Avaleht » Filmiliigid

Elujõgi (1986)

Animafilmid Kestus: 07:05

Huviinfo

Filmi valmimisest

Autor filmist 7. mail 1985. a.
"Filmil puudub tavapärane faabula ja on žanrilt lähedane film-poeemile, mis ülistab ELU, ELUJÕUDU ja ELU järjekestvust.
Tehniliselt on film eksperimentaalne ja nõuab keerulisi kombineeritud võtteid, milles tuleb kasutada paljusid võtteliike ja tehnikaid. Väga töömahukas on film ka kunstnik-lavastajale, et luua ruumiliste vahenditega stiliseeritud bioloogiline maailm. Väga aeganõudvad on taimede zeitraffer-võtted. Seetõttu ei ole film teostatav normaalse tootmisajaga."
ERA.R-1707.1.2511 Multifilmi "Elujõgi" stsenaarium, toimetuskolleegiumi otsus, aktid.

Stsenaariumi valmimine: 1.10. - 2.12.1985
Ettevalmistusperiood: 3.12.1985 - 4.04.1986
Võtteperiood: 5.04. - 20.08.1986
Aavo-Valdur Neeme - konsultant bioloogia alal, aitas filmigruppi mikroobjektide valikul ja filmimisel.
Montaaž: 21.08. - 19.09.1986
Filmi üleandmine - 19. september 1986
Filmi maksumus - 45 500 rubla.

Linastusluba nr MB-09740 väljastati filmile 30.09.1986: Filmi võib demonstreerida  Eesti NSV kinovõrgus igasugusele auditooriumile tähtajata.
ERA.R-1707.1.2512 Multifilmi "Elujõgi" loomingulised lepingud, eelarve.

Arvamusi filmist

Maris Balbat: "Filmiprogrammi kuulus ka vanameister Heino Parsi elu tekkimist kujutav "Elujõgi". Film on küll kaunis ja hästi tehtud, arvas M. Augstkalne, kuid annab vähe uut. Meistrilt nagu Heino Pars oleks oodanud elu tekkimise näitamise kõrval ka mingit filosoofilist taset."
Balbat, M. (1987). Multifilmitegijate uus põlvkond [läti filmiteadlase ja –kriitiku Maija Augstkalne analüüs]. Sirp ja Vasar, 3. apr, lk 7.

Silvia Kiik: "Oma viimase eksperimendi tegi Pars 1986. aastal. Valmis film „Elujõgi”, omamüüt elu tekkimisest meie planeedil, ülimalt keeruka lahendusega töö, mille loomiseks pani režissöör mängu oma eksperimentide tehnilise arsenali maksimumi. Kõige kaalukam osa Parsi elutööst, filmid, mis rikastasid selle valdkonna sisu ning uuendasid väljendusvahendeid, oli enamikus valminud standardsete tootmistähtaegade ja eelarvete piires, sest kõigile ettepanekuile taotleda eksperimentaalfilmi eelarvet ning tähtaegu vastati: „Ei saa, ei ole võimalik!” Küllap oleks saanud, aga asjamehed lihtsalt ei hoolinud sellest. Ühtekokku tegi Heino Pars kolmkümmend üks nukufilmi, enamik neist oli määratud lastele."
Kiik, S. (2010). Saatuse soosik. Nukufilmimeister Heino Pars 85 [nukufilmidest, sh "Elujõgi"]. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 118-124, ill.

Režissöör Heino Pars räägib oma filmide sünnist

Katke intervjuust

Nukufilm ja eksperiment. Kuidas sa sellesse suhtud?

Nukufilm on valdkond, mis kutsub eksperimenteerima, see annab impulsi loominguliseks arenguks ja viib edasi animatsiooni kui kunstiliigi enesetunnetamise protsessi, mis minu arvates sugugi ammendatud pole. Eksperimendi välistamine tähendab soodsa atmosfääri loomist enesekordamiseks ja seisakuks. Näiteid kaugelt otsida pole vaja, sellest annab tunnistust meie endi looming. Aga stuudios oli aeg, kus filmilooming taandati "tootmisühikute" täitmiseks, otsinguid ei toetatud, iga katse stereotüüpi lõhkuda kutsus direktsiooni korrusel esile hirmu ning õudust, seda oli väga raske murda.

Nukufilm sündis lastefilmina. Sa oled meie režissööridest üks väheseid, kes lapsele alati truuks on jäänud. Miks?

Teatud mööndusega võiks öelda, et animatsioon on kõige subjektiivsem filmikunstiliik. Põhimõtteliselt võib ruumilises animatsioonis materjaliseeruda igasugune fantaasia, piire pole. Mina nägin selles eelkõige võimalust lapse tunde- ja mõttemaailma rikastamiseks, muinasjutu loomiseks. Võib-olla on minus endas midagi lapsemeelset? Oma viimase filmi "Päkapikud piiluvad" (1990) tegin kõige väiksematele, mudilastele. Animatsioon on valdkond, millest paari-kolme aastane laps võiks saada oma esimesed kunstielamused, kahjuks tehakse neid filme väga vähe, selles eas lapsele ei jätku repertuaari, pole, mida näidata.

Aga loodusfilmide idee? Mis andis impulsi?

Ka see kavatsus oli algusest peale seotud lapsega. Umbhull marjakorjaja, nagu ma olen, hulkusin tihtipeale metsas, imetledes fantastilist värvide manguja vormide kordumatust, mis peitub tavalises metsaaluses looduses. Hakkasin mõtlema, kuidas seda mikromaailma lapseni tuua... 

Kõpsu-seeriale järgnevates filmides kasutasid sa väga palju aegvõtteid. Kuidas need tehti?

Siis oli meil juba automaatika, mille valmistas insener Annikve, ja Randveres sisustatud spetsiaalne ruum zeitraffer-võtete jaoks. Nukufilmi koristaja Hulda vabanes kohakaaslusest — öövalvetest kaamera kõrval. Aga siingi ütles viimase sõna loodus ise. Maasikas näiteks kinnises ruumis punaseks ei läinud, tema jaoks tuli luugid vahepeal lahti teha, päikesevalgust sisse lasta, siis täitis ta oma "rolli".

Miks teile eksperimentaalfilmi rahasid ja tähtaegu ei antud?

Öeldi "ei saa, ei ole võimalik". Meid oleks palju aidanud kas või tootmisperioodi katkestamine enne montaaži algust, aga sedagi õnnestus teha ainult üks kord, "Putukate suvemängude" ajal, kõik teised läksid tavalist rada mööda. Ma imestan, et me need filmid üldse tähtajaks valmis saime. Isegi pikad ekspeditsioonid tegime ära, "Veealuste" puhul Sõrve säärest kuni Kaug-Idani, Jaapani mere äärde, "Kiviriigi" ajal Uuralitesse, käisime kulla- ja malahhiidikaevandustes, karstikoobastes jne. Mida ma endale vahel ette heidan, on see, et loodusfilmid võinuksid kõlada veelgi soojemalt ning südamlikumalt. Tollal tauniti sentimentalismi, ma andsin vist sellele hoiakule järele, ei söandanud oma taotlustes nagu päris lõpuni minna. Aga üldiselt, ega ma ei kahetse, et ma nad ära tegin.
Kiik, S. (1995). Vastab Heino Pars. Teater. Muusika. Kino, nr 12, lk 3-15, ill.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm