Filmi nimi:	Märksõnad:
Filmi liik:	Kohad ja objektid:
Žanr:	Sündmused:
Tootmisaasta:	Asutused filmis:
Tootjad:	Isikud filmis:
Näitlejad:	Piirdaatumid:
Filmitegijad:		Sulge detailotsing

Eile, täna, homme (1963)

Sisukokkuvõte

Valeria Andersoni kolmest portreenovellist koosnev dokumentaalfilm maainimeste tööst E. Vilde nimelises kolhoosis.

Esimene novell. Vana mees künnab hobusega põldu, tema naine toimetab laudas. Kaadri taga räägib sama mees minevikust, kunagisest põllumaast, mis nüüd on kokku kuivanud aiamaaks. Alles on jäänud ka loomapidamine. Naine tunnistab, et tervis on loomapidamise nahka läinud, aga ikkagi kahju on loomadest loobuda. Üksiktalupidajana oli tööd kõvasti, maa oli vesine. Mees räägib perele hobuseostmise lugu: hobune suri varsti ära, aga põld oli panga oma. Peremees räägib kodustele, kuidas ta hobust ostis. Kaadris vanad ja uued põllutöömasinad. Mees on pidanud ka aidameheametit ja nüüdki sõidab ta hommikul vara sääreväristajaga viljaaita, et vili künniks välja jagada. Kaadritaguses tekstis meenutab aidamees vanu aegu, kui aida ümber oli kevadel hobuste pilv, sest talumehed soovisid valla magasist külvivilja laenata. Ühe laua peal on ammune kiri, mille kohaselt üks talumees sai armuvilja: rukist ja otra. Mehed kühveldavad seemnevilja kottidesse, need kaalutakse ära ja tõstetakse vankri peale. Aidamees paneb kõik arveraamatusse kirja, pühib aidapõranda viimse terani puhtaks ja on rahul, et seeme mulda saab. Kuna vanast magasiaidast enam ei jätku, tuleb ehitada uus. Pidulik nurgakivipanek uue viljaaida ehitusel. Oma sõnad ütleb ka vana aidamees: ta soovib, et uued salved oleks alati täis kuldkollaseid valmind viljateri.

Teine novell. Vesiroosid, võililled ja viljapõld. Külarahvas vaatab rõõmsalt pealt, kuidas traktor vana māja lammutab. Naine räägib uutest hoonetest, mis kolhoosis ehitatud: klubi peahoone, söökla, kauplus, sigala, elumajad. Kunagi oli neil peres ka oma lehm, aga aega talituseks ei jäänud. Kogu elu lehmalaudas töötanud naine räägib oma muredest karjabrigadirina. Tema brigaadis on 150 lehma. Kui korralikku sööta ei ole, ega siis ka toodangut ei tule. Nüüd tuleb tal minna kõnelema kolhoosi juhatuse koosolekule, mis teeb naise ärevaks, pole ta ju miski kõneleja, ikka töötegija. Et saada toodangut, tuleb hoolitseda ka karjamaade eest, räägib karjabrigadir koosolekul. Karjakoplid on kitsad ja neid on vähe. Metsakarjamaad on võsastunud ja kauged. Brigadiritöös ei saa tundi ega aega määrata. Just on lehm poegimas, naised aitavad vasikat jalule, nende nägudel peegeldub puhas rõõm. Karjabrigadir leiab, et ega murepuudust ei ole, ometigi miski ikka tõmbab sinna loomade poole.

Kolmas novell. Traktor künnab põldu. Noor traktorist Heino räägib, kuidas ta sigalasse uue söödamasina konstrueeris. Kolhoosi esimees August Lepasaar sõidab Volgaga põllu äärde ja julgustab Heinot edasiõppimisele, kolhoosil on mehhanisaatoreid vaja. Noormees mõtiskleb selle üle, lesib ja vaatab taevasse. Saksa Demokraatlikust Vabariigist pärit traktori katsetamine, Heino kiidab uut põllumasinat. Uute traktorite koolitus mehaanikutele Sakus, kus osaleb ka Heino. Kartulikotid põllul, viljasaak ja järjekordne künnitöö. Heino künnab juba uue traktoriga.