Elu maitse (2006)

Autor "Elu maitse" saamisloost

Ülo Pikkov: “Lühidalt niipalju, et esiteks on mul kaks haridust. Olen ka diplomeeritud jurist. Oma juuraõpingute ajal puutus mulle kätte üks ammu lõpetatud uurimine, toimik kaheksakümnendate algusest.

Täpsemalt 1984. aastal jäi vahele üks Tallinnas tegutsenud inimsööjatest abielupaar. Nad sõid inimesi. See tundus Eesti kontekstis üsna intrigeeriv teema. Mul tekkis mõte, et seda võiks filmis kasutada. Tollal huvitas mind selline nähtus nagu animeeritud dokfilm. Mees tegi vanglas enesetapu, naine on elus. Et kas teeks päris intervjuud selle naisega või võtaks toimikutest materjale. Et heli oleks hästi realistlik ja pilt seevastu hästi lõbus – praeb panni peal, keerab teist poolt.

Et ühendaks dokumentaalsuse ja fantaasia. Isegi mingid lavastusprojektid olid juba valmis. Aga ühel hetkel hakkas see endale nii ahistavaks muutuma, et…

Tekkis mitu momenti. Üks oli eetiline pool – nende inimeste, keda nad sõid, sugulased ja lapsed on ikka elus. See oleks võinud niimoodi välja paista, nagu tehtaks nende üle nalja. Seda ma ei tahtnud. Ja teiseks oli paar ideed, mida ma oleks tahtnud filmi panna, aga mida nad tegelikult ei teinud. Siis ma poleks saanud seda dokumentaalfilmina esitada.
Nüüd pole see, et film on inimsööjatest ja inimsöömisest, enam üldse Tallinna juhtumiga seotud. On palju laiahaardelisem, abstraktsem, mõistukõnelisem.”
Keil, A. (2006). Ülo Pikkov. Animaator. Jurist. Dotsent. Militaar. Looja. Eesti Päevaleht, 9. dets, lk 17-19.

Filmist kriitiku pilguga

Andres Laasik: „Autor tõestab oma teosega tõika, et asjad ei pruugi olla sellised, nagu need näivad. Ja suurim pervert ei pruugi olla mees, kes puistab inimkehale oliivõli, soola ja pipart. “Elu maitse” on loona selge ja osavalt puänteeritud.“
Laasik, A. (2006). Eesti joonisfilm torgib paljastustega [PÖFFil esilinastusid: "Elu maitse", "Maraton", "Elu võimalikkusest arbuusil", "Taimne direktor"]. Eesti Päevaleht, 27. nov, lk 16.

Tarmo Teder: “Elu maitse” on tugev joonisfilm. Tundub, et selle heaoluühiskonnakriitilised kihistused jäävad ühekordse vaatamise järel veidi peidetuks, kuid tegevustiku kujundlikud tuumad löövad ikka seljaajju. Ütleme, et Amsterdamis asuvas massaažisalongis käivitub inimsuhete sõltuvuslik ahel: massöör toitub sõna otseses mõttes oma klientidest, seksikas vamp-naine omakorda nõiub-dekonstrueerib massööri, kuid ka nabapluusis jalatsifetišist langeb viimaks kingamüüja-kingsepa ohvriks. Ma ei usu, et sellel konsumerismi, hedonismi, kannibalismi ja voodoo ahelal suurt midagi armastusega pistmist oleks, pigem kujutavad moodsad manipulatsioonid selle inimtunde urbanistlikku värdvormi. /---/

Igatahes on tegu musta huumori vormis joonisfilmiga, mis oma elava ja hooti vaimukalt gradueeritud kujundijadaga päris teravalt pilab tarbimist, naudinguid, inimsöömist ja telekineetilist õgimist.“
Teder, T. (2006). Kinobuss toob kolm esilinastust [suvetuuri filmid: "Kui ma oleksin suur", "Elu maitse", "Tulnukas"]. Sirp, 11. aug, lk 16.

Kreet Paljas: „Esmapilgul on tegemist väga lihtsa filmiga, kus kogu tegevus ja asjaosalised on peaaegu eranditult kaamera vaatevälja keskmes, montaaž harjumuspärane ning tegelased  ja sündmuskohad taandatud üldiselt ikooni tasemele. Tutvustades inimsööjast-massöörist peategelast, ilmuvad järjestikku nähtavale massaažisalongi suure sildiga aken, varem läbi akna nähtud massöör esimese kliendiga ning massaažiprotsess ise. Joonisfilmile iseloomulikult mõjub kujutatud massaaž esialgu paroodiana, kombates joonistusele seatud piire meile tuntud reaalsuse kujutamisel.“ /---/

Arvustuse terviktekst:
Kreet Paljas Kes viimasena naerab, naerab paremini Ülo .
Paljas, K. (2007). Kes viimasena naerab, naerab paremini [animafilmist "Elu maitse"]. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 127-130.