Filmis "Mehed jäävad koju" jutustatakse ühe perekonna "pea" elust, kes oma naise äraolekul peab toime tulema nii oma pisipoja hoidmisega kui ka kõigi koduste talitustega. "Perenaisena" eluvõõras isa suhtub algul oma kohustustesse reipalt, kuid oskamatuse ja saamatuse tõttu satub peagi raskustesse. Filmis on selgesti väljendatud moraal: mehed, õppige õigesti hindama ja austama naiste üsnagi vaevarikast kodust perenaisetööd.
Orav, Õ. (2003). Tallinnfilm I. Mängufilmid 1947-1976. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 130.
Lühimängufilm „Mehed jäävad koju“ on Igor Jeltsovi diplomitöö Üleliidulise Riikliku Kinematograafia Instituudi (VGIK) lõpetamisel. I. Jeltsov on ka filmi stsenaariumi autor.
Mängufilme tehti neil aastail Eestis veel väga vähe, seepärast äratas iga uus töö tähelepanu. Nii ei jäänud päris tähelepanuta ka Igor Jeltsovi diplomitöö, jagati nii kiitust kui ka laitust, esimest siiski rohkem. Kiita said head näitlejatööd, eriti Ants Eskola isa rollis, kes „on suutnud jääda loomutruule pinnale, ta ei püüa mõjuda naljakana, kuid just tema tõsidus koomilistes stseenides panebki vaataja naerma.“ Kiideti ka poisi osatäitjat Arvo Tahki vaba ja loomuliku mängu eest.
Allikad:
Kart, S. (1957). “Mehed jäävad koju”. Rahva Hääl, 16. jaan;
Orav, Õ. (2003). Tallinnfilm I. Mängufilmid 1947-1976. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 130.
Filmi eelarve
Filmi eelarve oli 770000 rubla, tegelik kulu oli 506842 rubla.
ERA.R-1707.1.188 Lühifilmi "Mehed jäävad koju" üldkulude eelarve ja kalenderplaan.
Kuidas pritsimehed filmi päästsid
27. oktoobril 2009 sai täidetud siinse filmipärandi järjekordne valge laik, mis sest et pisike – filmiarhiivi jõudis Igor Jeltsovi 1956. aastast pärit diplomifilm, lühikomöödia «Mehed jäävad koju», mille eestikeelsetest koopiatest polnud kuni viimase ajani ühtki märki.
Selle pooletunnise pretensioonitu linateosega, milles isal (Ants Eskola) tuleb ema (Linda Rummo) äraolekul hakkama saada «naiste töödega», sh söögitegemise ja lapse (Arvo Tahk) hoidmisega, mis põhjustab kokkuvõttes paraja segaduse, seondub üks põnev lugu – põnevamgi kui film ise.
Võime veetakse ninapidi
Kui ideoloogiliselt «kindel» Jeltsov (just tema tegi kurikuulsa, ENSV julgeoleku kangelaslikust tegevusest pajatava spioonifilmi «Kutsumata külalised») 1966. aasta lõpus Inglismaa-reisil ootamatult «ära hüppas», sai ka Kuno Tiiksaar, kes töötas toona tuletõrjevalitsuse propaganda-agitatsiooni jaoskonnas – tema ülesanne oli koolides ja rahvamajades tuleohutuseteemalist selgitustööd teha ja vastavaid õppefilme näidata – käsu «Mehed jäävad koju» koopia (isamaa reeturi film ikkagi!) ära anda.
Nagu meenutab 79-aastane Tiiksaar praegu, oli tuletõrje spetsiaalselt selle enesele tellinud, et üksluist ja peamiselt venekeelset filmivalikut mitmekesistada – pealegi oli linateoses ka üks tulekahjustseen, milles pliidil keev hani ära unustatakse ja see punase kuke välja kutsub.
«No kuidas sa annad sellise filmi hävitamiseks, nagu meile öeldi, ära – korralik eesti film ikkagi ja Eskola ise mängib,» mäletab vanahärra tagantjärele toonast reaktsiooni.
Koos kolleeg Heino Arroga, nüüdseks manalamehega, otsustati võime ninapidi vedada.
Originaal võeti välja ja kolm karpi täideti mahakantud õppefilmidega. Kohas, kuhu film tuli viia, vedelenud hunnikus nii karpe kui ka lahtist filmilinti, suisa rullide kaupa. Ehkki olukord oli närvesööv, haistis Tiiksaar võimalust ja küsis ruttu, kas ta tohib karbid enesele jätta ja filmi sinnasamma, teiste sekka visata. Lubati – ja nii oli ka «Mehed jäävad koju» päästetud!
Ligemale 30 aastat seisid metallist karbid Tiiksaare garaažinurgas, oleks ehk edasigi seisnud, kui ta poleks juhtunud 1990ndate keskpaigas lugema toonases ajalehes Televisioon ilmunud artiklit, milles filmiajakirjanik Jaak Lõhmus tutvustas saatesarja «Kommentaare eesti mängufilmidele» ja mainis, et teost «Mehed jäävad koju» filmiarhiivis ei ole.
Just siis süttis tuluke, et vanad karbid võivad ka midagi väärt olla, esimest korda põlema. Tiiksaar üritas talletatust teada anda, aga tuld ei võtnud keegi – ju oli nõukaaeg koos oma massiivse pärandiga veel liiga lähedal.
Nii möödus veel kümmekond aastat, enne kui Tiiksaar juhtus kokku Palmse mõisas tegutseva Eesti vanatehnikamuuseumi – muide, selle viimaseid oste on ZIS 110, mida valmistati 1940.–1950ndatel Nõukogude riigitegelaste tarvis ja mille konkreetne eksemplar sõidutanud väidetavalt Lavrenti Beriat ennast – entusiastliku juhataja René Levolliga ja jutuks tulid ka vanad filmikarbid.
Kohe näha, et filmi geenid
Levoll võttis kohe tuld. Selge see, filmi geenid! Tema isa Karl Levoll oli Tallinnfilmi kauaaegne filmidirektor ja ema Eugenia Nukufilmi esimesi nukujuhte ehk animaatoreid, nagu moodsal ajal üteldakse, töötanud koos Tuganovi ja Parsi endaga. Ka poeg ise oli kaasa löönud siin ja seal – «Navigaator Pirxi» kombineeritud võtete operaatori assistendina näiteks. Pealegi – oli ju Igor Jeltsov õppinud koos tema isa Karliga Moskvas ja kuulunud hiljem ka peretuttavate sekka. Nii ostis Levoll filmi sümboolse tasu eest ära, andis Enn Säde ja Rein Kasaku abiga sellele uue elu ja kinkis eile Eesti filmiarhiivile.
Tuumalu, T. (2009). Kuidas pritsimehed filmi päästsid. Postimees, 27. okt, lk 15.
Vaata lisainfot selle filmi kohta