid köidavad tähelepanekute tabavus, momendi tabamise psühholoogiline täpsus, napp ja range joonis. Filmi kangelane on sportlane, kelle kangelaslikkus on kätketud igapäevastesse rasketesse treeningutesse, üha uute kõrguste ületamisse. Tabavalt on edasi antud publiku suhtumine: ükskõikselt pöördutakse oma ebajumalast ära, kui see aastate möödudes ei suuda enam lõbustada austajaid uute rekorditega.“
Assenin, S. (1986). Avo Paistiku unenäod ja tegelikkus. Rmt: Etüüde eesti multifilmidest ja nende loojatest. Tallinn: Perioodika, lk 90.

Valter Uusberg: „“Minek“ (A. Paistik) näib lõpetavat A. Paistiku masohhistliku varjundiga süvaeksistentsiaalse tetraloogia, milles on vaadeldud indiviidi (mehe) fataalset sõltuvust kogu tema olemust läbistavaist absoluutseist programmidest.
Programmid oleksid:
— meheliku sotsiaalse edu pro­grammi täitmine filmis „Hüpe;
— idee materiaalse väljenduse kal­lal töötamine kui mehelik ideoloogiaprogrammi täitmine filmis „Lend“;
— mees silmitsi meheliku mõtlemise, tunnetusliku program­mi täitmisega filmis Silmus (sarja parim, esteetiliselt veen­vaim osa);
— ja nüüd „Minekus“, mees moraalsest programmist aru saamas ja seda täitmas.“
/---/
Uusberg, V. (1991). Traditsioonid ja teadmatus [uutest esilinastunud animafilmidest, nende hulgas "Minek"]. Sirp, 29. märts, lk 7.

Jaan Paavle: „Priit Pärna kõrval, kes oma veendumusi-otsimisi väljendab tavaliselt absurdi, animahüperbooli kaudu, on Avo Paistik teine kõige filosoofilisem, inimeksistentsi ja inimest kui isik­sust uuriv kunstnik Eesti animafilmis. Siin on tegemist maailmatasemega. Eeskujude­ga, mida loojail endilgi raske ületada. Avo Paistik on muidugi tõsimeelsem, mõnikord lootusetugi oma maailmanägemises.“
Paavle, J. (1990). Kas peatus tõusuteel...või? [1989. aasta animafilmidest, Paistiku tetraloogia kolmandast filmist "Silmus"]. Sirp, 5. mai, lk 7.

Mihhail Lotman: "Vastandina R. Raamatule lähtub A. Paistik igas filmis põhimõtteliselt samast maailmamudelist ning kasutab selle representeerimisel küllaltki lähedasi visuaalseid vahendeid. Uus teos täiendab ja arendab juba osaliselt eelmistest filmidest tuttavaid ideid (vrdl. isegi filmide pealkirju, näit. „Hüpe“ ja „Lend“).
/---/
Kuigi animafilmi nimetatakse sageli piiramatute võimaluste kunstiks, on täheldatud, et tema vahenditega on peaaegu et võimatu edasi anda keerulisi psühholoogilisi läbielamisi või komplitseeritud kontseptuaalseid konstruktsioone. A. Paistiku loomingus näeme sellist kunstilist keelt, mis võimaldab manifesteerida nii küllalt keerulisi tundeid kui ka sügavalt filosoofilist sisu.
Pean sügavalt lugu nii R. Raamatu pidevaist otsinguist animafilmi kunstikeele arendamisel kui ka A. Paistiku visadusest juba leitud kunstikeele võimaluste arendamisel.“ 
Lotman, M. (1989). Tööd ja tegemised. Mõtteid Eesti animafilmist 1988. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 14-22.

A. Orlov: „Avo Paistiku tetraloogias („Hüpe“, „Lend“, „Silmus“, „Minek“) on peategelased, kelles „välgatavad“ erinevate olevuste ja loodusjõudude iseloomulikud jooned. Näiteks „Minekus“ on kujutatud vees hukkuva elusolendi draamat, keda järjestikku näidatakse mehena ja naisena, kuid kes finaalis osutub hiireks; paksus veekihis, kus tegevus toimub, on aeg-ajalt näha hõljuvaid pilvi. Nii luuakse antropo-teriomorfse tegelase ja vesi-õhk keskkonna kompleksne kujund.“
Orlov, A. (1996). Eesti animafilm ja eesti anima: subjektiivseid tähelepanekuid, žiletitera keelel [ülevaade, Jüri Ojamaa tõlge raamatust “Animator i jego anima”. Moskva, 1995]. Teater. Muusika. Kino, nr 6, lk 43-56.

Jaan Ruus: „„Vaatasin, et Priit Pärn hakkas oma tegelastega tegema trikke, Rein Raamat maalis filme, millega saan siis mina esineda? Tahtsin ka tähtis olla ja mõtlesin, et hakkan hoopis mängima mõttega, mitte vormi ega värviga. Esimene film, mis niimoodi tuli, oli „Hüpe” (1985). Pingutustest laguneb keha ja vaim läheb taevasse. „Silmuse” (1989) tegin Saatana sünonüümina.”
Oma eksistentsiaalfilosoofilist tetraloogiat (siia kuuluvad lisaks eelmisele kahele filmile veel „Lend”, 1988 ja „Minek”, 1990) pidas Paistik piiblimotiiviliseks. Kuid nagu hea kunsti juures ikka, mahub neisse ebasõbralikus keskkonnas inimpürgimusi kajastavatesse filmidesse rohkemat. Need on filmid üksildase inimese eluvõitlusest karmis maailmas. Filmidele on palju juurde andnud Mati Küti kunstnikutöö.
Paistik ei püüdnud kunagi järgmises filmis ennast järele aimata. Raske on talle omistada üht kindlat stiili. Siiski elas ta kõik oma filmid läbi ja arvas, et on kõigis oma filmides olemas, isegi debüütfilmi mustas pliiatsijupis.“
Ruus, J. (2013). Avo Paistiku kuus elu. Sirp, 6. dets, lk 26.

Chris J. Robinson: „Muutused Paistiku eraelus peegelduvad väga selgelt tema bergmanlikus filmitriloogias: "Hüpe" (1985), "Lend" (1988), "Silmus" (1989). Varasemate tööde värvikus, iroonia, huumor ja süütus on asendunud kahvatute ja ekspressionistlike söejoonistustega. Kadunud on tänapäevase inimese frivoolsused ning Paistik pöörab pilgu üldisematele küsimustele nagu vaimne tühjus ja lunastus. Kõigis kolmes filmis võitlevad valuliselt võõrandunud tegelased kõikvõimalike takistustega, et leida rahu ja harmooniat. Taassündinud Paistiku jaoks peitub seesugune meelerahu vaid jumalas.

Kui Nõukogude Liidu tsensuur Brešnevi järgsel ajastul leebus, avanes Paistikul viimaks võimalus linale tuua "Hüpe", oma religioosse triloogia parim film. "Hüpe" on peen kriitika rumala ülipüüdlikkuse aadressil, kus mehe murrab seesama maailm, mille ta ise on loonud. Selle asemel, et saavutatust rõõmu tunda, püüdleb mees üha uute ja keerulisemate tõkete poole. Kuid iga uue tõkkega asetatakse tema õlule suuremaid lootusi. Viimaks mees sõna otses mõttes murdub, kui on viimasest tõkkest üle hüpanud. Pigem hetkes kui hetkele elades näeb peategelane, kuidas elu temast elamata mööda tormab.
/---/
Triloogia järel tegi Paistik veel vaid ühe filmi - selleks oli sobiva pealkirjaga "Minek" (1990). Iseseisvuse saabumise ajaks oli Paistik pöördunud maalimise ja jumala juurde.
"Ma ei suutnud Joonisfilmis" jätkata. Tundsin juba jumala vastu huvi ega suutnud ennast ümber pöörata."
Robinson, C. J. (2010). Rmt: Geniaalsuse ja täieliku kirjaoskamatuse vahel: Eesti animatsiooni lugu [inglise keelest tõlkinud Kristjan-Jaak Kangur]. Tallinn: Varrak, lk 124-126.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm