Amatöörid (2008)

Kriitika Ann Õunalt

Marianne Kõrveri „Amatöörid” on tragikoomiline lugu kuueteistkümneaastasest poisist, kelle nimi on Roop.
Töötades jäätisemüüjana, pole noormehe elu läinud täpselt nii, nagu ta tahaks, ning väljapääsuna tundub talle just tema ülemuse Jaagu uus tööpakkumine.Algselt pisut salalik lugu saab lahenduse alles siis, kui peategelane taipab, et tema uueks tööks on osalemine amatöörpornofilmis, ning sellega alles kogu lugu algab. Kõrveri filmi plussiks on kindlasti see, et stsenaariumi aluseks on võetud novell. Tegevus ja liinid on paigas ja mingil määral ette kirjutatud. Filmis on küllalt mõnusat huumorit ja perverssust. Ühe asjana võiks ette heita ehk liigset virvarri ja soovi panna ühte filmi korraga kõike: nalja, rõõmu, tõsidust, kurba alatooni, nõrgemate kiusamist, labasust, seksi jne, mistõttu film muutub pisut segaseks.

Erinevate märkide ülesanne on edasi anda erinevaid tähendusi ja informatsiooni. Kui neid on aga liiga palju, toob
see kaasa müra ning selle tõttu võib jääda mõni ülimalt oluline asi vaatajal hoopis nägemata. Kas või näiteks see, et tegelikult võib huumori taustal, varjatud alltekstina näha hoopis meie praeguse ühiskonna valupunkte ning probleemi
teemal ärakasutamine ja alandus. Kuigi film on tarantinolikult humoorikas, sööb lisaks mürale palju filmi sisust ära
reþissööri liigne eksistentsialismi taotlus ja püüe panna tegelased otsima iseennast. Sest olgem ausad, Roop ei lähe motelli ju iseennast leidma, pigem on need põhjused hoopis muud. Tahaks vaid soovitada, et palju lihtsam oleks lasta
asjadel vabalt voolata ning ladus filmikeel loksub ise paika, ja seda juba re- þissöör valdab. Ülim eksistentsialism ja
eneseotsing kumab läbi ka filmi muusikast, see ei ole kindlasti hea, vaid pigem häiriv. Muusika on see, mis määrab vaataja meeleolu ja hoiaku filmi suhtes, kujundades sellega esmamuljet. Müra ja eksistentsiaalne eneseotsing tekitavad aga ängi ja see teadupärast pole ühele lustakale pornofilmile üldse omane. Olles ängis ning seigeldes eneseotsingu
radadel, ei ole võimalik tabada situatsioonikoomikat, mida vaadeldavas filmis on peenekoeliselt näha mitmes stseenis. Rääkides ka selle filmi puhul naistest, siis kindlasti meeldejäävaim tegelaskuju on Liina Tennosaare mängitud niinimetatud assistent, naine, kes nutab palju ja lõpptulemusena teeb kõik vajaliku pornofilmi hüvanguks noorte eest ära.

Ann Õun. (2008) Seks ja surm naiste moodi, Teater. Muusika. Kino (väljavõte artiklist) http://www.temuki.ee/numbers/2008/8-9/article4739.pdf