Avaleht » Filmiliigid

Mälestused

Hardi Volmer, stsenarist, rezissöör :

"Ühest filmi peategelasest teame me nõukoguliku ajaloo krestomaatia järgi justkui üliväga palju ja teisest ei tea peaaegu mitte midagi. Sellest tulenevalt oli vaja luua Leninile hoopis teine image ja taust ning samal ajal fantaseerida Kesküla teemadel, sest faktoloogia Kesküla kohta on väga kasin. Mõnes mõttes oli Lenini rolli põnevam luua, sest talle oli vaja luua superteisik, SuperLenin.
See, et Aleksander Kesküla Leniniga läbi käis, on siin-seal kirjas olnud. Aga ega me temast väga palju ei tea. Eestisse ei sattunud ta enam iialgi ja oma elupäevad lõpetas ta hoopis Hispaanias. Kõik see, mis temast teada ei ole, on tulnud ise juurde mõelda.
Mis Leninisse puutub, siis meil olid võtted lõpetatud, kui kuulsime, et keegi Moskva teadlane, nõukogude-aegsete ajaloovõltsingute uurija oli tulnud välja versiooniga, et Leninil võisid olla teisikud.

On see ajalooline film? See on ikka midagi muud, pigem ikka fantaasia. Meie versioon on see, et kogu story algidee on saadud Oskar Elevandi mälestustest, mis nõukogude ajal leiti. Elevant, Kesküla igavene kaaslane, on reaalselt esinenud isik, kes käis Keskülaga kogu aeg nö tentsikuna kaasas. Pärast 44. aastat, kui Eestist pageti venelaste eest ning Kesküla sõitis ära Shveitsi, võttis Oskar Elevant vastupidi nõuks tulla Rootsist värskesse Nõukogude Eestisse. Ta hospitaliseeriti koheselt Jämejalga ja me leidsime kunagiste Jämejala sanitaride abiga märkmed, kust tuli välja ajalooline tõde. Aga see on ju hullu inimese kirjutatud."

Toomas Kall, stsenarist:

"Kesküla ja Lenini rolle võrreldes oli põnevam luua Lenini kuju. Kesküla oli täiesti uus, nii vaatajatele kui ka tegijatele, aga Lenin on ju üldtuntud. Kõik, mis sellest üldtuntusest kõrvale kaldub, nagu seegi, et Lenineid on mitu ja kõik nad on erinevad, tegi töö Leniniga loominguliselt huvitavamaks.
Kõik mis filmis juhtub, oleks võinud nii olla. Filmi algus, konkreetne ajalooline situatsioon on kõik dokumentaalne või vähemalt väga tõepärane, arvestades seda, mis meil ajaloost teada on. Ka see, mis Leninitega toimub. Võibolla see nii ei olnud, aga võibolla ka oli, põhimõtteliselt on see kõik võimalik. Stsenaariumis on ajaloolist tausta arvestatud, et puhta fantaasiaga tegemist ei ole."

Ott Sandrak, stsenarist:

"Lenin ja Kesküla on kaks rolli, mida pole kunagi tulnud pähe kõrvutada. Üks on ikkagi võimalust mööda see, kes ta oli ja teise puhul on selgelt mindud kõikvõimaliku müstifikatsiooni rada. Mõlemad on reaalselt eksisteerinud isikud, ainult kuna Keskülast on nagunii väga vähe teada, siis polnudki tarvidust temast teha veel kedagi, kes ta üldse ei olnud, ta oli niigi põnev inimene. Ja Lenini puhul on vastupidi, temast on nagunii alati tehtud kõike muud, kui ta tegelikult oli. Ühte meest tuli vedada valguse käest sinna, kus ta õige koht on, teist, tuua kuidagi valgusesse, meenutada, et ta üldse olemaski oli.
Leninite puhul sai enamus muidugi välja mõeldud. Kui tutvuda selle mütoloogilise Iljitshiga, kellena teda meile on lapsest saadik serveeritud, siis tuleb tahes-tahtmata pähe küsimus, kas kõik see, mis tema kohta teada on, mahuks ikka ühe inimese sisse? Mitu neid ikkagi oli? Ja sealt, et asi oleks jaburam ja mõttelõbusam vaadata, see stsenaariumi idee edasi läks."
Ilmar Raag. «Minu Leninid» - katse kirjutada kinoajalugu. http://www.postimees.ee/leht/97/10/03/kultuur/film.htm (2.09.2012).

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm