Avaleht » Filmiliigid

Hotell E (1992)

Animafilmid Kestus: 29:26

Huviinfo

Filmi saamisloost

„Hotell E” valmis erinevalt „Kolmnurgast” keskkonnas, kus mängud tsensuuriga olid päevakorrast maas /---/ Priit Pärna kui animaautori loominguline vabadus sõltus esmakordselt vaid rahastamise leidmisest. Päevakajalise sisuga „Hotell E” paistab Eesti kontekstis erilisena silma ka seetõttu, et teisi filme, mis otseselt vaeksid toda murrangulist ajahetke ja maailmapildi muutumist, sisuliselt polegi. „Hotell E-d” tehti ajal, mil nõukogulik filmitööstus kokku varises ja taasiseseisvunud Eesti oma polnud veel õieti jalule tõusnud. Ent Pärna animalavastaja renomee, mis oli eelmisele filmile „Eine murul” osaks saanud tähelepanuga ka välismaal kõvasti kerkinud, aitas kaasa uuele projektile välismaise kaasrahastaja leidmisel.
Laaniste, M. (2011). Enesekuvandeist ja maailmapildist Priit Pärna filmides "Kolmnurk" ja "Hotell E". Eesti filmi sajand = A century of Estonian cinema. Tallinn: Eesti Kunstiteadlaste Ühing, kd 20, nr 3-4, lk 78.

Katke intervjuust Priit Pärnaga:

Süžeelt on „Hotell E“ keerulisem ning pakub vahest rohkem tõlgendusvõimalusi kui „Eine murul“. Interpreteeringute paljusust põhjustavad kas või eellood „Legend Reeturist“ ja „Legend Lunastajast“. Kuidas sai süžee piirjooned?

„Eine murul” valmimisest oli kaks aastat möödas, kui mul tekkis mõte, et võiksin veel ühe filmi teha, ja see võiks olla kahe süsteemi vahepeal olemisest. Viibisin üksjagu välismaal ning nägin sealset maailma natuke ka seestpoolt. Sellest tekkis mõte, millest teha filmi. Kuna animatsioon on ikkagi väga abstraktne kunstiliik, peab leidma vormi, kuhu tekkinud mõte pressida. Vormi otsimisele kulus peaaegu aasta. Õieti algas lugu sellest, et ühel hommikul 1990. aasta aprillis Norras Trondheimis, umbes kella üheteistkümne paiku, tuli äkitselt idee, et seal peaks olema ümmargune laud, millel on osuti, ja selle ümber istuvad inimesed, kes tõstavad tasse. Teadsin nüüd, kuidas stsenaariumi teha. Iseenesest see tegevus, tõsta tasse, on piisavalt idiootlik ning kergesti loetav vaatajale. Teiselt poolt on see seotud mingi tagamaaga, mingi mehhanism peab seal taga olema. Algul oligi mõeldud puhtmehaaniline seadeldis, mis selle kella käivitab, ning sealt lähevad niidid veel kuhugi. Töö käigus jätsin selle ära. Tegemist oli mingi totaalse süsteemi osaga: kui keegi laua taga istujatest näeb ust teise maailma ning läheb korraks sinna, siis peab ta tagasi jõudma õigeks ajaks, et oma tassi tõsta. Sellest lauast üksi jäi aga väheks, pidi olema mingi taust, mis teeks asja natuke müstiliseks, natuke jubedaks. Tulid kärbsed. Peaaegu kõige lõpuks tekkis idee teha kaks, õigemini kolm lisalugu: kaks sissejuhatust ja ameerika multifilmi paroodia. Need tekkisid alles siis, kui põhilugu oli praktiliselt paigas. Algul justkui poolnaljana: et võiks teha kontsentraadi filmist, lühikese variandi Ida ja Lääne poolest. Ühtlasi annaks see mingi ajaloolise tausta ja samas oleks nagu võti mõlemale pikale loole.

Miks nad stilistiliselt nii erinevad on? Lähtusime sellest, et üks maailm on suletud, äärmiselt kontrollitud, patriarhaalne, inimesed istuvad ringis, kõrvale vaatamine võrdub reetmisega; teisel pool – mingil määral seostasime seda renessansiga – antakse veiniklaase käest kätte, seal on rivi, mitte suletud ring, värvid on heledad, tegelased taeva taustal, ja ka tegevus on vabameelsem, ilmselt valmistutakse peoks. Kuid samas pole välistatud, et see rivi sulgub kusagil; kui nad istuvad lauda, kas see on siis lõputu pikk laud või istutakse ringis – need Lääne inimesed. Seega need eellood on nagu põhjus järgnevale. Siinkohal võiks mainida, et kogu Lääneosa muusika aluseks kasutas Olav Ehala Beethoveni 9. sümfooniat, samuti „Legendis Lunastajast“, kuigi seal on seda vahest raskem ära tunda. Stsenaariumi alustasin 1990. aasta aprillis, augustis oli ta valmis. Filmi tootmine algas veebruaris 1991, lõpetasime jõulude eel.

„Legendi Lunastajast” maalis Miljard Kilk, must-valge maailm on teilt, aga... Milline oli tööjaotus täpsemalt?

Esimene lugu „Legend Reeturist“ on söejoonistus, see on minu tehtud. „Legendi Lunastajast” puhul filmisime eelnevalt joonisfilmi gruppi, et saada maalimiseks alus. Kogu loo maalis Miljard Kilk, ka kõik faasid, see oli väga suur töö. Värvilises, Lääne osas, filmisime kõigepealt näitlejaid videolindile, seejärel tegime televiisoriekraanilt koopia 35-mm filmilindile, eesmärgiga saada mitte eriti kvaliteetne kujutis. Pärast joonistati see kontuur maha paberile, altprojektsiooniga, ja et kujutis ei olnud väga kvaliteetne, siis olid inimesed lihtsalt pandud olukorda, kus nad pidid mingil määral stiliseerima, nad ei saanud kõiki nüansse välja joonistada. Ka selle osa värvilahendus on Kilgilt, foonid tegime koos. Foonide tegemine oli üks aeganõudvamaid: kasutasime erinevate foonide puhul samu elemente ning panime iga fooni kokku vahetult enne võtet. Mustvalge osa, graafika, on minu tehtud. Üldse olid kunstnikena ametis peale minu ja Miljard Kilgi veel Valter Uusberg, Ene Mänd ja Ivi Piho. Nemad kõik võtsid osa pildilise maailma loomisest.

Tööd jagunesid nii: Kilk vastutas kõikide värvilahenduste ja maalitud osa eest, Uusbergi hoole all olid põhiliselt näitlejatega filmijupid, ta andis välja töö mahajoonistamiseks ja tegeles ka selle rea kontrolliga. Kuna filmijuppe oli tohutult palju, siis nõudis äärmist pedantsust, et seda süsteemi korras hoida. Mänd ja Piho tegelesid Lääne osa interjööridega.
Teinemaa, S. (1992). Tumeda animatsiooni surm Euroopas. Teater. Muusika. Kino, nr 7, lk 45-49.

Filmist kriitiku pilguga

Lauri Kärk: „Priit Pärna „Hotell E“ (1992) on jätkuks tema eelmisele filmile „Eine murul“ (1987). Mõlemal juhul näeme halli, troostitut ja kõledat maailma – totalitaarrežiimi, nagu on kombeks praegu öelda.  „Eine murul“ vaatles seda rohkem psühholoogilisest aspektist (tõesti, see vinge tuul, mille eest kuskilt kaitset ei leia; lihtsad, inimlikud soovid, ometi nii kättesaamatud, ainult lubatähega võimaldatavad). „Hotell E“ näitab aga lisaks tollele ühiskonnale, mis oli meie saatuseks viimased 50 aastat, ka Vaba Euroopat, mille poole oleme nüüd kaela sirutanud. See kahe maailma vahel sibamine võib algul päris naljakas olla. Nagu me isegi esmakordselt Sinna sattununa. Siis aga jõuab tasapisi pärale äratundmine, et maailm on ikka üks ja sama, erinevused on pigem välised, n.-ö. stilistilised: ühelt poolt sünge, monokroomne, karikatuurse joonega deformeeritud maailm, teiselt poolt rauged, iseendaga rahulolevad pastelsed inimfiguurid, suur kunstipärane värviruudustik. /---/

Hotelli E ehk Vana Maailma sünkrooniline vaatlus, kahe kõrvutise süsteemi sarnasuste märkamine ei mõjunud just tuju tõstvalt. Meeli ei ülenda, lohutust ei paku ka diakrooniline käsitlus, mineviku-oleviku-tuleviku ajatelje sissetoomine.“ /---/
Kärk, L. (1992). Ajaloo paratamatus. Sirp, 28. veebr, lk 24.

Mati Unt: „Film on keeruline, ambitsioonikas ja rafineeritud, kuid samal ajal väga efektne (E), naljakas ja kurb ning puudutab igamehe hingekeeli. Ega ainult eestlased ole masohhistlikud. Igal rahval on oma alaväärsuskompleksid. Ja nad leiavad neid Pärna filmist. Sest kui meie pürgime Euroopasse, eurooplased Ameerikasse, ameeriklased Paradiisi, siis viimase elanikel (E) on ehk (E) kihk Põrgusse, kus nuhid ajalehe tagant hiilivad ja julm seier kohvitasse niidab.“
Unt, M. (1992). E nagu ehk, nagu elanik, nagu efektne... Sirp, 28. veebr, lk 25.

Jaan Paavle: „Kompositsiooniliselt pean „Hotelli E“ üsna ebatäiuslikuks; hoolimata ilusast Rembrandti matkivast värvigammast, jätnuksin selle teise „eelloo“ hoopis välja. Aga Looja tahe on Looja tahe, seda peab austama. Mulle piisanuks täiesti esimesest ja kolmandast osast, ilma Disney-Ameerika paroodiata. Kuid küllap siis selline ongi u u s Pärn? Või: need on alles õied, oodake, kui viljad...! Miks ka mitte? Ootame.“
Paavle, J. (1992). Nagu oligi karta. Priit Pärna muutumatu ja ometi muutunud maailm följetoniajajärgus. Teater. Muusika. Kino, nr 7, lk 34-37.

Jaan Ruus: „„Hotell E” on absurdne, aga loogiline, totter ja mõistetamatu, ent vastandite koosluses terviklik ja täielikki. Ta on üldistav ja suveräänne maailmamudel, eelduseks maailmakodaniku kogenud pilk."
Ruus, J. (1992). Uuendaja Pärn. Teater. Muusika. Kino, nr 7, lk 38-42.

Igor Garšnek: "P. Pärna viimane film "Ho­tell E" on täiesti omaette nähtus ning seda ka muusikas. Selles põimuvad nii muusikaline il­lustratiivsus kui ka kollaaž, psühholoogiline pingestatus ning stilisatsioon ühtsesse süs­teemi. Väga nutikalt on Beetho­veni Üheksanda sümfoonia fi­naali motiiv "heaoluühiskonna" muusikasse peidetud, mistõttu see saab filmi kulminatsioonile omamoodi prelüüdiks. Paradok­saalne on aga ehk, et primitiivse mustvalge maailmaga seondub steriilselt elektrooniline digitaalheli. Situatsiooni võti peitub muidugi juhusliku helirea kaootilisuses. Selles filmis saab omaette tähenduse korduseprintsiip muusikas (dikteerija on loomulikult pilt), korduse disk­reetne ja maagiline võlu, mida Ehala varasemateski filmides võib märgata, mis aga selles linateoses erilise tähenduse saab."
Garšnek, I. (1992). Korduse diskreetne võlu [Olav Ehala filmimuusikast]. Sirp, 13. märts, lk 10.

Filmile tagasivaatavalt

Andreas Trossek: „„Hotell E” ei ole oma eelkäija, tosin auhinda kogunud festivalimenukiga „Eine murul” võrreldes saanud just palju rahvusvahelisi auhindu, kõigest ühe. Ometigi valis rahvusvaheline animafilmi organisatsioon ASIFA 2011. aastal Pärna joonisfilmid „Eine murul” ja „Hotell E” viimase poolsajandi 50 parima filmi hulka, eelistades viimatimainitut näiteks ka järgmisele, Janno Põldmaga kahasse valminud filmile „1895” (1995), mis on saanud ühtekokku 15 auhinda, seega rohkemgi kui „Eine murul”. „1895”, pseudoajalooline fiktsioon vendadest Lumière’idest, kellele on omistatud ühtede esimeste filmide väntamise au, kuulub olemuslikult juba järgmisse, n-ö kergete ja helgete filmide lainesse Pärna filmograafias, mida iseloomustab tugev absurdidoos, visuaalsete paradoksidega palistatud sümbolism ja elutark maailmakodanikuhuumor: kohati on isegi raske uskuda, et tegemist on sama autoriga, kes oli satiiritihedalt sotsiaalkriitiliste ja raskepäraselt pessimistlike filmide „Eine murul” ja „Hotell E” taga. Kui „Eine murul”, mis tagas mitmete festivaliauhindade toel Pärnale elava klassiku staatuse nii rahvusvahelistes animatsiooniringkondades kui ka Eesti kultuurimaastikul, on tänaseni üks tema visiitkaarte, siis „Hotell E” on jäänud mõneti varju, seda enam, et ka hilisem „1895” osutus sama edukaks festivalifilmiks kui „Eine murul”.

Ometigi on see kahtlemata Pärna kõige ambitsioonikam film üldse, tema muu filmi-loome taustal üsna eraldiseisev teos, erandlik nii tehtud töö mahult kui ka kunstiliselt üldistusvõimelt. Kui „Eine murul” tegevustik leiab aset Nõukogude Liidu piirides, siis „Hotell E” laiendab oma tähelepanufookuse lisaks lääneblokile: see on peaaegu Berliini müüri langemise järgne episteemiline maailmamudel. Samuti on „Hotell E” Pärna autorifilmidest kõige „kõrge” kunsti kesksem, sest kui „Eine murul” pealiskaudne kokkuvõte kõlaks, et Édouard Manet’ maali „Eine roheluses” (Le Déjeuner sur l’herbe, 1862–1863) tegelased on toodud 1980. aastate Eesti NSV-sse, siis „Hotell E” domineeriv kujundikeel viitab ilmselgelt ja otseselt popkunstile, sisaldades rea muidki viiteid tuntud teostele maailma kunstiloos alates renessansist kuni 20. sajandi moodsa kunstini. Film koosneb tehniliselt üsnagi eriilmelistest episoodidest, loogiliste äärmustena on esindatud (mustvalge) joonepõhise graafika, aga ka (värvirikka) koloriidipõhise maali elemendid.“
Trossek, A. (2011). Tumeda animatsiooni surm Euroopas: Priit Pärna "Hotell E". Eesti filmi sajand = A century of Estonian cinema (Kunstiteaduslikke Uurimusi = Studies on Art and Architecture = Studien für Kunstwissenschaft). Tallinn: Eesti Kunstiteadlaste Ühing, kd 20, nr 3-4, lk 103-104.

Mari Laaniste: „Süžeelt võrdlemisi lakoonilise, väga kujundliku filmi kandev element on kunstiline vorm, mille kohta autor on märkinud, et selle otsimisele kulus peaaegu aasta. „Hotell E” kujundus oli Pärna senistest filmidest kaugelt ambitsioonikam, tema harjumuspärast, küllaltki lihtsat karikaturistikäekirja, millel tugines suur osa eelnenud filmide kujundusest, on näha üsna napilt. Ette rutates võib seda ehk nimetada ühe põhjusena, miks film mõjus kriitikutele omajagu võõrastavalt: joonistuslikku naljakust on vähem ning „naljad” on äärmiselt mürgised.“
Laaniste, M. (2011). Enesekuvandeist ja maailmapildist Priit Pärna filmides "Kolmnurk" ja "Hotell E". Eesti filmi sajand = A century of Estonian cinema, Tallinn : Eesti Kunstiteadlaste Ühing, kd 20, nr 3-4, lk 80.

Tunnustusest maailmas

Kaks Priit Pärna joonisfilmi valiti 50 aasta parimate hulka

„Seoses rahvusvahelise animafilmide organisatsiooni ASIFA 50. sünnipäeva tähistamisega kuulutati välja võistlus „ASIFA 50 on 50”, mille eesmärk oli välja selgitada 50 silmapaistvamat animafilmi, mis on loodud viimase poole sajandi jooksul, mil organisatsioon on tegutsenud. Esialgse 852 esitatud filmi hulgast valis žürii välja 51 märkimisväärsemat.

Eesti Joonisfilmil on suur rõõm ja au teatada, et väljavalitud animafilmide hulgas 11. kohal oli Priit Pärna joonisfilm EINE MURUL ja 36.-ndal kohal HOTELL E. Žüriisse kuulus 25 animaeksperti 5 kontinendilt, 18 riigist. Kõik žüriisse kuulunud liikmed on animaeksperdid – kriitikud, ajaloolased, õppejõud, festivalide juhid ja -programmi koostajad.”
Eesti Joonisfilmi pressiteade 23.02. 2011, http://www.joonisfilm.ee/archives/1081 (15.10.2014).

Väljavalitute nimekiri: http://www.carolineleaf.com/ASIF_together.pdf  (9.06.2014).

...ja Eestis

Taasiseseisvusaja olulisemad filmid

Postimees palus 2011. aastal kahekümne ühel filmiga seotud inimesel – ajakirjanikel ja ametnikel, levitajatel ja tegijatel endil - nimetada 10 olulisemat Eesti filmi aastaist 1991-2011 nii filmiliigiti kui kõigi kolme liigi peale kokku. Lõplik järjestus ei vormunud mitte keerulise punktisüsteemi, vaid lihtsalt nimetamise sageduse järgi. Küsitlusel osalesid Tiina Lokk, Jaan Ruus, Peep Puks, Ülo Pikkov, Jan Kaus, Arko Okk, Jaak Lõhmus, Peeter Urbla, Margit Tõnson, Marje Jurtšenko, Raimo Jõerand, Karlo Funk, Riho Västrik, Kristiina Davidjants, Ivo Felt, Jaak Kilmi, Mikk Rand, Sulev Teinemaa, Meelis Muhu, Kiur Aarma ja Tiit Tuumalu.

Tipp-10

1. «Sügisball» - 16 häält
2.-3. «1895» - 9 häält
2.-3. «Georgica» - 9 häält
4. «Somnambuul» - 8 häält
5.-7. «Hotell E» - 7 häält
5.-7. «In Paradisum» - 7 häält
5.-7. «Jonathan Austraaliast» - 7 häält
8.-9. «Disko ja tuumasõda» - 6 häält
8.-9. «Leiutajateküla Lotte» / Lotte-sari – 6 häält
10.-11. «Vali kord!» - 5 häält
10.-11. «Taevalaul» - 5 häält

Hindajate kommentaare:

Arko Okk, filmioperaator, režissöör ja produtsent: „«Hotell E» on eksistentsialistlik ja ajatu film. Pärnal, kes on avalikult deklareeinud, et praktiliselt iga tema film on ka viimane, õnnestub pea alati ennast järgneva filmiga ületada. Asi on selles, ja see on tänamatu töö seda seletada, et proffidel ei saagi olla halbu filme, sest nende maitseeelistused ja arusaamad elust-kunstist on niivõrd välja kujunenud, et iga teemapüstitus on isikupärane ja teostus virtuoosne. Aga virtuoossus on alati nauditav ja virtuoosid hinnatud.“

Peeter Urbla, režissöör ja produtsent: „Mõistukõneline ja fantaasiarikas animamäng idaeurooplasest uude maailma astumise hetkel.“

Tiit Tuumalu, Postimehe filmitoimetaja: „Mitte keegi pole «meie» ja «nende» ajaloolist kohtumist nõnda kaugeleulatuva ettenägelikkusega kujutanud.“

Margit Tõnson, filmiajakirjanik, Eesti Ekspressi filmitoimetaja: „Viimane sild n-ö ridade vahel ja sümbolite kaudu ütlemise ajastuga.“
Taasiseseisvusaja olulisem film on "Sügisball": 20 aastat (2011). Postimees: AK, 10. sept, lk 8-9.

Filmi põhjalik analüüs:

Laaniste, M. (2011). Enesekuvandeist ja maailmapildist Priit Pärna filmides "Kolmnurk" ja "Hotell E". Eesti filmi sajand = A century of Estonian cinema (Kunstiteaduslikke Uurimusi = Studies on Art and Architecture = Studien für Kunstwissenschaft). Tallinn: Eesti Kunstiteadlaste Ühing, kd 20, nr 3-4, lk 62-96, ill. Enesekuvandeist ja maailmapildist Priit Pärna filmides ...

Trossek, A. (2011). Tumeda animatsiooni surm Euroopas: Priit Pärna "Hotell E". Eesti filmi sajand = A century of Estonian cinema (Kunstiteaduslikke Uurimusi = Studies on Art and Architecture = Studien für Kunstwissenschaft). Tallinn: Eesti Kunstiteadlaste Ühing, kd 20, nr 3-4, lk 97-123, ill.

Kärk, L. (1992). Ajaloo paratamatus. Sirp, 28. veebr, lk 24; Sama:  Kärk, L. (2000). Pildi sisse minek. Filmikirjutisi Tšehhovist virtual reality’ni 1977-1999. Tallinn: Kirjastuskeskus, lk 172-176.

 

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm