Generatsioon (2005)

Filmi reklaamlause

Welcome to the planet!

Sünopsis

Allegooriline lugu arhitektidest Traditsioon ja Tänapäev (tulevik), kelle taotluseks on vabadusele vormi loomine... Vabadus otsib oma vormi, et manifesteeruda, kuid kas manifesteerunud vabadus on enam vabadus?

Autori nägemus

Mait Laas: Film on poeetiline visioon ühe generatsiooni mehe ja naise müstilisest suhtest, mis on alus uue põlvkonna väärtuste ja hoiakute kujunemisel. Kogemused transformeeruvad mehe (struktuur ja sotsiaalsus) ja naise (dünaamika ja hingelisus) ühinemise aktis uude vormi - võimaluste ning vabaduskogemuste teatepulk antakse üle uuele põlvkonnale.
Kuna antud filmi poeetiline tegevustik on lisaks lineaarsele ka aeg-ruumiline, siis on animatsioonfilmi kohaselt loole näidustatud lõpmata hulk erinevaid vaatepunkte ning tähendusvälju, mille lõplik kujunemine sõltub iga konkreetse vaataja arusaamadest.
Filmis kasutatakse ideede visualiseerimiseks erinevaid animatsioonitehnikaid - piksillatsiooni, ümarnukku, 3D arvutianimatsiooni ning joonisfilmi, mille seob ühtseks tervikuks dramaturgia.
Muusikat kasutatakse pildi hingestatuse võimendamiseks.

Nukufilmi "Generation" tootmiskalender

Ettevalmistusperiood Saksamaal: 11.2003 - 02.2004
Režissööride osalemine stsenaristide workshop'il: 02.2004
Ettevalmistusperiood: 3.05.2004 - 30.06.2004
Võtteperiood: 1.07.2004 -31.08.2004
Järeltöötlus Tallinnas: 01.09.2004 - 15.10.2004
Järeltöötlus Saksamaal: 09.2004 - 12.2004
Esilinastus Berlinale'l: 11.02.2005

Allikas: Eesti Filmi Instituut

"Generatio" ja filmiprojekt "Kaotatud ja leitud" ("Lost and Found")

Pärast Nirvaana-filmi kutsuti Mait Laas osa võtma juba Ida-Euroopa noori filmikunstnikke ühendavasse projekti "Lost and Found", kus teemaks põlvkondade erinevus.

«Kaotatud ja leitud» (Lost and Found) kujutab kuue Kesk-ja Ida-Euroopa noore filmitegija ühisprojekti - kuut ühise pealkirja alla koondatud mängu-, tõsielu- ja animafilmi. Esindatud on Bulgaaria, Rumeenia, Bosnia-Hertsegoviina, Ungari, Serbia-Montenegro ja Eesti noored filmitegijad.
Projekti kunstiliseks juhiks oli Nikolaj Nikitin, mees, kes Berlinalel hoiab silma peal Kesk-ja Ida-Euroopa maade filmil ja on üksiti filmiajakirja Schnitt (tõlkes: Montaaž) peatoimetaja. Nikitini sõnul oli Kölni Icon Film'i ja Kulturstiftung des Bundes'i toel valminud filmiprojekti juures ühelt poolt tähtis koostöökogemus tootmise vallas ja vastava võimaluse pakkumine Kesk-ja Ida-Euroopa maade filmitegijatele.
Erinevaid lühifilme seob omavahel Mait Laasi nukufilm «Generatio». Algselt oleks pidanud Laasi film olema lihtsalt üks film teiste kõrval, töö käigus aga otsustati kasutada seda siduva vahelülina.
Kui teised projektis osalejad näitasid oma nägemusi põlvkondadest, siis Laasi lugu "Generatio" astus veel sammukese tahapoole - sündimise juurde - ja seepärast kujunes sellest raamistus teiste filmidele.

Ülejäänud lühifilmid ja nende tegijad:

"Rituaal" (The Ritual) - Nadejda Koseva, Bulgaaria
"Kalkunitüdruk" (Turkey Girl)- Cristian Mungiu, Rumeenia
"Sünnipäev" (Birthday) - Jasmila Žbanic, Bosnia-Hertsegoviina
"Vaibuv vaikus" (Short Lasting Silence) - Kornél Mundruczó, Ungari
"Vapustav Vera" (Fabulous Vera)- Stefan Arsenijevic, Serbia

Allikas: Koostatud ajakirjanduse põhjal.

Mait Laas filmiprojektist "Kaotatud ja leitud"

«Gene+ratio» lavastaja Mait Laas, mil viisil sattusite sellesse projekti teie?
Üsna ootamatult: 2003. aasta PÖFFi ajal tegi Berlinale selektsiooni delegaat Nikolaj Nikitin ettepaneku ühineda Ida-Euroopa noorte filmitegijate projektiga, mille kunstiliseks juhiks ta oli kutsutud. Silma olevat ma talle jäänud nukufilmiga «Teekond Nirvaanasse». Ju oli siis vaja midagi «metafüüsilist» realistliku eluvaatluse kõrvale...
Samas oli ettepanek igati intrigeeriv – mängu-, dokumentaal- ja animafilmi kokkupanek seda ju on.

Millised olid ette antud tingimused?
Teemaks oli «generatsiooni» mõiste kõige laiemalt, juhtlõngaks siiski ühiskondlike muutuste tagajärjel tekkinud põlvkondadevahelised konfliktid või arusaamade erinevused. Selline Ida-Euroopa problemaatika.

Pean tunnistama, et minu jaoks oli siiski huvitavam käsitleda põlvkondadevahelist energia transformatsiooni teemat. Mis on tegelikult pealtnäha justkui «filosoofiline», kuid tegelikult siiski inimeselähedane ja eluline mida ju animatsiooni vahendusel ongi ainuvõimalik käsitleda – mängufilmis ja dokis jääks see kuidagi kunstlikuks.
Loo maksimaalseks pikkuseks oli ette nähtud 15 minutit, rahaga toetasid Saksa fondid.

Kas see, et teie animatsioon lõigatakse juppideks, oli ette teada?
Jah, mul paluti lugu kirjutada arvestusega, et selle saaks vajadusel jupitada teiste filmide vahele. Igatahes oli see põnev eksperiment – ka minu jaoks.

Kogumulje on?
Eks see selline erinevate esinejate kontsertetendus ole, kui tohib nii võrrelda... Siiski on selle taga vajadus kontsentreerida energia üldisema sõnumi nimel! See on minu meelest igati tervitatav nähtus... Ja ega sellepärast individuaalne isikupära pruugi kaduda... Film on nii või teisiti kollektiivne kunst.
Enda jaoks – nüüd juba distantsilt vaadates –, võib nentida, et palju energiat sai selle heaks antud – ja vist mitte asjata.
Laas, M. (2006). Mait Laas: see oli intrigeeriv eksperiment. Postimees, 27. märts, lk 17.

"Generatio" vannitoastseeni peetakse Eesti Nukufilmi ajaloo kõige erootilisemaks

Silmas peetakse vannitoastseeni musta kassi ja tütarlapsega (viimast kehastas tantsija ja koreograaf Krõõt Juurak). Film tekitas poleemikat juba stsenaariumi tasemel.
Mait: "Peale minu filmi pidi monteeritama Serbia ja Montenegro film "Stjuardess". (Lõbusalt) Režissöör oli väga ärevil, et tema film asetub justkui kerge porno võtmesse. Aga see on nagu haiku, see ei saa olla brutaalne, pigem on see nagu poeesia minu jaoks," kinnitab ta. "Kust läheb piir sündsuse ja sündsusetuse vahel? See on sümboolne - üks osa elust enesest, konnad tiigis kevadel ei ole ju sündsusetus, vastupidi, see on kaunis osa elust. Ja tänu sellele me üldse eksisteerime."
Püve, B. (2007). Aja meistrite jälgedes. Eesti Ekspress: Areen, 22. nov, lk B2-B3.

Filmi levist

Film on linastunud nii eksperimentaalses filmiprojektis "Lost and Found" ning ka iseseisva filmina paljudel festivalidel.

Linastused väljaspool festivale:

Saksa filmi päevadel Tbilisis / Gruusia 2005
Berlin in Rome tribuut / Itaalia 2005
Lühianimafilmide läbivaatus raadiojaamale „Resonance“ London / Suurbritannia 2007
Animation University of Maryland Baltimore County - „latest and greatest animation from around the world“ / USA 2007
Allikas: Nukufilm

Filmist kriitiku pilguga

Nicole Kühn: „Naine sünnitab. Otsekui telepaatia teel saab tema eemalviibiv abikaasa protsessist osa ning ta saadetakse fantastilisele reisile, kus unenäolised pildid elavad oma elu ja kus kosmilised suurused muutuvad tohutult relatiivseiks... 
1970.a. Tallinnas sündinud Mait Laas mängib vormide ja protsessidega, mis keelduvad ratsionaalsele loogikale allumast. Sõna põlvkond, generatsioon, on poolitatud ning järgi jääb kaks tähenduslikku sõna, mis teeb filmi pealkirja programmiliseks. Geenid kui elu alus, kuid mis üksi ei moodusta veel teadlikku elu ning ratio (mõistus) kui omadus, mis inimest (väidetavalt) loomast eristab. Tema pildikompositsioonid väljendavad seda pimenurka, mis jääb inimese teadmise ja olemise vahele – elu jääb seletamatuks ja ehk on nii ka hea.“
Allikas: Nukufilm

Jan Kaus: „Nii mitmetasandilist filmi kohtab harva. Esimene, kõige ilmsem ja mõneti ka triviaalsem tasand on filmitehniline mitmekesisus. Mait Laas on varemgi miksinud erinevaid animatsioonitehnikaid (meenutagem kasvõi vägevat "Teekonda Nirvaanasse", 2000). Kuigi ametlikult Nukufilmi toodetud, sisaldab ka "Generatio" nii nukutehnikas, joonistatud kui ka piksillatsioonitehnikas lõike või lõike, kus nimetatud tehnikad on ühendatud. /---/

Teine tasand on teemade mitmekesisus. Filmis eksisteerib nii sotsiaalne tasand (kraanad filmi alguses, inimkeha ümbritsevad ebakindlad masinad, nagu näiteks purunev ujula), epistemoloogilis-metafüüsiline tasand (vesi, mesi, muud vedelikud ja nende kõikvõimalikud seosed inimese keha ja teadvuse, ajaloo ja mütoloogiaga) ning ontoloogiline tasand (lootevete vallandumine filmi alguses ja inimese sünd filmi lõpus).

Kolmandat tasandit võiks nimetada sümboolseks mitmekesisuseks. /---/

Kindlasti on selles filmis emotsioone ja absurdi, kindlasti kaob siit argipäev, kuigi see viibib taustal, mõnes mõttes "ootel". Kindlasti on Laasi metafooride ja metamorfooside maailma pisut hullumeelne, kuid kindlasti mitte ei aja ta tühja juttu. Ent siin on ka intellektuaalset haaret; irooniat ja mängu, mis ei välista sügavat, universaalset ja tõest sõnumit ning vastupidi. Elumahlade filmist saab korraga elujõu film, elu enda ülistus, mis aga ei lasku moraliseerimisse, vaid lendab vihjelisuse ja seosteloome sürrealistlikus kärgstruktuuris. Mida muud saakski üks hea kunstiteos teha või peakski tegema? Olema lustlik ja pidulik, elulähedane ja reaalsusest irduv ühtaegu.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
Jan Kaus Superorgaaniline animatsioon Eesti uuemad ...
Kaus, J. (2006). Superorgaaniline animatsioon. Teater. Muusika. Kino, nr 7, lk 89-98.