Humachinoid (1995)

Kalju Kivi lamenukufilmi esitlemine rahvale

René Vilbre: "55 aastat tagasi ehitati praegusele Rävala puiesteele rõdu. Maja rõdu küljes kandis numbrit 13. Rõdu ehitati nimetatud kohta selleks, et säält oleks võimalik rahvale lehvitada. 55 aasta jooksul ei õnnestunud see kellelgi. Kord oli rahvas ja lehvitajat ei olnud, kord oli lehvitaja, kuid rahvast ei olnud.

15. septembril käesoleval aastal [1995 – toim] olid mõlemad aktsiooniks vajalikud komponendid kokku juhtunud ja lehvitamine toimus. Lehvitas režissöör Kalju Kivi, lehvitused võttis vastu filmi esilinastusele kogunenud huviliste grupp.

Vabaõhuseansil demonstreeriti uut eksperimentaalse hõnguga linateost "Humachinoid". Film peegeldas n.-ö. ajalist kokkuvõtet "elust enesest". Näeme aja möödumist mehest, kusjuures kaadris kõndiv mees edasi ei liigu, muutub üksnes taustsüsteem. Niisiis paigaltammumine ja mitte kuhugi välja jõudmine, haaramatu haaramise püüe kiirelt muutuvas ajas. Sünd, lapsepõlv, koolipõlv, marraskil põlv, pioneeri- ja komsomolipõlv, äri-, raha- ja püksipõlv. Tundus, et tegemist oli tselluloidile valgustatud eesti nukufilmi keskmise põlvkonna curricilum vitae’ga. Huvitav, aus, kuid pisut veniv ja juba nähtud (Priit Pärna "Harjutusi iseseisvaks eluks"). Stilistiliselt meenutas film arvutimängu (elu kui masinlik enesekorduste jada) ja MTV diidžeide samas tehnikas viljeldavaid liikuvaid jututaustu.

Just siis, kui tundus, et mees ekraanil hakkas väsima, võttis režissöör Kivi hoogu ja viskas vette uue kivi, tekitades teise lainelise mõjuvälja. Linastuse ajal hakkasid ekraani kõrvalt, alt ja ülevalt maja rõdult lahti rulluma hiiglaslikud plakatid kõikvõimalike megafirmade logodega, kusjuures kogu aktsioon oli orgaaniliselt filmiga seotav. Etenduse korraldaja lõi asjale uue tähenduse ja andis toimuvale teise mõõtme. Tekkis otsene kaadrisisese ja kaadrivälise tegevuse kontakt. Paigaltammuva mehe katsed enne eluõhtut veel kuhugi jõuda lämmatas kommertskultuur. Filmi lõpuks oli majaseinale riputatud ekraan reklaamkirjadest ümbritsetud. Esindatud olid Coca-Cola, Philips, Valio, Lucky, Strike, Prince jmt.

Režissöör Kalju Kivi deklareeris seepeale suureliselt, et esimest korda ajaloos on Eesti Nukufilm neile, Rävala pst. 13 maja seinal nähaolevatele firmadele sponsoriks.

Ürituse mõtteks oli arvatavasti töösturitele aimu anda eesti kultuuri ainelisest heaolust. Samas seisus on loomulikult ka filmitegijad ja muidugi multimiljonärist kröösus Kalju Kivi ise."
Vilbre, R. (1995). Film kui lutsukivi: Kalju Kivi lamenukufilmi esitlemine rahvale. Kultuurileht, 22. sept, lk 19.

Filmile tagasivaatavalt

Chris J. Robinson: „"Humachinoid", mis valmis mõni aasta pärast Eesti taasiseseisvumist, uurib inimese rolli muutuvas poliitilises süsteemis. Mees kõnnib pidevalt vahetuvate kollaažide taustal. Kohusetundlikult ja robotlikult sammub ta kas sõduri või ärimehe hoiakuga ja marsib muusika järgi, mis kõlab kuskilt mujalt, teadmatusest. Kivi väidab üsna küüniliselt, et poliitilise süsteemi muutumine ei muuda tegelikult inimese staatust tühipalja hammasrattakesena.“
Robinson, C. J. (2010). Rmt: Geniaalsuse ja täieliku kirjaoskamatuse vahel: Eesti animatsiooni lugu [inglise keelest tõlkinud Kristjan-Jaak Kangur]. Tallinn: Varrak, lk 168-169.