Mäeküla piimamees (1965)

Tallinnfilmi sünopsis

Film"Mäeküla piimamees" on Eesti kirjanduse klassiku Eduard Vilde (1865-1933) samanimelise romaani ekraniseering. Teos paljastab aadli allakäiku ja mandumist.
Raugastunud mõisnik von Kremer, vilets ja närune mees, heidab silma talumees Prillupi nägusale noorele naisele Marile. Kremer ahvatleb Prillupit rikastumisvõimalusega, lubab teha temast piimarentniku, Mäeküla piimamehe, lasku ainult Prillup oma naisel mõisas käia. Ostu-müügileping sõlmitakse, Prillup saab piimameheks. Kauaoodatud eesmärk näib olevat saavutatud, kuid Prillup ei saa rikkaks ega õnnelikuks. Alles nüüd, kus ta on oma naise maha müünud, hakkab ta temas naist nägema. Hilja! Muremõtted ei anna talle hingerahu. Prillup laostub, joob enda põhja ja sureb. Ka von Kremeri ostetud õnn on üürike. Valguskiireks selles loos on Mari, naine, kes isegi räpaste tehingute ohvriks langenuna säilitab oma hingepuhtuse. Mari kujus avaldub kirjaniku usk sellesse, et tööinimeste südames elavad ilu ja üllus.
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm I. Mängufilmid 1947-1976. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 334.

Romaani saamisloost

Eduard Vilde romaani "Mäeküla piimamees" esmatrükk ilmus 1916. aastal. Realistliku kujutluslaadiga ning süvenenud psühholoogilise vaatlusega teos erineb Vilde varasematest töödest ning seda peetakse tema tugevaimaks teoseks.
Mäeküla piimamees, http://et.wikipedia.org/wiki/M%C3%A4ek%C3%BCla_piimamees (31.07.2012).

Vilde kirjutas oma psühholoogilise romaani viiekümneaastasena, mil tema kirjanikuanne oli välja kujunenud. Ta viibis tol ajal maapagulasena Kopenhaagenis.
/---/
Kopenhaagenis uue romaani loomisele asudes oli kirjanik veendunud, et ta teose jaoks kodumaalt vastset ainestikku ei saa hankida, sest Eesti piirid olid temale siis suletud. Seetõttu tuli leppida ja piirduda nende mälestuste ja muljetega, mis tal kodumaalt veel meeles püsisid. Kavatsuseks kirjutada romaani maaelust oli ainevaldkond liiga kitsas, sest ta oli veetnud oma tegevusaastad Eestis peamiselt linnades – ajalehetoimetustes. Pikemat aega oli Vilde elanud maal vaid kahes kohas: Simuna kihelkonnas Muuga mõisas ja Keila lähedases Karjakülas.

Lapsepõlvekodust Muuga mõisast, kus ta oli lahkunud kümneaastase poisikesena, olid säilinud liiga juhuslikud mälestused. /---/ Sügavamad muljed olid talle jäänud Keila Karjakülast; ses karjamõisas oli ta veetnud oma vanemate juures ühe aasta pärast kreiskooli õpinguid ja nii mõnedki kuud ning poolaastad oma ajakirjandusliku tegevuse vaheaegadel. Kuigi tema viimasest Karjakülas elamisest oli tol ajal möödunud üle 20 aasta, olid tal 1915. aastal veel elavalt meeles sealsed väljapaistvamad kujud, nagu mõisnik, piimamehed, kutsarid, mõned moonamehed, nende naised jt, ning nendega seoses olnud lood. Üksikasjus kaalutlenud Karjakülast meenutatud materjali, jõudis kirjanik selgusele, et sellest jätkub romaani tüübistiku kujutamiseks.
K. Mihkla (1933). Eesti Kirjandus, nr 9, http://www.kirjandusarhiiv.net/?p=807 (04.03.2011).

Filmi saamisloost

Sotsialist Eduard Vilde ENSV võimude hambus

"Väärt kirjandusklassika filmiks tegemises ei tohiks justkui midagi halba olla. Nii mõeldi ka Tallinnfilmis, kus aastal 1964 oli juba lastud käiku Tammsaare „Põrgupõhja uus Vanapagan”, mille lavastasid Jüri Müür ja Grigori Kromanov. Eduard Vilde „Mäeküla piimamehe” ekraniseerimine ei läinud siiski päris libedalt, vähemalt tundis Tallinnfilmi juhtkond vajadust ennast punavõimu ees õigustada.

9. novembril 1963 saadeti Tallinnfilmist Eestimaa kommunistliku partei keskkomitee sekretärile Leonid Lentsmanile kiri, kus seisab: „Kuna praegu on peamiseks peasuunaks filmitootmisel eelkõige ajaloolis-revolutsiooniline ja kaasaegne temaatika, siis E. Vilde teose ekraniseerimine võib kõne alla tulla vaid juubelikomisjoni otsuse alusel.” Kirjale alla kirjutanud Tallinnfilmi direktor Nikolai Danilovitš ja peatoimetaja Ants Saar lootsid Vilde ekraniseeringu mängida kirjaniku 100. sünniaastapäeva tähistamise alla.

Hiljemgi tekkis vajadus õigustada Eduard Vilde Tallinnfilmi plaanidesse tõmbamist. „Kuulus Vilde triloogia „Mahtra sõda”, „Kui Anija mehed Tallinnas käisid” ja „Prohvet Maltsvet” on läbi imbunud revolutsioonilisest paatosest. Oma elutee lõpus ilmutas Vilde end kui tuline ja leppimatu fašismivastane võitleja,” kirjutas Tallinnfilmi peatoimetaja Lembit Remmelgas Moskvale mõeldud dateerimata õiendis. Vildet nimetati nõukogudemeelseks autoriks vägivaldselt. 1905. aasta revolutsioonis aktiivselt tegev olnud ja sotsialistlikesse parteidesse kuulunud Vildel polnud tegelikult midagi ühist bolševikega. Pealegi viitas eesti rahvakirjanikus mõningal määral pesitsev saksa identiteet hoopis Euroopa-meelsusele.

Vilde õigustamisega pingutati arvatavasti üle. Hea kirjandusklassika mõistlik filmiks tegemine läks sel ajal hoogu ka Venemaal."
Laasik, A. (2012). Sotsialist Eduard Vilde ENSV võimude hambus. Eesti Päevaleht, 18. mai.

Leida Laiuse esimene täispikk mängufilm

“Mäeküla piimamees” on režissöör Leida Laiuse esimene täispikk mängufilm — pärast lühimetraažilist diplomitööd “Õhtust hommikuni” (1962).

„Leida Laiusest hakati pärast “Mäeküla piimamehe” tegemist rääkima kui režissöörist, kellel on oma teema — naine nii peresuhetes kui ühiskonnas. Laius jutustab tugevast naisest, kelle kõrval on tavaliselt nõrk mees. Ja seda peeti kuni lõpuni Laiuse puhul määravaks, esiplaanile tõusvaks.
Ehkki Laius on ka ise maininud, et see teema on talle oluline, ei pidanud ta sellist määratlust siiski õigeks, sest selline lähenemine kitsendaks tema loomingu mõistmist.
Nii või teisiti on kõikides Laiuse filmides esiplaanil naine kui väga tugev isiksus. “Mäeküla piimamehe” valikul sai määravaks just Mari kuju.
Orav, Õ. (2011). “Mäeküla piimamees“ — tugev naine esiplaanil. Maaleht, 19. märts.

L. Laius: „Mari köidab mind eriti. Ta on romaaniski, vastandina Prillupi üsna selgelt piiritletud karakterile, komplitseeritud ja varjatud hingeeluga isiksus. Ma ei leia Maris pahelisust. Ta läbib kogu selle räpase tehingu oma puhtusest midagi loovutamata. Ta võtab osa ebamoraalsest tehingust, sest teab seda vaja olevat, kuid säilitab eneseväärikuse. Just Mari tegelaskuju kaudu saab filmile anda helgemaid toone.“
Tobro, V. (1964). Ühe argipäeva mõtteid ja märkmeid [intervjuu L. Laiusega]. Edasi, 13. dets.

Rollidest

Parun von Kremer

„9. juulil 1964 ehk veidi enne võtete algust arutab Tallinnfilmi kunstinõukogu rollidesse kandideerivaid näitlejaid ja seal on parun von Kremeri kandidaatidena kaks meest, Vanemuise laulev näitleja Helend Peep ja stsenaariumi autor Voldemar Panso. Mõlemaga ei oldud rahul, aga kaalukauss kaldus Peebu poole. Kust ja kuidas tekkis naistemaia aadliku von Kremeri rolli Ants Lauter, Tallinnfilmi paberid ei paljasta, kuid Leida Laiuse otsus tuua 20. sajandi üks tähtsamaid teatrimehi kinolinale väärib imetlust. Von Kremer on Lauteri suurim filmiroll, suurem „Mehed ei nuta” osatäitmisest, ja just siin võib aimu saada tema näitlejaandest.

Eduard Vilde kirjutas vahel oma naljalugudele alla „Kepivere mõisa perisherra” – tegu on kirjaniku loomingu ühe teemaga, kus võim ja armastus kokku seotakse. Lauter mängib väga ehedalt vana allakäinud parunihärra mehelikkuse ärkamist, mida noor taluproua Mari tahtmatult tekitab. Näitleja kehastatud paruni nilbevõitu kiindumus on ka parim asi, mis selles tegelaskujus on. Tegu on peenpsühholoogilise näitlejatööga, mis leiab esilinastusejärgses kriitikas üllatavalt vähe tähelepanu.“
Laasik, A. (2012). Armastus, mida talumats müüs ja härra ostis. Eesti Päevaleht, 18. mai.

Tõnu Prillup

„Oma proua piimaäri vastu parunile müünud Tõnu Prillupi rollile oli kaks kandidaati: Jüri Järvet ja Ants Eskola. Kui 9. juuli kunstinõukogu Tõnu osatäitjaid arutab, tuleb välja kontseptuaalne erinevus, mida Järvet ja Eskola kannavad. Proovivõtete põhjal otsustades oleks Eskola Tõnu Prillup enda eest võitlev tegelane, kes pingutab ja püüab, Järvet aga allakäinud. Grigori Kromanovi sõnul tuleks Järveti näitlejatööst paremini välja „väikese inimese tragöödia”. Just selle Leida Laius valibki, seades filmi naispeategelase Mari meestevaliku ette, kus on ainult närused variandid.“
Laasik, A. (2012). Armastus, mida talumats müüs ja härra ostis. Eesti Päevaleht, 18. mai.

„Aga Jüri Järveti rollilahendus Tõnu Prillupina tõstab selle linateose Järveti-Prillupi filmiks, avades väikese inimese kogu närususe maksimaalselt. Balti vabariikide ja Valgevene filmifestivalil tunnistati Jüri Järvet Prillupi rolli põhjal aasta parimaks meesnäitlejaks. Pole ülearune mainida, et see oli Jüri Järveti esimene peaosa — Windichi ja Learini läks veel pisut aega.
Orav, Õ. (2011). “Mäeküla piimamees“ — tugev naine esiplaanil. Maaleht, 19. märts.

Mari

„Mari rollile oli neli kandidaati. Peale rolli saanud Elle Eha oli selle taotlejate hulgas ka Viiu Härm. Kuigi filmi peategelaseks on Vilde järgi märgitud mees, on kõiki tegevusliine ühendav peategelane tegelikult salapärane Mari, kes ei ava lõpuni oma käitumise motiive. See ei tähenda aga sugugi, et ta oleks iseseisvusetu.

„Kui Maris on midagi kangelaslikku, siis see, et ta suutis välja rabelda sellest rabast, et ta vaba varblase sõltumatusega oma tervetele instinktidele ja vitaalsusele toetudes läheb ise oma saatust kujundama,” kirjutas Panso stsenaariumi ideekavandis.“
Laasik, A. (2012). Armastus, mida talumats müüs ja härra ostis. Eesti Päevaleht, 18. mai.

Võttekohtadest ja ajaloolisest autentsusest

Leida Laius: „Eduard Vilde kirjutas oma teose Keila kihelkonnas Karjaküla mõisas saadud muljete põhjal. Praegu pole aga Karjakülas möödunud sajandi külast pea midagi säilinud. Kauaaegse otsimise järel leidsime, et Lihula ümbruses on kõige rohkem säilinud seda, millises miljöös Vilde oma romaani kirjutas. Matsalu mõis ja selle lähedane maastik ning taluhooned peaksid loomutruult edasi andma eelmise sajandi miljööd.”
Laius, L. ja Järvet, J. (1964). Kuidas valmib uus kunstiline film “Mäeküla piimamees”. Töörahva Lipp, 27. aug.

Filmi tehti hea tootmiskultuuriga. Vihula kandi Kloostri külast leiti sobiv Prillupi taluõu. Muuseumidest laenati autentsed kirnud ja kapad. Keeleteadlane Mari Must passis peale, et näitlejad õiget Harju murrakut räägiksid.
Laasik, A. (2012). Armastus, mida talumats müüs ja härra ostis. Eesti Päevaleht, 18. mai.

Filmi visuaalsusest

„Operaatoritöö oli taas Mihhail Dorovatovski õlul. Mehe esimeseks koostööks Laiusega oli juba mainitud lühifilm “Õhtust hommikuni”.
“Mäeküla piimamehe” võtete ajal oli tal kaasas eesti–vene sõnaraamat ja eestikeelne stsenaarium. Kodus luges sõnaraamatu abil ka Vilde romaani. Ta oli ikka öelnud: “Ma pean ju võtte ajal aru saama, mida näitlejad räägivad ja millal nad oma repliigid lõpetavad.” Au ja kiitus!
“Mäeküla piimamehes” jäävad Dorovatovski operaatoritööst meelde mõned iseloomulikud panoraamid, mis tema järgmistes filmides tulid meeldivalt tuttavlikud ette. Paigad olid muidugi erinevad.
Meeldejäävalt on üles võetud Prillupi-Järveti kulminatsioonihetk — pärast ostu-müügilepingu sõlmimist mõisast tagasi tulek läbi kadakase karjamaa. Operaatoritest kolleegid on märkinud, et Dorovatovski töötab hästi valgusega.

Täit tunnustust väärib taas kunstnikutöö eesotsas peakunstnik Rein Raamatuga. Suhteliselt kauge ajastu tabamine ja selle tunnetamine on kaasahaarav.“
Orav, Õ. (2011). “Mäeküla piimamees“ — tugev naine esiplaanil. Maaleht, 19. märts.

Arvo Pärdi debüüt filmimuusikuna

Oma esimesse pikka mängufilmi kutsus Leida Laius heliloojaks Arvo Pärdi, kellega ta tegi ka oma koolitöö lühifilmi „Õhtust hommikuni”. Nii algas selle helilooja teekond filmikunsti maailmas. „Mäeküla piimamehe” filmi pandi Arvo Pärdi muusikat kahe minuti jagu rohkem, kui esialgu tellitud.

Filmi vastuvõtust

Kriitika vastuvõtt oli jahedapoolne:

„Kuid pärast filmi vaatamist jääb pakitsema tilluke rahuldamatusepisik. Tundub, et režissöör on olnud pingerõhkude asetamisega liiga tagasihoidlik, mistõttu filmi emotsionaalne tonaalsus kipub kujunema üheülbaliseks. Filmis näib puuduvat tugev kulminatsioonimoment.“
Tobro, V. (1965). Järelmõtteid filmile “Mäeküla piimamees”. Rahva Hääl, 23. juuli.

„Vilde romaani ekraanilahendusest oleks soovinud veelgi eredamat muljet. Tuntud väärtteose teravdatud süžee, erakordsed karakterid ja situatsioonid on nn filmikeelde tõlgituna midagi olulist minetanud. Film jääb emotsionaalselt pingelaengult loiuks. Rohkearvulised stseenid annavad suurema ülevaatlikkuse teosest, kuid paljud neist on fragmentaarsed ja võimaldavad vaid tegelaskujude demonstratsiooni. Tegelaskujud ongi filmist kuidagi üksikute portreedena meelde jäänud ning stseenid, milles nad viibisid, unustamisohus.“
Treier, E. (1965). “Mäeküla piimamees”. Sirp ja Vasar, 30. juuli, lk 4.

Eesti filmiklassika

21. aprillil 2012 alustas ilmumist Eesti Päevalehe DVD-sari „Eesti filmiklassika“! See filmisari on eesti filmi sajanda sünnipäeva vääriline sündmus, mida on oodatud juba aastaid. DVD-plaatidele jõuab 45 palavalt armastatud mängufilmi, millest moodustuv sari koondab endas meie kultuuripärandi tähtsamaid tüvitekste mängufilmi valdkonnas. Tulemuseks on filmikollektsioon, mis kuulub aukohale igas Eesti kodus!

„Mäeküla piimamees“ on filmiklassika-sarja 5. film, ilmunud 19.05.2012.