Avaleht » Filmiliigid

Must Peeter (2008)

Neljas film kassetist "Seks ja surm"

Film põhineb Peeter Sauteri novellil "Must notsu"

Mängufilm | Komöödiafilm Kestus: 21:04

Huviinfo

Kassett "Seks ja surm"

Priit Pääsukese "Must Peeter" on neljas film lühimängufilmide kassetist "Seks ja surm" (2008), mis koosneb neljast lühifilmist: "Amatöörid" (Marianne Kõrver), "Veresidemed" (Kristiina Davidjants), "Teine tulemine" (Tanel Toom) ja "Must Peeter" (Priit Pääsuke). Lugu esilinastus koos teiste kasseti filmidega 28.03.2008 Tallinnas kinos Sõprus.

Filmi autorist

See on noore režissööri teine lühifilm lavastajana peale filmi "Sagedused" (2005), produtsendina on ta teinud veel lühimängufilme "Indigo tuba" (2008) ja "Pealpool pilvi" (2008) ning mitmeid dokfilme.
Ta on tegev ka kitarristina bändis "Galaktlan Grupp".
Tomberg, D. (2008). Sõda ja rahu. Teater. Muusika. Kino, nr 8/9, lk 133.

Pääsukese lühimängufilm "Must Peeter" on valitud mitmete rahvusvahelise filmifestivali võistlusprogrammi ja saanud seal eripreemiaid. 2008. aasta PÖFF-i programmis Sleepwalkers pälvis see parima Eesti lühifilmi preemia.

Filmi saamisloost

Priit Pääsuke alustab Peeter Sauteri novellil põhineva lühifilmi “Must Peeter” võtteid 2007. aasta kevadel. Ajakirjaniku küsimusele, miks köitis just see materjal, vastab ta nii:

"Tegelikult ei ole minu jaoks suurt vahet, milline Sauteri lugu võtta. Nendes kõigis on see elu ja tunne sees, mida ma otsin. Igast loost ei oskaks ma samas filmi teha. Enda sees tuleb sama asi üles leida. “Mustas notsus” ma selle leidsin. Film räägib inimestest, kes on juba mõnda aega koos olnud. Inimesele lähenemine lähedaste suhete kaudu tundub minule kõige loomulikum. Need asjad lähevad mulle kõige rohkem korda. “Must Peeter” filmitakse liikuva dokumentalistliku kaameraga, enamasti interjööris. Kaamera jälgib inimest lähedalt. Ma nägin seda lugu kohe mustvalgena, kunstnikule see meeldis ja operaator tuli ka ideega kaasa. Nüüd siis filmimegi mustvalgele filmile. Proovisime suurt hulka suurepäraseid näitlejaid ja valisime peaosadesse Gert Raudsepa ja Tiina Tauraite." 
Aun, A. (2007). 1 küsimus. Eesti Päevaleht, 10. apr, lk 13.

Filmist kriitiku pilguga

Kriitikute hinnangud noore režissööri linaloole on enamikus väga julgustavad ja positiivsed.

Donald Tomberg: "Mehel ja naiselgi on filmis üsna reljeefne topeltpõhi. Nende konfliktsed suhted saavad hoogu juurde just pealtvaatajate juuresolekul või kui on võimalus vahele jääda (mis on enam-vähem seesama). Nii on nad ühest küljest ka nagu mängijad publiku ees. Naljakal kombel tekib nõnda olukord, kus tõeluse kriteeriumiks on tegelikult publiku olemasolu.

Ka filmi pealkiri "Must Peeter" viitab selgelt lapsepõlvest tuttavale musta notsu mängule. Mängijad võtavad vaheldumisi kaarte, kellele viimasena must notsu pihku jääb, on kaotaja. Filmi seisukohalt võiks öelda, et lõpuks selgub mängu käigus süüdlane. Mängitakse süü peale ja see toodab erutust. Teisalt otsitakse mingit (emotsionaalset) tõelust, mida seostatakse üheselt afektiga. /.../

Priit Pääsuke toob oma filmis vaataja ette sellise suhtemängu, tehes seda vaimuka ja vaoshoitud kõrvalpilguga. /.../ Film on mustvalge, mis töötab filmi mänguruumis ka sisuliselt õnnestunult kaasa: must ja valge kui poolused, must Peeter - must mees, süü ja süüdlased, suhete amplituud, ning lisaks ka lihtsalt juba õnnestunud meeleolu. Hea leid on kohati kasutatud ülevalgustamine. /.../ Ka muusika toetab pilti nii, et seda võiks eraldi esile tõsta (konsultant Rainer Jancis). Ehk (free ?) jazz`i alla kuuluv muusikaline teemaotsing lisab tegevusele samamoodi veidi groteskset ja tunnetuslikku sügavust. Näitlejate mäng on partneritena õnnestunud, paistab, et vaikselt, aga kindlalt hakatakse ka eesti filmides üha rohkem otsinguna kasutama improvisatsiooni.

Priit Pääsukese filmi suurimaks plussiks võikski pidada seda, et autor on oma teost üles ehitades suhtunud filmi kui keelde ning suutnud oma väljendusvahendite rõhuasetuses püsida täpne ja diskreetne."
Tomberg, D. (2008). Sõda ja rahu. Teater. Muusika. Kino, nr 8/9, lk 131-133.

Andris Feldmanis: "Pärast mullust eesti filmi plahvatust on lõpuks aasta esimeses kolmandikus näha julgeid, kes rusude alt välja roomavad: Priit Pääsuke ja Tanel Toom on valmis saanud lühifilmid, millest kumab kinematograafilist tundlikkust ja autorinägemust. /.../

Pääsukese filmi võiks nimetada poeetiliseks realismiks, mille psühholoogilised võnked antakse edasi tugevalt esteetilise kinokeelega. Hästi iseloomustavad filmi stilistikat dramaatilised kaadrid suitsu kimuvast ja vihmamantlisse riietatud Raudsepast. Need meenutavad Prantsuse uue laine või Ameerika indie’ vaarisa John Cassavettesi (näiteks tema 1968. aasta film „Faces”) töid. Teatud mõttes mõjubki filmi visuaalne keel retrolikult, kuna selgelt kumavad läbi eespool nimetatud eeskujud filmiajaloost (abielupaaride masohhistlikke mänge leiab muidugi igast filmiajaloo etapist). /.../

Jaheda pealispinna all on filmi keskseks mõisteks mäng, millest omakorda kasvab välja tühjalt kajama jääv küsimus – miks? Raudsepa ja Tauraite tegelaskujude vahel käib pidev võitlus, teineteise proovilepanek, ärritamine. Peamiseks valuutaks nendes konfliktides on rõhuv seksuaalsus, mida sümboliseerib ka mustanahalise Johnny (Morgan Devereaux) kaasamine mängu. Tema hiiglaslik riist on ausambaks väikese valge mehe hirmule kontrollimatu füüsilisuse ja jõulisuse ees, mis ei mahu tema tsiviliseeritud ideaalmaastikule.

Ometi jääb see kõik mänguks (ka Johnny ei osutu filmis just müütilise animaalse musta mehe kehastuseks, mis lisab mängulisust). Tegelikult midagi ei juhtugi, ainult öö saab otsa ja algab päev."
Feldmanis, A. (2008). Esimesed julged pärast plahvatust. Sirp, 9. mai, lk 17.

Tiit Tuumalu: "Kapaga irooniat sisaldab ka Priit Pääsukese „Must Peeter“, üles võetud mustvalges esteetikas - selles klaarib moodne düsfunktsionaalne suurlinna abielupaar ühe öö jooksul järjest võõranduvaid suhteid, üritades vähem või rohkem sündsuse piire ületavate provokatsioonidega ellu värskust tuua.

Pingeline öö kulmineerub „pooli linna naisi paneva“ soome keelt rääkiva neegri Johnny ilmumisega pärast seda, kui naine on paisanud mehele näkku viimase provokatsiooni: et kepp sinuga olevat selline, nagu käiks günekoloogi juures. /.../

Eraldi tuleks esile tõsta Gert Raudsepa ja Tiina Tauraite rollisooritust, nad on lihalikud, see tähendab karakterid, mitte karkass, toovad vaatajani urbanistliku kooselu reaalse tüdimuse ja ängi."
Tuumalu, T. (2008). Elu nagu pime kelder - üksnes seks ja surm. Postimees, 5. juuni, lk 16.

 

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm