Avaleht » Filmiliigid

Huviinfo

Sünopsiseid

Ajaloolise komöödiasugemetega seiklusfilmi "Malev" tegevus toimub 13.sajandi alguse Eestis ja Liivimaal, kus Saksa ordu võimsad ja verised väed üritavad siinseid loodusrahvaid allutada ja ristida. Esimene Euroopas haritud eesti noormees Uru peab leidma endas tasakaalu eestlaseks jäämise ja eurooplaseks saamise vahel. Sisemise võitluse käigus satub ta keeruliste intriigide ja pööraste sündmuste keerisesse, kus temast sõltub sünnimaa tulevik. Uru koos sõbra Tugisega võitleb julma Jurmala foogti Hippolyti vastu ning oma armastatu Ilge südame eesat. Kas eestlased on vabaduseks valmis? Miks ei sündinud vaba Eesti juba 13.sajandil? Mil viisil anastati Eestimaa "tegelikult"? Neile küsimustele annab vastuse "Malev".
Eesti film/Estonian Film 2000-2006 (2008). Tallinn: Eesti Filmi Sihtasutus, lk 70.

Filmi saamisloost

Madalaeelarveline film. Filmi tootsid kaks firmat – AS Exitfilm ja “Maleva” autorite baasil moodustatud uus firma OÜ Õ-Fraktsioon. Postproduktsiooni faasis tõusis algselt litsentsiostjana ja rahastajana kaasatud Eesti Televisioon kaasprodutsendi staatusesse. Enamik tööjõust töötas tasustamata. Osalesid TPÜ filmi- ja video õppetooli ja audiovisuaalse meedia õppetooli üliõpilased ja vilistlased.

Algselt plaaniti lühifilmi, ent avalikkuse ja meedia huvi tõttu stsenaariumi laiendati. Algul kavatseti esilinastuda PÖFF-i kavas, siis loobuti kiirustamisest, PÖFF-il linastus aga promoeesmärgil režissöör Erle Veberi dokumentaal "Maleva" valmimise taustast “Eesti ajalugu Õ”.

Plaanitud eelarve 1 054 247, tegelik kulu 1 445 376 krooni.

Finantseerijad:
EFSA - stsenaariumi toetus, tootmistoetus (kokku 381 500 krooni)
Eesti Kultuurkapital (287 180 kr)
Kultuuriministeeriumi stipendium (36 000 kr)
ETV (156 990 kr)
Sponsorid (150 000 kr)
Exitfilm (162 526 kr)
Õ-Fraktsioon (145 205 kr)
KOKKU 1 319401 kr (seisuga 15.02.2005)

Järelhelindamisele saadi Kultuurkapitali toetus.

Montaaž – online montaaž.
Heli: Dolby-digital.

Levitaja

Levitaja on Exitfilm. Filmi väljatöötamisel oli levitajaks BDG, kuid firma jäi Exitfilmile suure hulga raha võlgu ja lasi end pankrotti. 

Filmi vastuvõtust

Ajakirjandus võttis debütantide tehtud “Maleva” elavalt vastu. Filmi nimetati paroodiaks, montypythonlikuks komöödiaks, absurdikomöödiaks jm. Tõsisemaid analüüse avaldasid Linda Kaljundi (Kaljundi, L. (2005). "Noh, Lembitu". "Malevast" ajaloolase pilguga. Sirp, 21. okt, lk 14), Olev Remsu (Remsu, O. (2005). "Malevas" pulli ei saanud. Sirp, 9. sept, lk 9), viiteid tänapäevapoliitikale noppisid välja Lauri Kärk ja Berk Vaher (Kärk, L., Vaher, B. (2005). Tappes end valgustatuks. Eesti filmi eksootiline pool. Postimees, 12. sept, lk 17). Ajaloolane Linda Kaljundi võrdles parodeeritud ning tegelikkuses toimunud ajalooliste sündmuste kattumist ja miksimist (Madisepäeva lahing, Ümera lahing), samuti filmis pilatud laenvõtteid Hollywoodi filmilassikast jm.

Linda Kaljundi: “Film algab omalaadse “Meelise” parafraasina (poiss viiakse pantvangi kloostrisse, kus teda pekstakse ja näljutatakse), milles toimub pööre alles tema naasmisega kodukülla, kus lootus eestlasi võitluseks innustada ja rahvuseks ühendada tasapisi kaob.

Film aga ei kujuta mitte võitu Ümera all, vaid madisepäeva kaotust ning patsifistlikkuseni passiivseid eestlasi, kes on vaid häda sunnil nõus end kaitsma, kusjuures isegi siis ei tõsta nad mitte mõõka, vaid reha ja hiidkandle – või kavatsevad sakslased hoopis “oimetuks laulda” (kas otsida siit viiteid enese vabakslaulmise loole või pigem tõdeda Eesti ajaloomälus käibivate metafooride igikestvust, on muidugi iseasi).”
Kaljundi, L. (2005). "Noh, Lembitu". "Malevast" ajaloolase pilguga. Sirp, 21. okt, lk 14

Berk Vaher: “Õ-Fraktsiooni "Malev" on kahtlemata õnnestumine. Muidugi ei pruugi see vastata kõigile filmitegemise reeglitele – kuigi, kas pole kõrvalt kehtestatud reeglid kunstis sageli siiski vaid abstraktsioon väheandekate lohutuseks?

Ideaalis rajab iga looja ise oma universumi ja Õ-Fraktsioon on seda õhinal teinud – ehkki võrdlusest Monty Pythoniga ei pääse nad kuhugi ja ega põgenegi, pigem tsiteerivad-parafraseerivad nende võtteid (animatiivsed vaheklipid).

Tsitaadijahtijail on “Malevat” vaadates üldse topeltlõbu ning seiklusfilmiklišeede ja sõjalise verepulmaga liialdamise kõrvalt võib omal vastutusel leida ka peenemaid paralleele. Nuga silmas – Bunuel või Melies?
/---/
Soosijail ei ole mõtet luua filmile siivsuse oreooli – suures osas “Malevast” ei ole midagi pistmist hea maitsega ega saa ka väita, nagu poleks naljad labased. Mida arvata pidevast konnapilast prantslaste aadressil või kahe sandistatud onkilooni verdmullitavast keskustelust lahingutandril?

Ent huumori karnevalilik vägi ei seisnegi ju vaimuaristokraatlikus teravmeelsuses, vaid burleskis, mis paneb naerma ka peenutseja. Ja samas ei ole see pelk ringilollamine – kel silma, võib filmist ka tõsisemaid tähelepanekuid välja lugeda. Nii võib filmi tegeliku keskme leida hetkest, mil Uru kuulutab vaenlastelt peksasaanud eestlastele, keda on näidatud töö- ja lauluhulluses kiimlevate ogarikena: “Ma õpetan teid tapma. Ainult nii saame kuuluda valgustatud rahvaste hulka”.
Kärk, L., Vaher, B. (2005). Tappes end valgustatuks. Eesti filmi eksootiline pool. Postimees, 12. sept, lk 17.

Raimo Jõerand filmiaasta 2005 ülevaates: "Aga et aasta oleks täielik ja filmielu mitmekesine, oli möödunud aastal veel üks film, mis näitas, et kinoasjad ei ole siin enam endised. Tuginedes puhtalt oma tahtele, headele soovitajatele, korralikule renomeele, tegid kuus isehakanut lühifilmi rahaga ehk umbes miljoni krooniga ligi kahetunnise pseudoajaloolise mängufilmi „Malev“ (režissöör Kaaren Kaer), paiskasid selle kinodesse ja ajasid tülli filmikriitikud. Vaatajad võtsid vabalt, neile meeldis. Tõsiusklikud kinoinimesed hoidsid peast kinni ja asusid peksma kogu oma arsenaliga. Muretut maaslamajat. Oli vaja tõestada, et kino ei saa teha igaüks, selleks peab kaua õppima, kogemusi omama, kannatust varuma. Iseenesest teen minagi seda siin artiklis. Aga „Malevat“ ma tümitada ei tahaks. Tema pretensioon on nii väike.

„Malev“ ei ole alternatiivkino, ta ei vastanda ennast millelegi, isegi ei manifesteeri midagi (Eesti ajaloo vaba humoorikas tõlgendamine ei ole mingil juhul pühaduserüvetamine, ehkki see loosung rakendati filmi reklaamivankri ette). Õ-Fraktsioon kasutas ära vaakumi meie filmitootmises, osutas selgelt, kui palju on meil riigis kasutamata ja entusiastlikku kinopotentsiaali, inimeste head tahet, mängulusti. Otsekui tänuks kõigile aitajatele on väljalastud DVD kaanele pandud tsitaat Olev Remsu veidi sõgedavõitu filmiarvustusest, mis ilmus Sirbis: „Lõputiitrid on hästi pikad ja põhjalikud.”

Film ise aga annab aimu, kuidas kinopisik nakkab ja esialgu uljad tegijad, elades läbi reaalse filmitootmisprotsessi, puutudes kokku probleemide ja tähendusväljadega, millest varem aimugi polnud, pole „täna enam need, kes nad olid eile”. Groteskne ja realistlik vaheldub ebajärjekindlalt näitlejate mängus ja kandub loo arenedes kogu jutustamisstiilile. Taas on küsimus žanris, mis tekitab nõudlikumas vaatajas nõutust. See viitab otseselt tegijate ebakindlusele: uljus on põkkunud ootamatult aukartusega, mängust on saanud töö, pullitegemisest toode. Lõpptulemus pole pooltki see, mis ta oleks võinud olla, kui mehed oleksid jäänud lõpuni iseendaks, politoloogideks."
Jõerand, R. (2006). Eesti filmist 2005. Möönduseta II. Teater. Muusika. Kino, nr 3, lk 88-94.

Kostüümid filmis "Malev":
Küüntest särk filmist "Malev", AM _ 38771 Fm 244, Eesti Ajaloomuuseum                                   http://muis.ee/museaalview/2141267

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm