Harjutusi iseseisvaks eluks (1980)

Fakte filmi valmimisest

Joonisfilmi "Eeskuju" stsenaarium valmis: 15.12.1979
Filmistsenaariumi valmimine: 18.02. - 17.04.1980
Režiistsenaarium valmis: 15.05.1980
Filmi ettevalmistusperiood: 16.05. - 15.06.1980
Võtteperiood: 11.08. - 25.11.1980
Montaaž: 26.11. - 15.12.1980
Filmi üleandmine - 25. detsember 1980
Venekeelse dublaaži valmimine: 05.03. - 30.03.1981
Filmi maksumus - 32 900 rubla.
Riigiarhiiv, ERA.R-1707.1.1882.  Multifilmi "Harjutusi iseseisvaks eluks" eelarved, kalkulatsioonid.

Info peale lõputiitreid

Film taastati programmi Eesti Film 100 raames
Pildi digitaalne taastamine: Nukufilm OÜ / Tõnu Talivee
ja trickWilk (Saksamaa)
Heli: Film Audio OÜ / Ants Andreas
Taastamist toetasid:
Eesti Kultuurkapital, Eesti Filmi Sihtasutus
Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium
© Tallinnfilm 1980 / 2007

Stsenaariumi variante

Filmi kangelasteks on Mees ja Poiss, võiks ka öelda - Isa ja Poeg.

Priit Pärn
Filmistsenaarium:

Mees on ratsionalist, kuiv ametnik, kes on oma elu seadnud nii, et see kordub päevast päeva muutumatult ühtmoodi, nagu oleks tegu katkise grammofoniplaadiga. Oma vähestes rutiinsetes toimingutes on Mees saavutanud masina täpsuse. Ärkamisest kuni magamaheitmiseni manipuleerib ta temale tuntud situatsioonides, tema nägu ei väljenda sealjuures mingeid emotsioone. Mees tunneb täielikult seda kitsast maailma, milles ta elab, ning ta tunneb ennast selles maailmas kindlalt. Kõik on täpselt omal kohal, kõik on teada ning tuntud, mingi asi ei suuda Meest üllatada.

Poiss on veel väike. Kogu maailm on tema jaoks suur tundmatus, tulvil mõistatusi ning salapära, kohati - nii nagu kõik tundmatu - ka veidi hirmuäratav. Iga poisi päev on üksainus suur avastusretk. Poiss on see, kes ei oska tõmmata piiri iseenda ja ümbritseva vahele. Pilved, võilill, põrnikas, telefonipost - kõik on Poisile samaväärsed tema endaga, kõikide jaoks kehtivad samad seadused. Ja nagu ikka väikesed lapsed, nii õpib ka Poiss suurt maailma tundma mängides st samastudes ise kõigega, mis teda ümbritseb. Kuivõrd aga maailma seaduspärad on Poisile tundmatud, siis vastavalt sellele pole maailm Poisi jaoks mitte ainult üllatav ja huvitav, vaid ka salapärane ja ebakindel, kõik selles on pidevas liikumises ning muutumises, kõik on asendatav, üks võib olla teine, midagi pole kindlalt oma kohal. Selles mõttes erineb Poisi maailm kardinaalselt Mehe jäiga korraga maailmast.
Riigiarhiiv, ERA.R-1707.1.1881.  Multifilmi "Harjutusi iseseisvaks eluks" lepingud, otsused, aktid.

Priit Pärn
Joonisfilmi kinostsenaariumi II variant:

Film tahab kõrvutada kaht käitumistüüpi. Poiss, kes otsib oma kohta elus, proovib olla küll see, küll teine. Mees, kes on oma koha leidnud, kuid see koht on küllalt kitsapiiriline - bürokraadilaud. Ent mees oskab olla oma rollis, poiss ei oska. Olla pääsuke või teerull, pilv või puu - kõik on talle veel võrdväärne.
Peaaegu kogu filmi jooksul toimub mehe ja poisi tegevuste vastandamine.
Filmis esineb kahesugust komismi. Mees oskab laitmatult sooritada seitset erinevat tegevust, ta kordab neid pidevalt, lisaks veel eri liigutuste faase. Kuivõrd sama liigutuse mitmekordne järjestikune kordamine kannab koomilist efekti, siis antakse sellega ka tegijate hinnang mehe kohta.
Teist laadi komism on poisi poolt tehtavatel samastumistrikkidel. Nad peaksid mõjuma naljakalt, fantaasiaküllaselt, üllatavalt, Neis puudub nende tegija pihta suunatud satiiriline teravus. Poisi poolt tehtavad trikid on võrdkujuks lapse rikkalikule ja hinnangutevabale fantaasiale.
Riigiarhiiv, ERA.R-1707.1.1881.  Multifilmi "Harjutusi iseseisvaks eluks" lepingud, otsused, aktid.

Priit Pärn oma esimestest autorifilmidest

Filmifestivali multifilmide programmis osaleb sinu «Harjutusi iseseisvaks eluks». Mida ütled selle teose kohta?
Raske on öelda midagi enam kui aasta tagasi valminud filmi kohta, minu mõtted on uute, veel tegemata linatööde juures. Mina olen filmi valmis teinud, nüüd öelgu vaatajad ja kriitikud oma arvamus. Niipalju võin siiski öelda, et see on film teatud vanuses (üle kolmekümne) mehe — miks mitte ka naise — mõtetest ja tunnetest. Sellest, et täiskasvanu ei oska enam olla laps ning laps mõelda ja tunda nagu täiskasvanu. See on film lapsemeelsusest, rutiinist ja aastate barjäärist. Veel võin öelda, et too film oli ka mulle endale parajaks harjutuseks: püüdsin siin öeldut vaatajani viia mitte jutustava süžee, vaid rütmi ja korduste abil.
Olep, J. (1982). Vestlus Priit Pärnaga. Sirp ja Vasar, 16. apr, lk 6.

Kas moondumiste, metamorfooside keel on teie jaoks multifilmis parim eneseväljendusvahend? Mis tuleb edasi?
Filmis «... ja teeb trikke» olid need moondumised mulle endale huvitavad, edaspidi pole nad erihuvi pakkunud. «Harjutustes iseseisvaks eluks» ei omandanud nad mingit olulist rolli, «Kolmnurk»  läheb sellest reast tagasi, samuti nagu mingil määral «Aeg maha»: ka seal on tegelikult puhtmoondumiste osa võrdlemisi väike, põhiliselt kasutatakse selles kõikvõimalikke joonistatud huumori võtteid. Kahtlemata jäävad need moondumised ka edaspidi mu filmidesse, sest multifilmi võimalused sellised ongi — kas teha visuaalset nalja või anda kujund. Enda jaoks aga peaks loogiline rida arenema tunduvalt tõsisema  ja raskema filmi suunas: too tulevane film oleks groteskne ja sisaldaks kindlasti ka metamorfoose, kuid võibolla oleks isegi  lähem mängufilmile. Näeksin oma teed nii: maksimaalse  multifilmi võimaluste kasutamisega käsitada samu probleeme, millest võib rääkida mängufilmis.

Kontseptsioon multifilmis? Naljafilmis?
Kui filmi sõnum on ühe lausega väljendatav, oleks olnud õigem kirjutada publitsistlik artikkel. Ning kui filmi puhul küsitakse  «Mida sellega öelda tahetakse?» — siis üks kahest: kas film on ebaõnnestunud või küsija lähtekoht vale. Igal juhul peab film olema eluga seotud. Laias  laastus on nõukogude multifilm eluga nõrgalt seotud, elab oma steriilses maailmas.

Arvan, et multifilm on liiga kallis ettevõtmine, et edastada mõnda  lihtsat sõnumit: see on hea, see halb. Autor peab endale aru andma, millest ta filmi tahab teha, autoripositsioon peab talle enda jaoks selge olema. Sõnum peab toimima emotsioonide kaudu; mis aga vor­misse puutub, siis — film olgu huvitav, muidu võib ta sisaldada ükskõik kui kaaluka idee, kuid ta pole hea film. Millega see saavutatakse, kas trikitulevärgiga või muuga, see on autori laadi küsimus.
Balbat, M. (1985). Taaspärjatud Pärn [muljeid Portugali festivalilt]. Sirp ja Vasar, 6. dets, lk 7.

Helilooja Olav Ehala koostöö algusest Priit Pärnaga

"Viimasena sattusin animatsiooni juurde, millele olen ilmselt kõige rohkem orienteerunud. Ka see oli juhus - aga võib-olla saatus ongi selline, et viib kokku inimesed, kes peavad kokku saama?

Oma esimese iseseisva filmi "Kas maakera on ümmargune" tegi Priit Pärn koos Apelsiniga. Siis sain Priit Aimla kaudu Priit Pärnaga tuttavaks ja alates järgmisest filmist on kõik minuga tehtud. Tollal tegutsesid igasugused kunstinõukogud ja toimetajad ja mäletan, et kord, pärast "Karupoja" filmi valmimist, tõdes üks tuntud filmimees, et ebaprofessionaalset montaaži on võimendatud veelgi ebaprofessionaalsema muusikaga. Järgmise filmi, "Harjutusi iseseisvaks eluks" puhul aga ütles keegi filmikriitik: "No mõtle, mis muusika see on, pool on tehtud trummidega!" Umbes et - nii lihtsalt ajas läbi, ei viitsinud korralikku muusikat kirjutada.
"Harjutused iseseisvaks eluks" oli huvitav selles mõttes, et muusika on tehtud filmi rütmikasse. Välismaa festivalidel, kus film käis, ei uskunud seda keegi, kõik arvasid, et animatsioon on muusika rütmis tehtud. See oli suur ja keeruline töö, aga õudselt põnev. Esialgsete kohalike mahategemiste kiuste läks Pärnal hästi ja ta sai tuntuks ..."
Roose, R. ja Marttila, R. (2003). Soolo: "Kui tahad näha, siis silmad sule." [intervjuu Olav Ehalaga Priit Pärna animafilmidele muusika kirjutamisest]. Muusika, nr 1, jaan, lk 2-9.

Väljavõtteid ajakirjandusest

Jaan Ruus: „Pärna enda loodud liikuvate karikatuuride gro­tesk on paradoksaalselt teise­nev, hüplev, artistlik; oma näi­lises  kergemeelsuses jõuab ta aga ootamatult tõsistele järeldustele.
Multiplikatsioonisuundade arengutasandil on Pärna filmid poleemilised: tema karikatuur­sete kujundite vaimurikkaid metamorfoose on «Sojuzmultfilmi» mõni vanameister nime­tanud «liikuvaks graafikaks» (see ütlus peaks kandma kergelt halvustavat tähendust). Allakirjutanule igatahes tundub, et Pärn püüab maksimaalselt kasutada just ajas para­doksaalselt liikuva joone võimalusi. Neid tulvab eriti tihedalt tema filmides «... ja teeb trikke» (ve­ne keeles «Roheline karu») ning «Harjutusi iseseisvaks eluks». Igatahes on Pärn tänu oma nii laste kui ka täiskasva­nute poolt võrdsel heal meelel vaadatavatele filmidele saanud tunnustuse ja leidnud arvuka publiku.“
Ruus, J. (1981). Multifilmi liikumisi [eesti animafilmist ja selle tegijaist]. Sirp ja Vasar, 17. apr, lk 3, 11.

Jaan Paavle: „Oma kolmandat autorifilmi «Harjutusi iseseisvaks eluks» alus­tab Pärn filmimotoga L. da Vincilt mehest rin­gis ja ruudus. Moto on viide, võti — kunstivõti on aga üks erivõtmeid, mis avab ukse peeglitagusesse maailma. Siit siis ka võimalus tõlgendada antud võtit mitmeti. Mees L. da Vinci maagilises joonistusvalemis liigub — kas pole see liikumine meie (ruumili­selt) piiratud maailmas? Kes sümboolses ringis (mis loob kosmilise ruumi mõiste), kes aga nelinurgas (rangelt de­termineeritud ruumis). /---/

On sel­ge, et film on suhteliselt ras­kesti mõistetav, ei ole koheselt haaratav. Aga peab ta seda olema? Ka elu ei ole ju mõis­tetav n.-ö. esimesest pilgust. Ent film võlub, film veenab — seda kindlasti. Masina-masinlikkuse vastandamine lapse­meelsusele, imede täisverelisusele, sära võit tuhmuse üle — nii tahaks sõnastada filmi ideed. /---/

Kunsti ülesanne ei ole anda lõplikke vastuseid, ta ülesanne on meid ärgitada neid ot­sima elust, vastama eluga. Ja lohutama, julgustama, ka naerutama, lõbustama. Kõiki neid nõu­deid on Priit Pärna kolm autori­filmi järginud ja täitnud, autori areng on liikunud tõusuteed, mis aga peaasi: filosoofilise süvene­mise suunas.“
Paavle, J. (1981). Trikimeistri ehtsad trikid [Priit Pärna filmidest "...ja teeb trikke" ja "Harjutusi iseseisvaks eluks"]. Sirp ja Vasar, 29. mai, lk 11.

Jaak Olep: „Rääkimata juba sellest, et ühes Pärna filmis - "Harjutusi iseseisvaks eluks" - ei toimu üldse midagi, ei põimugi intriigi, ei ole ka teistes Pärna filmides selgelt väljenduvat moraali. Pärna filme vaadates on mulle ikka jäänud mulje, et algus ja lõpp on ta tükkides suhteline. Tihti ei ole neil üldse vahet, maailm ei ole filmi jooksul oluliselt muutunud. Kõik siin maailmas on suhteline, näib Pärn meile ütlevat. /---/

Pärna filmid on kantud ta elufilosoofiast, kajastades eri tükkides selle eri tahke. Nimetaksin neid nii veidralt, kui see joonisfilmide vallas ka kõlaks, pihtimuslikeks. Just seetõttu ei olegi ta filmid kunagi õõnsad ega tühised; olematute või võõraste probleemide peale Pärn oma aega ei raiska. Tänu sellele ongi tema filmides toda heale kunstile nii iseloomulikku sisu ja vormi tasakaalu, millest meie teistes multifilmides vajaka jääb.“
Olep, J. (1983). "Kolmnurga" taustast. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 30-31.

Mari Laaniste: „Esimestes lavastajatöödes „Kas maakera on ümmargune” (1977) ning „...ja teeb trikke” (1978) olid Pärna rohkem paelunud vormilised küsimused, soov näha oma joonistusi liikumises, vormimängud ja metamorfoosid, samuti rütm, viimane kõige ilmsemalt filmis „Harjutusi iseseisvaks eluks” (1980). Ent juba „Harjutustes”  lisandus vormimängule ka küllaltki kaalukas sisuline mõõde: film vaatleb korduste kaudu lapse ja täiskasvanud mehe argipäeva, viimases joonistuvad välja ahistavavõitu rutiin ja töökeskkond ning tõstatub enesekuvandi ja eeldustele vastamise problemaatika. Ehkki meeleolu on erinev, võib „Harjutusi” sestap mõnest küljest näha ka järgneva „Kolmnurga” eelloona: filme ühendab sarnane kordustele rajatud struktuur, ning "Harjutuste” käsitlusel tüüpilise mehe argipäevast on mõningaid kokkupuutepunkte „Kolmnurgaga”, mida võib tõlgendada ka tavalise nõukogude abielunaise argipäeva vaatlusena.“
Laaniste, M. (2011). Enesekuvandeist ja maailmapildist Priit Pärna filmides „Kolmnurk” ja „Hotell E”. Rmt: Eesti filmi sajand = A century of Estonian cinema. Kunstiteaduslikke Uurimusi = Studies on Art and Architecture = Studien für Kunstwissenschaft, kd 20, nr 3-4. Tallinn, lk 69-96.

Maailmakuulus animatsiooniuurija Giannalberto Bendazzi peab "Harjutusi iseseisvaks eluks" Priit Pärna parimaks ja keerukaimaks tööks.
Selguse mõttes tuleks mainida, et Bendazzi lähtub oma hinnangutes pea täielikult formaalsetest, mitte sisulistest kategooriatest, mistõttu pole ime, et talle avaldab enim muljet just Pärna kõige rütmilisema struktuuriga ja muusikaliselt mõjuvam film.
Laaniste, M. (2006). Eine murul. Ühe animafilmi tekst ja kontekst. Rmt: Fiktsioon ja film. Kunstiteaduslikke Uurimusi = Studies on Art and Architecture = Studien für Kunstwissenschaft, nr 4[15]. Tallinn, lk 77-97.

Eesti lastefilmide sari

3. oktoobril 2013 alustas ilmumist Eesti lastefilmide sari - põnevad, lõbusad ja õpetlikud lastefilmid 30 DVD-l, mis peaksid olema igas kodus! DVDd tulevad järjest poodides müügile koos Eesti Ekspressiga igal neljapäeval alates 3. oktoobrist. Nii 30 nädalat järjest. Sarjas on 60 lühianimafilmi, 4 täispikka animafilmi ja 16 mängufilmi. Filmid on valitud nii, et esindatud oleksid meie parimad filmitegijad, iga žanri parimad filmid, eri ajastud ja kõik meie tähtsamad lastefilmide tegelased.

Priit Pärna varajaste animafilmide DVD on sarja 6. DVD, ilmunud 7.11.2013. Sellel on järgmised filmid:

Kas maakera on ümmargune (1977)
... ja teeb trikke (1979)
Harjutusi iseseisvaks eluks (1980)
Kolmnurk (1982)
Aeg maha (1984)
Eine murul (1987)

Prantsuse kogumik

Prantsusmaal anti välja kogumik kahest DVDst "Priit Pärn Integral 1977-2010"

9.12.2013

Prantsuse stuudio Chalet Pointu ja CaRTe blaNChe andsid välja Eesti animalegendi Priit Pärna DVD. Retrospektiiv hõlmab kõiki Pärna 12 animafilmi ja kannab nime “Priit Pärn Integral 1977-2010”. Filmid on inglise, prantsuse ja jaapani keelsete subtiitritega. Lisaks on DVD’l veel 3 reklaamfilmi, üks Pärna õpilaste film ning kaks dokumentaalfilmi Pärnast. Filmidele lisaks on DVD’ga kaasas ka 20lk buklett. 
DVD on mõeldud peamiselt prantsuskeelsele ja Jaapani turule.

Seoses Priit Pärna DVD esitlusega Pariisis, näitas Forum des Images 6. ja 7. detsembril ka valikut varasematest filmidest. Linastusid “Kolmnurk” (1982), “1985” (1995),  “Karl and Marilyn” (2003), “Elu ilma Gabriella Ferrita” (2008) ja “Tuukrid vihmas” (2010). Priit Pärn oli ka ise Pariisis aukülalisena kohal, et oma filme sissejuhatada.
Prantsusmaal anti välja DVD Priit Pärna animafilmidega / Joonisfilm, http://www.joonisfilm.ee/archives/1747 (2.09.2015).