Avaleht » Filmiliigid

Huviinfo

Segadused autorsusega

Jutustuse  "Lõbusate robinsonide saar" autor on Moskva kirjanik Vladimir Sanin (Rivkin).  1969. aastaks oli selle jutustuse alusel loodud ekraniseering  Volgogradi telestuudio poolt  (filmi pealkiri teadmata). 1969. aastal oli jutustuse autoril ka juba sõlmitud leping "Mosfilmiga" filmistsenaariumi valmimiseks.
Autori kirjavahetusest ETV juhtkonnaga autoriõiguste küsimustes: ERA R-1590.7.32, lk25-27.

Kuna 1968. aasta lõpuni kehtinud seaduse järgi oli lubatud Nõukogude Liidu vabariikidel kasutada vene keeles ilmunud originaalteoseid tõlkimiseks ja avaldamiseka ilma vene keeles kirjutavatelt autoritelt luba küsimata ja honoreerimata, ei võtnud Telefilmi toimetuskolleegium kontakti V. Saniniga ega vormistanud ekraniseerimise vahekordi. Film lubati põhimõtteliselt üleliidulisele ekraanile juunis 1969, aga Kesktelevisioon ei andnud luba filmi dubleerimiseks enne, kui V. Saninile on välja makstud 1400 rubla. Mis sai ka välja makstud.
Kordemets, G., Tuuling, A. (2011). Tippaeg: Mehed ei nuta. Rmt: Sulev Nõmmik: „Kui näeme, siis teretame!“. Tallinn: Tänapäev, lk 171.

Stsenarist Enn Vetemaa: Me ei võtnud tegelikult ühtegi tegelaskuju üle, kõik rollid on loodud meie oma näitlejaid silmas pidades. Saninilt on pärit ainult see, et haigetele öeldi: nende haigla asub saarel ja ära nad sealt ei saa. See inspireeris Nõmmikut.
Kaadris: Mehed ei nuta [telesaade] (2012). ERR, http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=125540 (10.01.2013).


Ideest teostuseni

Esimene ideekavand kannab pealkirja „Somnolentsia ehk Unetute meeste uniseks muutumine saladuslikul saarel või vastupidi“.
Žanrimääratluseks pakuvad autorid „väga suur kunstilis-muusikalis-populaarteaduslik poolpanoraamfilm“.

Sobiv „saar“ leiti Muhumaalt: Koguva küla rannast paistev metsane Kõinastu laid sobis ideaalselt. Selle laiu ühte mahajäetud tallu asutatigi suveks unetute sanatoorium.

Täpsemalt võtetest ja toimetuskolleegiumi protokollides leiduvatest seisukohavõttudest:
Kordemets, G., Tuuling, A. (2011). Tippaeg: Mehed ei nuta. Rmt: Sulev Nõmmik: „Kui näeme, siis teretame!“. Tallinn: Tänapäev, lk 169-182.

2/3 filmist filmitud otsesünkroonis.
ETF toimetuskolleegiumi protokollist 4.06.1968: ERA R-1590.4.551, lk 27.

Filmis kõlavast luulest

Luuletuste lugemisest loodeti lüürilisi intermeediume ja ega see mõte polnudki halb. Viga paistab olevat selles, et luuletuste lugemine on lahendatud režiiliselt algeliselt. Nõmmikut ei toeta enam siinkohas nali, mida ta nii hästi valdab.
Kordemets, G., Tuuling, A. (2011). Tippaeg: Mehed ei nuta. Rmt: Sulev Nõmmik: „Kui näeme, siis teretame!“. Tallinn: Tänapäev, lk 181.

„Ma olen äestatud põld. Sa oled kaer, mis jäi külvamata.”

Veiko Märka: "Kuuekümnendail vaieldi luule ümber tunduvalt rohkem kui seda produtseeriti. Enamjaolt oli tegu noorte mõnitamisega, mis ulatus nende süüdistamiseni nii absoluutses idiootsuses, mida maailma ajaloos varem ega hiljem pole ette tulnud (Evald Jalak, „Kolm konteinerit novaatorlust”).

Selles kontekstis on „Mehed ei nuta” väga heatahtlik. Oma kallimale (Marika Merilo) korduvalt luulet lugev Priidik (Priit Peramets) on märksa arukam ja soliidsem üksikule saarele sattunud hüpohondrike ja muidu veidrike salgast. Filmist jääb mulje, et tekstid on poisi enda kirjutatud. Tegelikult pärinevad need Aleksander Suumani kogudest „Oh seda inimest” (1963) ja „Krähmukirjad” (1966) – ilma et seda filmis mainitaks.

Aare Pilv kirjutab sel teemal Loomingus (2002, nr 4, „Muutlik püsivus; Aleksander Suumani luulest”): „Filmi kontekstis on need luuletused naljakad, igal juhul olen mina neid tajunud kui mingeid heasüdamlikult tobedaid tekste, mille ettelugemise intonatsiooni kohmakas hingestatus sobib filmi üldise meeleoluga. Kuigi tegelikult on too armunutepaar filmi põhitegelastele vastandiks, nendes endis pole ju midagi naljakat ega naeruväärset, pigem naiivselt helget ja puhast.”

Tuleb küsida: miks just Suuman? (Kahe kogu kaasamine ei saa olla juhus.) Lihtne, naiivne, südamlik – sobib hästi filmikeelega. („Mõned soovid on nii suured, et ei saa uskuda nende täitumist.”) Samas universaalne – näiteks Enn Vetemaa („Mehed ei nuta” kaasstsenarist) selleaegne samuti lihtne ja siiras luule oli liiga isikupärane, jätnuks Priidikust hoopis iseteadlikuma ja originaalsema mulje.

Siiski ei ole luulestseenid „Mehed ei nuta” süžees olulised. Sama hästi võiks Priidik oma tüdrukule telefoniraamatut ette lugeda. Tegu on lihtsalt lüüriliste vaheklippidega, et järgnev koomika seda elavamalt mõjuks. Omaette pildijadana oleks see süžeeliin tühi, „ei oleks lõppu, ei oleks algust”."
Märka, V. (2012). Miks see maailm küll kummuli käis? Eesti filmisajandi kümme eredamat luulestseeni. Sirp, 22. juuni. 


Filmis kõlavast muusikast

Ülo Vinteri loodud originaalmuusika saab kiita, sest annab filmile „poole juurde“. Kogu sellele seltskonnale laulis Karask alguses Puccini «Boheemi» Rodolfo aariat ning hiljem kurvalt soolaputkas istudes «Tosca» Cavaradossi surmaeelset aariat.
Viivik, A. (2003). Kiirustage, seltsimehed unetud! Õhtuleht, 5. juuli.


Kalju Karask ja Cavaradossi aaria

1966 toimus Moskvas Eesti lauljate lindistamine. Kalju Karaski esituses salvestati Cavaradossi aaria ooperist "Tosca" Moskva Suure Teatri orkestriga Neeme Järvi juhatusel. Esitus võeti muusikaringkondades tulise aplausiga vastu ning saadeti  Nõukogude Liidu kõrge laulukultuuri esindajana 1967.aasta Montreali maailmanäitusele, kus see pälvis suure tunnustuse.

VIKERKÄÄR. Kalju Karask. Saate külaliseks on laulja ja näitleja Kalju Karask. Küsitlevad Valter ja Jaak https://arhiiv.err.ee/vaata/vikerkaar-vikerkaar-kalju-karask
Estonia legendid: ESTONIA LEGENDID. Kalju Karask, Paul Mägi [Estonia teatri kauaaegne etenduse juht Jüri Kruus räägib legendidest rahvusteatri ajaloos. ] TC 22:59
https://arhiiv.err.ee/vaata/estonia-legendid-estonia-legendid-kalju-karask-paul-magi

Huvitavat vaatamist lisaks:

Telesaade „Kaadris: Mehed ei nuta“. ERR 2012, http://etv.err.ee/arhiiv.php?id=125540

“Kaadris” meenutavad filmi tegemist stsenarist Enn Vetemaa, helioperaator Vambola Vällik ja üks osatäitjatest Voldemar Kuslap. Kommentaari filmiloo aspektist annab filmikriitik Jaan Ruus, rahva hulgas populaarseks saanud filmikildude olemusest räägib keeleteadlane Martin Ehala. Autor ja toimetaja Jaak Lõhmus, režissöör Märten Vaher, produtsendid Ruth Heinmaa ja Ingrid Nõmmik.


Eesti filmiklassika

21. aprillil 2012 alustas ilmumist Eesti Päevalehe DVD-sari „Eesti filmiklassika“! See filmisari on eesti filmi sajanda sünnipäeva vääriline sündmus, mida on oodatud juba aastaid. DVD-plaatidele jõuab 45 palavalt armastatud mängufilmi, millest moodustuv sari koondab endas meie kultuuripärandi tähtsamaid tüvitekste mängufilmi valdkonnas. Tulemuseks on filmikollektsioon, mis kuulub aukohale igas Eesti kodus!

„Mehed ei nuta“ on filmiklassika-sarja 24. film, ilmunud 29.09.2012.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm