Avaleht » Filmiliigid

Mina olin siin (2008)

Sass Henno romaanil "Mina olin siin. Esimene arest" ainetel

Mängufilmid | Noortefilm | Draama Kestus: 94:00

Huviinfo

Tootjafirma sünopsis

Rassil, 17-aastasel Eesti äärelinnas üksi elaval eliitkooli õpilasel on paar unistust. Unistus Perest ja Armastusest ja…ent söögiraha nimel nõustub ta müüma narkot ja see tõmbab ta sündmustesse, mida Rass ei suuda enam kontrollida. Arest on võib-olla tema ainus võimalus elule, millest ta salaja unistab.
Amrion OÜ

Raamatust filmiks

Filmi aluseks on Sass Henno samanimeline raamat. Tegemist on 2004. aasta romaanivõistluse võidutööga – kusjuures Sass Henno oli võistluse kõigi aegade noorim võitja ning lugu tema debüütteos –, mille vormis 2005. aastal raamatuks Eesti Päevalehe kirjastus. Enneolematult karm, aga ehe lugu on ühe poisi ülestunnistus, mis räägib vaesusest, vägivallast ja esimesest kinnikukkumisest.

Jõhkra sisu ja kõnepruugi pärast on Henno raamat kogunud palju vastukaja, aga külmaks ei ole see jätnud kedagi. Näiteks on öelnud Eeva Park: “Alguse uskumatu räigus, tunne, et isegi lugejal kohe hambad sisse lüüakse, ei takista kohest imetlust keelelise täpsuse ja nõtkuse üle.” Ning Kati Murutar: “Minugi meelest kirjutab kutt säherduse intelligentse rämeduse ja halastamatu arukusega, et see lööb hinge kinni ja lummab kauaks.”

Ühes on oldud ühel nõul: seda võiksid lugeda teismeliste vanemad, kel pole enamasti õrna aimugi, millega nende võsukesed võiksid tegeleda. “See, mida te kinolinal näete, ei meeldi teile, kuid on võimalik aru saada, kuidas üks osa noortest tegelikult praegu elab,” ütleb ka Vilbre, kes ootab oma filmi vaatama 14–20-aastaste vanemaid, soovitavalt koos lastega.
/---/
Vilbre sõnul on tegemist raskeima filmiga, mida tal on teha tulnud. Kas või juba seepärast, et suur osa võtteid toimus novembriöödel, külmas, vihmas ja magamata. Aga ka loo enda pärast, mis sisaldab jõhkrusi – kaklusi, vägistamisi, joominguid. “Vahel, kui näitlejad platsil õige tõetruult rollidesse sisse elasid, hakkas endalgi kaamera taga pisut õudne,” tunnistab režissöör.
Klein, M. (2008). Sass Henno raamat „Mina olin siin” sai filmiks. Eesti Päevaleht, 4. juuli, lk 14.

René Vilbre filmi ideest: „Lugu algas 2005. aasta alul, kui olin Sassi raamatu läbi lugenud. Juba lugemise ajal hakkas pilt peas ilusasti jooksma ja andis märku, et nende kaante vahel on film peidus. Esimese hooga mõtlesin no budget’i filmile. Kui aga kõnelesin asjast mõnele filmiprodutsendile, oli nende huvi kohe suurem. Esimest korda elus ei pidanud ma ideed kellelegi jõuga pähe määrima, vaid mitu produtsenti olid korraga loost huvitatud. Lõpuks lõime käed ETV ja Riina Sildosega, kes ütles, et täispikk ja mitte mingit no budget’it! Nii jäigi.“
Kogu intervjuud vaata rubriigist Tegijate mälestused:
Davidjants, K. (2008). René Vilbre oli siin. Eesti Päevaleht: Laupäev: Kultuur, 13. sept, lk 2.

Osatäitjate valikust

Internerilehekülje vahendusel registreeris „Esimese aresti” virtuaal-castingul end kokku 608 inimest (219 meest ja 389 naist). Ankeetidele lisatud fotode alusel valiti II vooru 95 inimest (35 meest ja 60 naist), kes kutsuti 20-22 aprillil Eesti Televisioonis toimunud videovooru. Castingu eesmärgiks oli leida amatööride seast võimalikke kandidaate filmi peaosadesse. Samuti tekkis hea andmebaas massivõtete (Olari pidu, klass, Kajaka baar jms) tegelaskonna valikuks.

Proovivõtetele kaasati ka kandidaate professionaalsete näitlejate ning Eesti Muusika- ja Teartiakadeemia lavakunstikooli tudengite seast.

Rollikandidaate:

Rass – Kristjan Sarv, Rasmus Kaljujärv, Robert Annus

Olari - Tambet Tuisk, Juhan Ulfsak, Rednar Annus

Mõssa - Margus Prangel, Uku Uusberg

Säde - Mirtel Pohla, Riina Maidre, Maria Soomets

Renita - Hele Kõre, Brita Vahur, Riina Maidre, Mirtel Pohla

Rassi isa - Jaan Rekkor, Peeter Tammearu, Peeter Oja, Tõnu Kark

Filmitoimik

Katkeid filmi meediakajastusest

„Instseneering on autoritruu, dialoogid suuresti üks ühele raamatust maha kirjutatud. Ka süžee areng kulgeb teosega ühes rütmis. Välja on jäänud vaid peategelase tagasivaated lapsepõlve.

Stseenide paremaks sidumiseks on stsenarist Ilmar Raag vahele pikkinud peategelase Rassi mõtteid, kus noor paneelrajooni pätt end kõrvalt vaatab, oma tegevust analüüsib. Henno teoses selliseid pedagoogilise alatooniga vahepalu ei esinenud. Ilmselt on kirjaniku distants raamatuga väiksem kui Raagil ja ehk on selle taga ka filmitegijate konkreetne kavatsus.

Võrreldes raamatuga on Raag muidugi asetanud Rassi pisut paremasse valgusesse, võimendanud tema soovi sellest aina karmimate diilide ja suurema hulga musta rahaga seotud rägastikust välja pääseda.

Raamatu Rass on oma olemuselt halvem, tema tahe muutuda ei tule nii selgelt välja.
Oma aususes, jõhkruses ja valus on «Mina olin siin» viimase aja noorteteemalistest mängufilmidest kõige lähedasem ilmselt Ilmar Raagi «Klassile», kuigi psühholoogiline aluspunkt on nende kahe teose puhul mõneti erinev. «Klass» on suunatud rohkem üksikisiku ja grupi vastuolule, «Mina olin siin» aga üksikisiku ja kogu ühiskonna vastuolule. Igal juhul on meedia ja pedagoogide kõrgendatud tähelepanu garanteeritud ka seekord.

Halastamatud peksmisstseenid, millest jääb maha lamama vaid halisev inimtomp, suunurkadest ja ninast nirisev veri, oksene jopekrae. Kõik suures plaanis ja judisemapanevalt elutruult, mis räägib heast operaatori- ja režissööritööst. Meisterlikult ja tempokalt järjestatud kaadritega lahendatud põgenemisstseenid on nii kunstilises kui ka pinge ülevalhoidmise mõttes hästi õnnestunud. Samuti hektilised lõigud peolt, mille rahutut meeleolu võimendab hüplik montaaž ja mitmete kaadrite samaaegne kujutamine. Tempo-rütm on paigas nii õhtuste pidude kõrgpunktide kui ka hommikuste kassiahastuspohmakate kujutamisel.

Kuid laiemas kontekstis ei räägi see film mitte narkodiileriks olemisest, vägivallast ega sellest, kuidas allmaailma reeglites ellu jääda, vaid hoolitsuse ja armastuse puudumisest.“
Kübar, E. (2008). Jõhkralt aus film armastuseta lapsest. Postimees, 12. sept, lk 16.

Mängufilmiga «Klass» ei ole mõtet Sass Henno romaanil põhinevat filmi võrrelda, kinnitas režisöör René Vilbre TV3 «Seitsmestele uudistele».
«Minu film näitab elu võib-olla natuke realistlikumal tasandil,» märkis Vilbre. «See elu, mida meie peegeldame filmis, on Eestis olemas juba kümme aastat. Sellist elu elatakse praegu ja elatakse edasi tõenäoliselt ka järgmised kümme aastat. Siin ei ole kohta fantaasiale.»

Filmi loomine kerge ei olnud, kõige raskem oli saada näitlejaist kätte nende tumedam pool, tunnistas režisöör.“
Henno, E. (2008). Mitte sotsiaalne, vaid asotsiaalne film. Postimees, 12. sept, lk 16.

Kristiina Davidjants: „Veenvad näitlejatööd, haaravalt filmikäsikirjaks tehtud lugu, hea pilt, hoogne montaaž, mõjus muusika ja paljud muud hea filmi komponendid lubavad eeldada, et René Vilbre teine täispikk mängufilm toob kinno päris tubli hulga teismelisi.

Kuid “Mina olin siin” ei ole täiesti kindlasti üksnes vanemate klasside koolilaste või nooremapoolsete täiskasvanute film. Üle pika aja on tehtud n-ö noortefilm, mis suudab kõnetada ilmselt nii noori kui ka nende vanemaid – isegi kui lugu ise pole teab mis originaalne, haarab teostus tõenäoliselt suurema hulga publikut endaga kaasa elama ja olgem ausad – kodumaises filmikunstis tähendab see kuldmedalit.“
Davidjants, K. (2008). René Vilbre oli siin. Eesti Päevaleht: Laupäev: Kultuur, 13. sept, lk 2.

Donald Tomberg: „René Vilbre film „Mina olin siin” tundub vormistatud n-ö üsna kindla peale. Sihtrühmaks nooremapoolne auditoorium, pakub film sellisena neile arvatavasti samastumisruumi ja kaasaelamisvõimalust küllaga. Släng on üsna tihe ja adekvaatne, tegevus kerib end edasi hoogsalt ja pahale teele läinud peategelane ei ole iseenesest südames kaugeltki halb inimene. Ja lõpuks võidab ikkagi armastus. Kui aga võrrelda meie eelmise noortefilmiga, Ilmar Raagi „Klassiga”, siis on „Mina olin siin” muidugi tunduvalt pealiskaudsem. Mõneti on sellest kahju. Sass Henno debüütromaanis, mis filmi aluseks, oli üks minu arvates üsna oluline kiht, mille film on jätnud kas lausa kasutamata või siis realiseerinud nõrgalt. Henno raamatus kinnitab peategelane, et ta ongi juba „surnult sündinud”. See tähendab, et Rass, kuigi unistab arstiks saamisest (teiste aitamisest), elabki sotsiaalselt determineerituselt n-ö tulevikuta. Ja just selles, tuleviku perspektiivituses, ongi raamatus tegelase hääle peamine tugevus. Kõneleb keegi, keda pole vaja, kes on sellisena anonüümne. Kuid kes elab, olles muuseas vihane romantik. /---/

Ja kuigi on selge, et stsenaarium on algmaterjali paratamatu kohandamine, on ikkagi veidi kahju, et sisulist sügavust on selle arvelt kaotsi läinud. Sama on juhtunud ka tüdrukute liiniga. Kuigi nii Marilyn Jurman Sädena kui ka Hele Kõre Renitana teevad etteantud raamides kenad tööd, on nende liinid raamatuga võrreldes siiski pinnapealsemaks kärbitud. 

Veel üks külg, mis filmis raamatuga võrreldes õhemana antud, aga mida just pildis oleks saanud (võinud?) võimendada, on n-ö pätielu esteetiline eemaletõukavus. Filmis võib küll esile tõsta  kunstnikutööd, miljöö on tabatud korralikult, aga seda, milliseid jälgi jätab karm tänavaelu koos metapanemisega ka noore inimese väljanägemisele, on ikkagi näidatud möödaminnes. /---/ Sellest küljest tundub film „Mina olin siin” natuke mugava esteetilise lahendusega. Noor inimene võiks ju kinosaalis ka visuaalselt näha, millised füsioloogilised horisondid metapanemisel reaalselt terendavad, taustahääl või repliik „Sa näed sitt välja”, kuigi tegelikult ei näe eriti midagi, ei anna päris kõike kätte. /---/

Omavahelised suhted ja pätielu libisevad kohati pisut nagu ebaloogiliselt kergelt kriisidest üle. Aga võib-olla oleks sellised rõhutatud jäljed kallutanud paigast hoopis loo põnevuse ja action’itiheduse. Sest hoog on ju filmil päris korralikult sees. Kui kunagi ammu kurdeti pidevalt, et eesti film venib, siis „Mina olin siin” kindlasti ei veni, vaid tõttab. Filmi tugeva küljena võiks lisaks juba märgitud kunstnikutööle välja tuua ka montaaži, õnnestunud (suhtlus)koloriidi, näitlejate poolelt sobiva tüübivaliku, nagu ka heal tasemel mängu. Kõik paistavad mängivat mõnuga.“
/---/
Tomberg, D. (2008). Mina olin siin. Kus siis täpselt? Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 103-110.

„Mina olin siin” kandideerib Oscari nominendiks 67 riigi filmide hulgas

11. septembril [2008] esilinastunud René Vilbre mängufilm „Mina olin siin” esitati Eesti valikuna parima võõrkeelse filmi kategoorias Ameerika filmiakadeemia Oscari võistlusele.   

Sass Henno romaani ekraniseeringu „Mina olin siin” kandideerimine võõrkeelse Oscari nominatsioonile on taas tekitanud meie meediamaastikul iga-aastase terminoloogilise segaduse. On tõsi, et film kandideerib Oscarile, kuigi alles esimeses ringis, kust Ameerika filmiakadeemia liikmed valivad viis finaali jõudvat filmi. Kes aga otsustas meie Oscari-väärilise kandidaadi?

Eesti Filmi Sihtasutuse välissuhete juht Tristan Priimägi selgitab valikuprotseduuri: „Igal aastal võib iga riik esitada Oscari võõrkeelse filmi kandidaadiks ühe filmi. Film peab olema kohalikus keeles ja esilinastunud kodumaal mitte varem kui 2007. aasta oktoobris ning mitte hiljem kui 30. septembril 2008. Ingliskeelsed filmid kandideerivad tava-Oscarite kategooriates ja peavad olema jooksnud Ameerika kinodes. Võõrkeelse filmi valiku teeb filmi kodumaal tavaliselt filmiprofessionaale koondav organisatsioon, aga olude sunnil koostab Eestis komisjoni Eesti Filmi Sihtasutus.”

Sel aastal oli komisjonil valida viie ettenähtud ajavahemikku mahtuva filmi vahel: „Georg”, „Kuhu põgenevad hinged”, „Kinnunen”, „Mina olin siin” ja „Taarka”. Komisjon, kuhu kuulusid Kristiina Davidjants, Lauri Kaare, Jüri Sillart, Kristian Taska ja Tristan Priimägi, esitas kõik oma lemmikud ja häälte kokkulugemise tulemusena saigi Eesti riiklikuks Oscari-kandidaadiks „Mina olin siin”. /---/
Davidjants, K. (2008). „Mina olin siin” kandideerib Oscari nominendiks 67 riigi filmide hulgas. Eesti Päevaleht, 22. okt, lk 12.

„Mina olin siin” võlus eestlasi

„Peamine on siiski see, et eestlastele enestele läks «Mina olin siin» vägagi korda. «Eesti noorte sotsiaalkriitiline testament,» nagu seda nimetas Ida-Euroopa suurim ja tähtsaim filmifestival, kogus kinolevis ligemale 46 000 vaatajat.
Peaaegu sama palju kui 27 miljoni krooni eest tehtud rahvuslik «äratusteos» «Detsembrikuumus».“
Tuumalu, T.(2008). „Mina olin siin” võlus eestlasi. Postimees, 31. dets, lk 19.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm