Enn Põldroos (1979)

Kunstnik Enn Põldroos mõtisklemas elu, kunsti ja loomingu üle.

Kõndides tühermaa teel, mille ääres põlemas lõkked või hüplemas liivaluiteil, istudes suure vanaaegse kirjutuslaua taga, kõrvaklapid peas või jälgides tänaval inimesi, kuuleme Enn Põldroosi sisemonoloogina mõjuvaid arutlusi, milleks on vaja kunsti, aja ja inimese muutustest, ta mõtiskleb enda stiilide üle, ilu kõrval otsib tõde.
Tänavapildis vahelduvad hetked kajastuvad tema maalidel. Kunstnik kõneleb hetkedest ja emotsioonidest, mis meid muudavad, lähemalt maalidest "Puhkepäev","Hüpe", "Söömaaeg", "Inimene ja masin", portreemaalidest. Põldroos seab abilisega näitust üles. Ta leiab, et kunst peab olema suunatud väljapoole, ta vajab enda tööde esitlemist. Koduaias vikatiga niitma asudes tõdeb Põldroos Jaak Kangilaskile, et kõrvetada saamine on elu osa, elutarkuse kogumine.

Märksõnad: koduaed | kunsti inspiratsiooniallikad | kunstnik | kunstnik ja tema looming | liivaluited | loome tõukejõud | loominguline portree | loomingulised otsingud | loomingulisus | lõkketuli | maalikunst | maalikunstnik | mõtisklused elu ja loomingu üle | mõtted kunstist | näituse ülesseadmine | tänavamiljöö | vikati luiskamine | Vaata kõiki »