Sisukokkuvõte
Kultuurilooline tagasivaade maalikunstnik Johannes Võerahansu ja pianist Erna Saare kooselule, mida sidus ühte sügav austus ja armastus kunsti vastu.
Suur osa Johannes Võerahansu 100. sünniaastapäevaks valminud filmi faabulast on seotud kunstniku viimase koduga Mustamäel, kus vanameister veetis vaid oma viimase eluaasta. Museaalses ruumis on mitu autoportreed ja mitmeid vähem tuntud hilisloomingusse kuuluvaid maale. Kõige selle keskel meenutab kunagine kontsertpianist Erna Saar abikaasa surmaööd. Nüüd kuuleb ta mõnikord korteris liikumist ja hääli, ta usub, et kaasa tuletab end talle meelde, ta on sellega harjunud ja see meeldib talle. Vahel ilmutab Hans end linnuna. Proua Saar kirjeldab nende tutvumise lugu ja vaimset lähedustunnet endast üle kolmekümne aasta vanema muusikalembese kunstnikuga. Võerahansul oli rahutu, emotsionaalne, veidi arglik loomus, vabana tundis ta end maakodus mere ääres, kus ta sai kümmekond aastat elada. Teise maailmasõja äreval eelõhtul 1939 jõudis Võerahansu Pariisiski käia, sellest jäi pisut väheseks, et kokkupuudetes prantsuse kunstiga leida eneses mingeid uusi sihte, teisi arenguvõimalusi. Võerahansu kunagised õpilased, kunstnikud Lembit Saarts ja Valve Janov meenutavad teda kui õpetajat ja toredat sõpra. Loodusemehe Jaan Eilarti sõnul oli Võerahansul eriliselt peen loodusetunnetus.
Vaata lisainfot selle filmi kohta
Meie koostööpartnerid
© 2022 MTÜ EFA | efa@efa.ee |
Autoriõigused Toimetus.