Avaleht » Filmiliigid

Elav jõud (2003)

Dokumentaalfilmid Kestus: 57:55

Huviinfo

Filmi saamisloost

Filmi ettevalmistusperiood algas 2001. aasta veebruaris. Filmi eelarve oli 260 371 EEK. Vaatajate sihtgrupiks - lai vaatajaskond. Filmi esialgses variandis olid kolmeks vaadeldavaks peategelaseks Peeter, Georg ja Priit, kusjuures Priit oli väljaspool Eestit omandatud teatriharidusega noormees, keda kohalik kultuuriringkond ei võta omaks ning sellest tulenevalt saab mehele omaks pettumus, tõrjutus. Kui Priit kujutas endast samuti "luuserit", siis lõplikus variandis kujutatav Arto on hoopis eduühiskonna liige, kellel on tahtejõudu ja eesmärgikindlust ning kes teeb elus edu kindlustavad valikud.
Filmi eelarve oli 260 371 EEK. Vaatajate sihtgrupiks - lai vaatajaskond.

Filmi tunnuslause: Luuseriana – film väärikusest ja meeleheitest.

Filmi autorite kontseptsioon

Sünopsis

Georg ja Peeter on nn „ülearused inimesed“, kes ikka veel pole leidnud kohta elus – stabiilset tööd, eneseteostust ja elukaaslast. Neid nimetatakse tagaselja „lootusetuteks luuseriteks“, kes ei sobitu kalkidel ärisuhetel püsivasse kaasaega. Nad pälvivad „korralike inimeste“ põlastuse, sest pole elus midagi märkimisväärset saavutanud. Nad elavad siiani juhusissetulekutest, magavad kus juhtub ning suhtuvad muretult homsesse päeva.
Ent elu teeb pidevaid korrektiive ning meie kangelased on vahetevahel sunnitud ette võtma tööintervjuude alandava teekonna. Nii nemad kui meie teame, kui vähe on neil tegelikult lootusi edule, välisele muljele, efektiivsusele ja kasumile orienteeritud majandussüsteemis... Ning „luuseri“ pärisosaks saab apaatia, eskapism ja enesehaletsus.

Taust

Ülikool väljastab igal aastal sadade kaupa noori, kelle ees seisab raske küpsuseksam – leida enesele erialast tööd. Paljud noored satuvad lõputusse tööotsingute tsüklisse. Lõpuks on nad nõus vastu võtma ükskõik millist  tööd, ka madalapalgalist ja erioskusi mittenõudvat ametit. Tähtis pole isegi raha, vaid see, et inimene saaks end kuidagi rakendada. Et ei tekiks depressiivsust, ülearusustunnet, mandumist, et saaks kuuluda teatud sotsiaalsesse kooslusesse. Ülikooli lõpetamise optimistlik elujanu kustub elurealiteedi ees.
Eriti keeruline on olukord lapsepuhkusel viibinud naistel, kes peavad tagasi töösfääri naasma. Paljud noored naised on valmis töökoha säilitamise nimel lapse saamist määramata ajaks edasi lükkama.
Teine riskirühm on juba vanemad inimesed, kes pole büroos töötamiseks piisavalt siredad ja dekoratiivsed „keep smiling“ mentaliteedi esindajad. Nii mõnegi omaniku väitel jätab firma kliendile halva mulje, kui selle töötajad ei kanna piisavalt positiivset attituuti.

Teema

Mitte kuskil mujal ei ilmne varakapitalistlikud kõvad väärtused sedavõrd perverssel moel kui töömoraalis. Vargamäelik töökultus on segunenud kasumiahnusega ning töö kui edasilükatud naudingu printsiip muutub tasapisi iseenda printsiibiks. Töö töö pärast, kasumi teenimine kasumi teenimise pärast. Raha pole enam naudingu võimaldamise ekvivalent, vaid raha ise ongi naudingu substants. Töö võõrandub tegijast, töötaja töö resultaadist. Üha vähem eestlasi valib töö eneseteostuse, hasardi, väärikuse, loomingulisuse pärast. Kõik on korraga rahulolematud – iseenda, võimaluste puudumise, võimete realiseerimatuse, stressi ja rutiini pärast.
Protestantlikust eetosest kantud kultuuris on kõik elusfäärid – nii töö kui pereelu, vaba aeg, harrastused, lõbustused – varjatult allutatud normatiivsele distsipliinile. Reedel tõmmatakse klubisse, laupäeval mängitakse tennist või vaadatakse vutti, pühapäeval pärast kirikut korraldab firma saunapeo. Vaba aeg on äri ja tarbimisväärtus, sellel on oma eelarve, hinnakirjad, kasumid ja bilansid. Isikut, kes Kadriorus niisama ringi tuierdab või pargipingil õlut joob, võib kergesti lumpeniks pidada. Tema vaba-aeg jääb väljapoole tarbimiskultuuri tsirkulaarahelaid, ta ei ole sotsiaalne!

Filmi kangelased

Filmi kangelasteks on inimesed, keda üldlevinud käibefraas nimetab „luuseriteks“. Need on isikud, keda kapitalistlik võidujumalanna pole „edukuse“ kuldse sauaga puudutanud, kes pole tänapäeva dünaamilise ja ettevõtliku elulaadiga kahanenud, kellel puudub eriala  ning võimalused eneseteostuseks, kes ei hooli karjäärist ja materiaalsest edenemisest. Sotsiaaldarvinistlik töömoraal suhtub sellistesse „ülearustesse inmestesse“ põlgusega, pidades neid nõrkadeks ja halvasti funktsioneerivateks ühikuteks. Tihti tõukab avalik arvamus „Luuserid“ kuhugi sootsiumi ääremaadele, samale pulgale narkarite ja prükkaritega. Isikud, kes vabatahtlikult valivad siseeksiili, on edasipürgliku mainsteami jaoks sotsiaalselt impotentsed, võimetud „vastutuseks“ ja „kohustusteks“ – perekonna loomiseks ja ülalpidamiseks, maksumaksmiseks, laenuvõtmiseks, karjääritegemiseks, sõjaväeks, poliitiliseks ja majanduslikuks ettevõtlikkuseks. Isegi tolerantsema vähemuse jaoks on „luuserid“ hoiatusmärgid, mis juhtub siis, kui inimesel pole tahtmist ega sihikindlust läbi elu rühkida nende sümboolsete väärtuste järele, mida ühiskond meile ette riputab.

Kapitalismi liikumapanevad jõud, ahnus ja kadedus, teisenevad Erich Frommi ängistavaks dilemmaks „kas olla ilma omamata või omada ilma olemiseta“.
Aga „Elava jõu“ tegelastel on veel aega. Neil on aega arendada armukunsti, aega luuletada, aega filosofeerida, aega nautida, aega ennast täiendada. Seetõttu on filmi peategelased sarmikad, mängulised, sõnaosavad ning adekvaatse enese- ja maailmatajuga karakterid. Filmi peategelased kehastavad omamoodi vanaaegseid inimesi. Nende suhe maailmaga, sõpradega ja joomakaaslastega on palju intiimsem ja tundlikum kui tavalistel kapitalistlikel töömesilastel. Täna käivad inimesed klubis, kõrtsis, kasiinos, neid ühendavad teistsugused sidemed – tarbimisidentiteedid, elustiilid ja klassikuuluvus. „Elava jõu“ kangelased aga ei soovi integreeruda moodsatesse tarbimisahelatesse ning hoiavad jonnakalt vanast heast suhtluskultuurist kinni.
Muidugi demoraliseerib pidev „luuseriseisus“ isiksust. Muidugi kimbutab filmi tegelasi õpitud abitus ja enesehaletsus, mida genereerib pidev ülearususe tunne. Muidugi tekitab äratõugatus jõuetust, tahtetust ja trotsigi kohanemisel. Aga küsigem – kas modernses ühiskonnas, mille ülalpidamiseks on vaja ainult kolmandiku kodanike tööpanust, ei olegi paratamatult teatud hulk „ülearuseid inimesi“? Kuna vargamäelik töökultus ning eestimaine kliima ei salli päevavargaid, siis on meie tegelased sunnitud aeg-ajalt teokarbist välja ronima ning oma energiat sotsialiseerumis-püüdlustesse suunama.
Film on omamoodi antropoloogiline lähiportree väärikusest, elukvaliteedist, kompromissidest, mis käivad töö omamisega/mitteomamisega kaasas. Filmi teemaks luuserite eluperspektiivid, tööotsingud ja eneseteostuse võimalused murdeeas kapitalistlikus sotsiaalkliimas.

Keskne koht isikute avamisel on CV-de kirjutamisel ja tööintervjuudel. Tööintervjuu, moodsa aja personalipoliitika A ja O, utiliseerib inimesi. See loob „objektiivseid“ edetabeleid inimestest ning nende isikuomadustest. Auahnus on kõrgemini koteeritud kui empaatia, arvutioskus on olulisem kui eruditsioon. Pole ime, et tööotsingud tekitavad ränka stressi, Pidev läbipõrumine tööintervjuudel paneb aga põntsu inimese väärikusele ja enesehinnangule. Sa ei ole valiidne, efektiivne, ambitsioonikas, paindlik, avatud, suhtlemisvalmis, kohanemisvõimeline, ettevõtlik, stressi taluv, uuendusmeelne, positiivne ja rõõmsameelne – see tähendab, et sa ei ole kvaliteetne inimene! Ning tööintervjuude kadalipust läbi käinud inimesel võib tekkida abitusetunne, madal eneseusk, mis genereerib apaatiat, millest luuseristaatuseni on vaid üks  samm. Valitseb kurb seaduspära „kellel on, sellele antakse, kellel pole, sellele ei anna mitte keegi“.

Vorm ja struktuur

„Elav jõud“ on cinema verite stiilis terava sotsiaalse närviga dokumentaalfilm. Samas on tegemist ka intiimsele lähipilgule pretendeeriva vaatleva dokumentalistikaga, mis jälgib teatud aja jooksul tegelaste elus toimuvaid protsesse ja sündmusi. Kõrvuti veerevad kolme peategelase isikulood, mis omavahel põimuvad ja lahknevad, moodustades parallelisme ja paradokse, kontraste ja kontrapunkte. Georgi, Peetri ja Arto lood võimendavad üksteist, samas on iga liin omaette terviklugu. Vaatlevale dokumentalistikale kohaselt püüame peategelastele nii lähedale pääseda kui võimalik. Lastes neid kaameraga harjuda, hiilime järjest lähemale intiimsematele elusfääridele.
Portreteerime tegelaste suhteid sõprade ja sugulastega. Oluline on inimsuhetesse kätketud vastuolude ja paradokside ilmsiks toomine. Sama oluline on ka „luuseri“ enesetaju emotsionaalne portreteering – enesehaletsuse ja –õigustuse, apaatia, õpitud jõuetuse, kibestumise, aga ka väikeste elurõõmude ja entusiasmi kontrapunktueerimine.
Väldime otseseid omapoolseid hinnanguid ja kunstlikku kujundlikkust. Paljuski avavad tegelased end läbi olmeliste detailide. Eriilmelised keskkonnad – agu, moodsad steriilsed bürooruumid, rammusad tööstushooned, väikekodanlikud korterid ja boheemlik romantiline laga – moodustavad filmi kontrastvärvidega koloreeritud atmosfääri.
Kõik sündmused on käsikaamera dünaamilises ja reportaažlikus stilistikas.
EFI andmekogu

Filmist kriitiku pilguga

Marko Raat: "Dokfilme, mis käsitlevad inimesi ja nende maailma siin ja praegu, tehakse väga harva. See nõuab sekkumist ja kodanikujulgust, seisukohta ja südameverd ümbritseva suhtes. Aga samal ajal ka võimet kõigest sellest ajalise vahemaa abita distantseeruda.

“Elava Jõu” tugevus tuleneb ka ühest filmitootmisele ja filmide finantseerimispoliitikale ebamugavast faktist, et seda filmi on tehtud pea kolm aastat. Ammu pole dokfilmi vaadates tajunud nii suurt võttepäevade arvu ja autorite püsivust oma peategelastega koos olla. Harva näeb ekraanil nii külluslikku hea materjali massi; paatinaga kaetud sündmuste hulka, mis peategelastega paratamatult nii pika aja jooksul on juhtunud. Ja seda kõike ilma filmi autorite personaalse loo või minakarakteri sissetoomiseta. /---/

Kuna “Elava jõu” näol on tegu 100 protsenti autorifilmiga, mis tähendab, et Maimik ja Kilmi on kõik ainuisikuliselt sõnastanud, lavastanud, jäädvustanud ja monteerinud, siis tundub mulle midagi eraldi filmi pildikultuuri või mõne muu vormitahu kohta lisada üleliigsena. Kõik toimis filmiterviku huvides ja on sellest lahutamatu nagu ühele õnnelikule kunstiteosele kohane. Hea küll. Korra vaatasin kella, n-ö kolmanda vaatuse alguses, kus kogu info oli sisse söödetud, konfliktid käivitatud, kuid lahendustega alustada veel ei saa. Aga sellest klassikalise dramaturgia igihaljast probleemkohast on laitmatult üle saanud vist ainult kümme filmi kogu maailmas. Olen korduvalt maininud filmi “Elav jõud” tugevat dramaturgiat, kuna paljus just tänu sellele on Maimik ja Kilmi taastanud dokumentaalfilmi kinosaalis vaatamise elevuse ja mõttekuse. Ei pruugi tegelaste maailmavalu jagada, kuid igav ei hakka kordagi ning “Elav jõud” on täisvereline kinosaalisündmus, mis suudab edukalt konkureerida efektidest ja emotsioonidest pungil mängufilmidega.

Assotsiatiivsed ja koomilised vastandused, millele on ehitatud üles Maimiku ja Kilmi eelmised tööd (“Suur õde”, 2000; “Isamaa ilu”, 2001), on filmis “Elav jõud” esitatud palju peenemalt ja eetilisemalt. Autorid rõhuvad seekord enam sisulistele vastuoludele karakterite maailmavaadete vahel ja lõhedele tegelaste endi sees. Autoritel on seekord tunduvalt ausam ja usalduslikum suhe oma filmi tegelastega. Jälgitavad karakterid ei ole režissööridest nõrgemad mängurid ning tegelaste ja autorite vastastikustest loomingulistest provokatsioonidest tekkiv sünergia hoiab filmi väga hästi pinges.

Päris sama lähenemine ei kehtinud ilmselt Arto puhul, kes ei saa alati täpselt aru, mis tema ümber toimub, miks ja mille tarvis teda filmitakse. Selle võrra jääb ka tema antikangelase roll kahvatumaks ja markeeritumaks. Tema “Kuri” ei ole võrreldes “Headega” piisavalt tugev, et teda saaks sama tõsiselt võtta. Sellest tulenevalt mõjuvad sellised režiivõtted, mis on Peetri ja Georgi puhul vaid erinevad jutustamisstiilid, Arto puhul tooremalt manipulatiivsetena. (Nagu näiteks erinevate sündmuste kuhjamine üheks montaažiepisoodiks ja selle katmine teksti ja muusikaga, kus Arto puhul segunevad valimiskampaania ja valimised üheks naeruväärseks palaganiks; või filmi lõpus kiirendus, mis Arto peal kumuleerub tema tõtliku eduelu paroodiaks, järgneva episoodi Peetri puhul pretendeerib aga pigem ajalõike ja üldistuse tähendusele.)

Samas oleks veider eeldada iroonilise (küünilise majanduskantseliidist pärit pealkirjaga) filmi “Elav jõud” tegijatelt täielikku neutraalsust ja hinnangu puudumist valitseva süsteemi päikesepoisi Arto suhtes. Autoritena on Kilmil ja Maimikul võimalus jätta mulje erapooletusest; inimeste ja kodanikena aga on nad vaevalt “Peetri, Georgi ja Arto personaalküsimuses” leigelt stoilised. Seega, eesmärk pühendab mõningase ülekohtu, sest dokfilm on peale kunstitõe ka sissivõitluse formaat. Dokfilm ei pea tähendama hinnangu puudumist; küsimus on, kui pealetükkivalt ja mis vahenditega seda antakse. /---/

“Ma ei pea oma elu nurjunuks, kuna ei ole midagi kurja siin maailmas korda saatnud,” ütleb Peeter filmi lõpus. Minu kõrvale kõlab see usutavana ja seda ei olegi nii vähe ühe inimese ja filmi jaoks. Küsimus ei ole filmi autorite romantikaihaluses või piiritus ligimesearmastuses. Ajal, mil on valdavad igasugused kohanemis- ja kompromissiõpetused turufundamentalismiga viisakalt suhtlemiseks, mõjub igasugune vaimne vastupanu ja dekadentsisõnum värske õhuna."
Raat, M. (2004). Elav jõud nõuab jõudeaega. Teater. Muusika. Kino, nr 1, jaan, lk 88-93, foto.  

Tarmo Teder: "Olen kusagil juba juttu teinud Maimiku ja Kilmi nn sotsioloogilisest laadist. Elust valitakse mingi sektor ja selles elavad tüübid, uuritakse, kaardistatakse ja lahatakse neid ning püütakse võetu põhjal anda ühiskonna kohta üldisem hinnang. Samas mängitakse väga teadlikult koomilisel elemendil, kõrvutatakse inimese, soovitavalt tuntud persooni siiraid püüdlusi ja pannakse ta montaažiga jaburasse olukorda. Seejuures polegi alati eesmärgiks paljastada, lagedale tuua, narrus alasti võtta, vaid lihtsalt publik rõkkama panna.
Selles kontekstis on viimase autoridoki puhul sümpaatne see, et tandem ei mängitse enam intellektuaalsema ja trenditeadlikuma klubinoorsoo naerunärvidel, ei programmeeri vaheaplause. Ent montaaž on “Elavas jõus” ikka endiselt tihe, täpne ja intensiivselt lugu kandev.
“OPis” öeldi minu meelest kenasti ja jaburalt, et “Elav jõud” on film “eduorienteeritud tõsieestlastest”. Tegelikult on see vanas, ammu sissetöötatud žanris portreefilmi ja probleemfilmi korralik süntees. Vaheldumisi on vaatluse alla võetud kolm suhteliselt tuntud ja tundmatut tüüpi, kelle karakterit püütakse lahti koorida ja seejuures rohkem küsida kui millelegi vastata.
Filmi üleminekud ühelt tüübilt teisele on hästi seotud, lõpetav sõna annab otsekui õhust ühe haruprobleemi teisele tüübile üle, kes hakkab seda omas mahlas ketrama. Kaamera on otsiv, rakursivahelduslik, kaasaminev ja külgepugev.
“Elavast jõust” võiks välja noppida kümneid aforismina kõlavaid lausungeid, seda just Georgi eriti isikupäraselt intoneerivast suust.
Niisiis on Maimik ja Kilmi teinud olulise sammu tõsiduse suunas ning nende tandem kimab kenasti edasi. Hea, kui filmitegemine pole pelk pullitegemine, vaid selles on ka missiooni, andumust, spirituaalset narkootikat, eetikat ja sõnumitoomist."
Teder, T. (2003). Hulkurkriitik, jumalik vooster ja eduhärg. Sirp, 26. sept, lk 16.

Tiit Tuumalu: "Tunnipikkune «Elav jõud» jätkab seda rida, mida Kilmi ja Maimik on oma viimaste töödega ajanud. Neid huvitab edule orienteeritud ühiskonna varjupool, inimesed, kes sellise ühiskonna ootustele ei vasta ja tõrjutakse marginaaliasse.
«See on meie jaoks väga oluline teema,» kinnitab Maimik. «Lapsevanemana näen, kuidas lapsi maast madalast drillitakse, et kõige tähtsam on tulemus. Mitte protsess ise, vaid hinded, saavutused, curriculum vitae. Ka Euroopa Liitu müüakse kui võimalust konkurentsiredelil edasi ronida.»".
Tuumalu, T. (2003). Pilk eduühiskonna varjupoolde. Postimees, 24. sept, lk 17.

Mihkel Mutt: "Võibolla on Peetri puhul tõesti osa põhjust sotsiaalse paradigma teisenemises. Kui vene ajal oli temamoodi võimalik elada, siis “neetud” turumajanduses mitte. Selle valusa õppetunni on pidanud saama enamik kunstiharitlasi, kel vanust vähemalt kolmkümmend viis. Aga siiski ei vasta tõele filmist jääda võiv mulje, nagu oleks Peeter sääraseks muutunud sellest alates, kui tal pole kindlat tööd. Oh ei, need, kes teda mäletavad kaugematest aegadest, võivad kinnitada, et imelik süüdimatu vabadusiha koos kõige selle juurde kuuluvaga haaras Peetri tasapisi oma haardesse ammu varem.

Georg on stiilne eksemplar ja teda on tore vaadata, temast oleks ka täitsa omaette filmi saanud. Ta ajab naerma ja äratab ka sümpaatiat, aga siiski mitte ülearu.

Arto mängutoomisega ilmnebki, et filmi autorid on (kaudselt küll) vastandanud neid, keda ei ole tegelikult mõtet vastandada. Heidaksin filmi tegijatele ette ebajärjekindlust. Ühtedel tegelastel on lastud rohkem “avaneda”, teistele on lähenetud aprioorse mudeliga.
Mulle hakkab filmis natuke vastu see parmluse ja pilvede vaatamise romantiseerimine.
Peetri ja Georgi jutt tundub esimene kord jupikaupa kuulates selge ja aus, inimesed on võtnud positsiooni kaasaja ühiskonna suhtes jne. Aga analüüsides ilmneb, et kõik, mis nad ütlevad ja teevad, satub juba järgmine hetk iseendaga vastuollu. Neil ei ole plaani ega järjekindlat suhtumist. Nad pole ideelised pohhuistid, lihtsalt natuke soodastunud.“
Mutt, M. (2003). Väljakutsed ja sissekutsed. Sirp, 24. okt, lk 17.

Urmas Lennuk: „Vastamisi on seatud kaks Eestit: mõtlev ja tegutsev. Kaamera Kilmi käes jäädvustab vigurdamata ja toob nähtavale just seda, mida lavastajapaar soovib. Filmis on tunda pilvevaatleja muretust, haritud inimese südamevalu ja tööka inimese higi. Osavalt on välja lõigatud tegijate rakkus käed ja kõik muud mured, mis vaatajat häirida võiks.
Mida veel võiks ühelt dokumentaalfilmilt oodata, kui ta on huvitav, paneb mõtlema ja jääb reaalsuse piiridesse? Tundub, et Maimik ja Kilmi sellega ei rahuldu. Haritud ja vaimukate inimestena ekspluateerivad nad konteksti. Arto esimesed laused lõikuvad filmi alles siis, kui Peeter ja Georg on võitnud vaatajate südames oma kindla poolehoiu. Vastandus on jõuline ja terav. Kontrast hakkab tööle. Reklaami-ajupesust piinatud vaataja lihtsalt peab Arto hukka mõistma. Võib-olla oleks see ka ainus, mida Maimikule ja Kilmile ette heita.“
Lennuk, U. (2003). Kaks Eestit vastamisi: mõtlev ja tegutsev. Postimees, 27. sept.

Eesti Päevaleht: „Saksa filmikriitik Markus Hockenbrink kiidab oma tänavuse Wiesbadeni filmifestivali ülevaates Andres Maimiku ja Jaak Kilmi filmi “Elav jõud”. “Kombineerides brutaalse aususega satiirilisi tähendusi, ei lange filmitegijad stereotüüpidesse, vaid saavad hakkama kriitilise vaatlusega töö tulevikust (ja loomusest), mille tulemused on sageli samaaegselt šokeerivad ja rahustavad”. Autor nimetab “Elava jõu” intelligentseks ja provokatiivseks seisukohavõtuks.“
Saksa kriitik kiidab "Elavat jõudu"(2004). Eesti Päevaleht, 8. mai, lk 11.

Filmi kangelastega seonduvat

Dokumentaalooper "Peeter!" (2002)

Tartu Teatrilabori ja Eesti Ekspressi koostöös esietendus 28.05.2002 Tartu Sadamateatris dokumentaalooper meeste sõprusest ja vaimu seisust “Peeter!”, mis oli inspireeritud luuletaja ja veinikriitik Kalev Kesküla ja kirjanduskriitik Peeter Künstleri aastatepikkusest sõprusest. Lisaks sõpruseteemale keskendus “Peeter!” – eriti teose filmi osa – vaimuelu võimalikkusele Eesti Vabariigis. Kaamera ees said sõna Rein Veidemann, Kaur Kender jt loovinimesed. Tõsielufilmi ja moodsat ooperit sünteesiva tragikoomilise teose idee ja libreto autorid olid Areeni toimetajad Barbi Pilvre ja Tõnu Kaalep, muusika kirjutasid Rauno Remme ja Toomas Trass ning filmiosa tegid Andres Maimik ja Jaak Kilmi. Ooperi lavastas Margus Kasterpalu. Peetrit esitas laval Vanemuise näitleja Indrek Taalmaa ja Olevit (kelle prototüüp oli Kalev Kesküla) Jaan-Willem Sibul.
Esietendub ooper meeste sõprusest (2002). Eesti Päevaleht, 28. mai, lk 17.

Arto Aas kui Riigikogu liige, Reformierakonna liige:
http://www.reform.ee/et/Valimised/Kandidaadid/Tallinna-Kesklinna,-Lasnamae-ja-Pirita-linnaosa/122/Arto%20Aas (4.04.2013).

Humoorikas reklaamiklipp Georg Soomaast kui Reformierakonna kandidaadist:
Tegija valimisreklaam: GEORG SOOMAA, http://www.valimind.eu/ready/d0a1fffc1e13b546e48d3df5fbaafb87 (4.04.2013).

Suri kirjanduskriitik Peeter Künstler
Esmaspäeval, 9. detsembril 2009 suri hiljuti 51. sünnipäeva tähistanud vabakutseline kunstikriitik Peeter Künstler, kelle elu on portreteeritud ka filmis ja multimeediaooperis.
Suri kirjanduskriitik Peeter Künstler - Kultuur - Postimees.ee, http://www.postimees.ee/206704/suri-kirjanduskriitik-peeter-kunstler/(4.04.2013).

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm