Avaleht » Filmiliigid

Huviinfo

Filmist kunstiteadlase pilguga

Reet Varblane: Kunstifilm — tõlgendamise tõlgendamine

Reet Varblane: „Kuid Rein Raamat pole ammu üksnes animarežissöör. Tema roll ja tähendus dokumentalistina on kinnitust leidnud ning viimasel ajal on “Raamat-Film” kunstnike portreede ehk kunstifilmide peamisi tootjaid. Kunstifilmi zhanri käsitlemine on juba iseenesest provokatiivne, iseäranis kunstikriitikule, sest selle puhul kaob kriitiku tavapärane vahetu suhe oma objektiga ning asendub metasuhtega — kellegi teise (rezhissööri) öelduga — kriitiku vahetu objektiga. See on kimbatus, mida elab vähemal või rohkemal määral läbi iga tõlgendaja, kes oma vahendite abil püüab tõlgendada juba kellegi teise tõlgendatut, iseäranis kui iga tõlgenduse puhul on kasutatud eri keelt.

Kunstnik tõlgendab maailma oma keeles, lähtudes nii oma elu- kui ka erialastest kogemustest. Kunstifilmi tegija-rezhissöör tõlgendab tõlgendatut, arvestades tahes-tahtmata oma objekti kui subjekti kogemusi ja ka oma eriala — filmi spetsiifilist keelt. Kunstifilmi tõlgendaja, (kunsti)kriitik, tõlgendab aga tõlgendatu tõlgendatut, transformeerides filmikeelt (pilti ning teksti) omakorda sõnaks. Sellele topelt-kimbatusele pööras tähelepanu juba üheksa aastat tagasi Krista Kodres, kui ta käsitles Jaanus Nõgisto ja Peeter Brambati loodud kunstifilme “Eesti nüüdiskunst” ja “Noorte kunstikassett” (“Teater. Muusika. Kino” 1992, nr 8, lk 52).

Üheksa aastat pole pikk aeg ning kunstifilmi tähendus pole muutunud, vähemalt mitte Eestis, kuigi selle aja jooksul on nii mõnigi teine filmitegija (Liina Kulles, Andres Sööt) just selle zhanri vastu huvi tundnud, aga see pole Rein Raamatu kunstifilmide käsitlemisel niivõrd oluline. Ka mitte tõsiasi, et “Raamat-Filmi” toodang on valminud Eesti Kunstnike Liidu tellimusel, sest ka Nõgisto-Brambati taga seisis Kunstnike Liit. Hoopis olulisem on hoiaku muutumine autori ning tema rolli ja tähenduse suhtes.

Roland Barthes’i “autori surma” kontseptsioon on hägustanud ka kunstifilmi esmaste ning metatasandite vahekorda: ka kunstnik pole enam Autor, vaid ajend, kes ei saa enam ise läbini “aus” ning “süütu” looja olla, kes peab endale rohkem kui kunagi varem aru andma talle eelnenud kultuurikihistustest, nende tõlgendamise võimalustest, ning olema valmis ka oma loomingu igasugusteks tõlgendusteks. Ka kasutatud keele, väljendusvahendite eripära puhtusest ei saa enam kõnelda, sest juba esmane tasand, kunstikeel, on segunenud, hägustunud: puhtalt staatilise pildilise kujundi kõrval mängivad kaasa tekst, heli, liikuvad kujundid jne. Nii on tõlgendaja(te) roll muutunud ambivalentsemaks: näiliselt on vabad käed nii kunstifilmi tegijal, rezhissööril kui ka selle tõlgendajal, kriitikul; samas sunnib aga tõlgenduste kihi paksus ning iseäranis tihedus ettevaatlikkusele. Iga tõlgendava vaste, pildi, sõna taga on võimalike tähenduste hulk kasvanud ülemäära suureks, et üldse millegi tegemisel ning ütlemisel enam mõtet oleks.

Jaanus Nõgisto ja Peeter Brambati peaaegu kümne aasta tagune filmitoodang vastab üsna adekvaatselt postmodernistliku aktiivse tõlgendaja määratlusele. Nende lähtepunkt oli küll konkreetne kunstnik, tema looming ja kunstiteadlase-stsenaristi suunav selgitus, kuid tulemus lähtus enamjaolt nende endi poeetilisest tõlgendusest, mille side osutus kunstniku (ning kunstiteadlase) etteantuga õhkõrnaks. Tuletagem meelde Sirje Runget tühjas valges basseinis, Jüri Palmi üle Lasnamäe kõrghoone ääre ronimas, Leo Lapinit lugemas oma tekste, mis jooksevad tema selja taga, Jaan Toomikut Kristusena merest tulemas, Maria-Kristiina Ulast ülipikalt kaadris hoitud rotiga, Andres Talit põleva ristiga, lakkamatult lauaga üle ekraani käivat Jüri Okast. Aktiivsed tõlgendajad Nõgisto-Brambat on monopoliseerinud ka aktiivse autori positsiooni: vaataja on sunnitud suhestuma Toomikuga vaid messiana, Okasega vaid kontseptuaalse ruumi loojana, Lapiniga vaid manifestimehena; vaatajale ei jäetud ei hingamis- ega veelgi vähem oma tõlgendamisruumi. Nõgisto-Brambat näitavad kunstnikust küll vaid üht kitsast lõiku, kuid pretendeerivad (kõike)haarava terviku loomisele.

Rein Raamatul on olnud eriline vaist praeguse ambivalentse rolli tajumisel. Ta lähtub pieteeditundeliselt etteantud materjalist — kunstniku loomingust —, keskendudes ka selle puhul selgelt piiritletud lõigule ning arvestades kommenteeriva kunstiteadlase suunavate selgitustega. Ka valitud lõik pole Rein Raamatu vaba valik, vaid sellegi juures on ta lähtunud kunstniku valikust — (personaal)näituse materjalist. Enn Põldroosi loomingust on destilleeritud välja vaid meeste portreed, sest kunstnik esitas Kunstihoone galerii näitusel vaid seda osa oma loomingust (“Enn Põldroosi härrasmeeste seltskond”, 1999), Jaan Elkenilt vaid hüperreaalne maailm, raskuspunkt viimastel aastatel, sest ka Elken ise oli otsustanud vaatajale ennast just niiviisi tutvustada (“Jaan Elkeni teistmoodi tegelikkus”, 2000). Kõige kaugemale on Raamat läinud Kaido Ole loomingu vahendamisel, tuues vaatajani vaid ühe maali valmimise loo (“Kaido Ole”, 1998).“
Varblane, R. (2001). Tõlgendajast looja ja loojast. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 58-6.

Intervjuu Enn Põldroosiga

Annika Koppel: Peatselt 65-aastaseks saav Enn Põldroos avas eile Tallinna Kunstihoone galeriis maalinäituse «31 härrasmeest», kus eksponeerib ajavahemikus 1958-1997 maalitud portreesid.

Enn Põldroos, portreed ja härrasmehed on teie juubelinäitusel natuke ootamatud. Miks selline valik?
Portreede maalimisega olen muu kõrval ikka tegelenud, salaarmastuseks on see mulle algusest peale jäänudki - kui Kunstiinstituudi lõpetasin, olid mu diplomitööks samuti portreed. Nüüd tekkis selline tunne, et võiks nad kokku võtta ja näituse tarvis valiku teha.
Miks just meeste portreed? Küsimus oli ka ruumis, see piiras mingil määral valikut, sest Kunstihoone galeriisse ei mahu kuigi palju. Ja mul on olnud naisaktide maalija imidzh, seetõttu mõtlesin vastukaaluks teha maskuliinse näituse.

Kas olete oma modellid ise valinud või on siin ka tellimustöid?
Siin on nii seda kui teist. Küllalt suur osa näituse portreedest on maalitud lähedastest sõpradest ja tuttavatest, keda olen ise oma ateljeesse poseerima kutsunud. Viimasest ajast leidub küll ka tellitud portreesid. Siin on kuus portreed Eesti Panga presidentidest läbi aegade ja mõned maavanemad, nii-öelda ametlikud portreed.

Kas modellid on teie töödega rahule jäänud?
Inimesed on väga viisakad. Mõni ehk on oma solvumise iseendasse jätnud, kui olen portree liiga kirjuks maalinud, aga ma tõesti ei tea, kuivõrd keegi on rahule jäänud.

Mida olete portree maalimisel olulisemaks pidanud?
Portree on teise inimese maailma sisseminek, tema mõistmine, karakteersuse tabamine, teisele lähedale jõudmine. Selles suhtes erineb portree maalimine vast ülejäänud loomingust.
Teise inimese mõistmine tähendab aga ennekõike iseenda mõistmist. Aga üldiselt huvitavad mind portree puhul kõik needsamad probleemid, mis maaliski.

Kindlasti olete ka ise mõnele kolleegile modelliks olnud?
Olen, aga võrdlemisi vähe. Ülo Õun on minust modelleerinud ühe portreebüsti, Olev Subbi on mind maalinud. Nii kummaline kui see ka ei tundu - portreede tegemine pole väga populaarne. Neid, kes selle vastu huvi tunnevad, ei ole kuigi palju.

Subbit olete ka teie maalinud ja see töö on samuti näitusel.
Temaga oleme juba kaua aega lähedased sõbrad.

Veel on näitusel Voldemar Panso ja Leo Soonpää portreed.…
Need on esimesed. Kusjuures Leo Soonpääst maalitud portree on esimene, mis mul üldse näitusel avalikult väljas oli - täpselt nelikümmend aastat tagasi Kunstihoone ülemises saalis.
Nii mõnedki portreed, mida oleksin heameelega näitusele pannud, on kaotsi läinud. Mitmed minu tööd on sattunud Moskvasse. Seal on näiteks Lennart Meri portree 50ndatest aastatest, ent see on suure Venemaa ääretuses kaduma läinud. Jüri Järveti portree, millest ma ise väga lugu pidasin, on samuti kadunud.
Heinz Valgust oli mul ka üks tudengipõlves maalitud portree, mida pidasin enda jaoks mingi etapi alguseks. Seegi on jäljetult kadunud. Elu käib kõigest üle.

Nüüd, kui olete kunstnike liidu presidendi ameti maha pannud, on teil kauaoodatud võimalus jälle rohkem maalida. Mis on praegu pooleli?
Mõned suuremad lõuendid; pildid, mida tahaksin suvisele maalinäitusele panna.

Portreteeritute arvamusi

Siim Kallas, poliitik, portreteeritu aastast 1994: „Näitusel pole ma veel käinud, aga olen seda pilti näinud, see on tehtud juba ammu, vist 94. aastal. On üsna loomulik, et kunstnik ta välja paneb, kui ta seda ise küllalt heaks peab. Mulle tundub see pilt üsna huvitav. See pole foto, selles on sees ka mingisugune arvamus minust. Pean sellist vaadet endale üsna aktsepteeritavaks. Küll ma juba ennast ära tunnen.“

Ando Kesküla, Eesti Kunstiakadeemia rektor, portreteeritu aastast 1983: „Ma pole oma portreed tükk aega näinud, aga niipalju, kui mina seda mäletan, leidis see tollal soodsa vastuvõtu, ja mulle endale meeldis see samuti. Mäletan, et mul oli sõrmi tunduvalt rohkem kui tegelikkuses ja ka ilme oli üsna ootamatu. Hea töö.“
Koppel, A. (1998). Enn Põldroosi salaarmastus üldsuse ees. Postimees: Kultuur, 15. mai. 


Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm