Avaleht » Filmiliigid

Eine murul (1987)

Animafilm Kestus: 24:45

Mälestused

Priit Pärn:

NSV Liidu majandus käis 80ndate alguses kiiresti alla. Kultuuris, eriti kinos, väljendus see kraanide kinnikeeramisega. 1983, kui ei olnud mingeid märke Gorbast, perestroikast ega NSV Liidu lagunemisest, olin ma kirjutanud filmi „Eine murul“ stsenaariumi – täpselt samal kujul, nagu ta hiljem töösse läks. Muidugi näidati punast tuld. Sain aru, et multifilmiga ei ole enam mõtet aega raisata, astusin Kunstnike Liitu, muretsesin ateljee, ostsin trükipressi ja hakkasin ellu viima oma ammust unistust – tegelema sügavtrükiga.

Ma ei mäleta, kelle initsiatiivil prooviti selle filmiga 1986. aastal uuesti Goskinos õnne. Keegi võtmeisikutest oli vahetunud ning film läks käiku.

Algetapis rääkis lugu sellest, kuidas mingi seltskond üritab korraldada pidu ning hangib selleks söödavat-joodavat. Hankimine oli Nõukogude aja reaalsus, mis tundub pealtnäha põrandaaluse tegevusena. Mingil hetkel tuli mängu Manet’ maal, tegelasi jäi neli, igaühel kindlad funktsioonid. Üks lugu kippus minema raskelt jälgitavaks, sestap sai see tükeldatud neljaks novelliks või peatükiks.

On animafilmitegijaid, kes, olles kord ühe tüübi või stiili välja arendanud, püsivad selles filmist filmi. Mina töötan teisiti. Lugu määrab filmi visuaalse maailma. See lisab iga filmi puhul ühe töö­etapi, kuid tihti ongi see kõige suurem väljakutse ja samas ka kõige huvitavam osa.

„Eines murul“ on neli lugu, vastavalt sellele ka neli visuaalselt erinevat maailma. Iga loo peategelane peab lõpuks tooma einele midagi kaasa – õuna, valged püksid, musta pintsaku … Lugude struktuur on väga selge ja sarnane – miski on puudu ja see tuleb hankida või on olemas ja kaob ning tuleb uuesti leida.

Ma ei kasutaks sõna „karakterid“, sest animafilm on üldiselt nii abstraktne kunstiliik, et pigem räägiksin „märkidest“.

Ja kui jätaksin siin mainimata Olav Ehala muusika, oleks see tõeliselt alatu tegu.

„Eine murul“ sai valmis 1987, iseseisvuseni oli neli aastat. Filmide tegemiseks oli veel üleliiduline raha, samal ajal ei eksisteerinud enam kontrolli. Kõik materjalid olid veel odavad ja palgad madalad … See oli aeg, mil oleks võinud sündida palju vingeid filme. Kuigi üldine hoiak oli, et küll teeks, kui lastaks, siis paraku selgus, et sahtlis ei olnud suurt midagi. Kuldne aeg ei kestnud kaua, peagi oli täielik vabadus, kuid samal ajal ka rahatus.

„Eine murul“ oli väga edukas, sest erinevalt varasematest filmidest saadeti seda palju festivalidele ning tuli ka ohtralt auhindu. Sõitsin enamasti filmiga kaasa, seejärel tulid kutsed žüriidesse.

Olin miskipärast otsustanud, et „Eine murul“ järel ma enam filme ei tee. Tegelesin põhiliselt graafikaga, mul oli sellel perioodil Euroopas umbes 30 isikunäitust. Pendeldasin jätkuvalt Eesti ja lääne vahet ning ühel hetkel tekkis tunne, et hea küll, üks film veel. Film kahe süsteemi vahel olemisest.

Teede, A. (2017). Lihtsad konstruktsioonid ja keerukas huumor [Priit Pärn meenutab oma filmide saamislugusid]. Sirp, 17. veebr, lk 30-31.

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm