Eile, täna, homme (1963)

Katkeid Tallinna Kinostuudio Kunstinõukogu protokollist

25.10.1963

Sm. Kiik: Miks see Vilde kolhoosis tehti?

Sm. Ojamaa: Vilde kolhoos on tuntud mustermajandina. On jäänud mulje, nagu oleks seal kõik korras, kuid ka sellel kolhoosil on oma vigu ja puudusi, mida siin nüüd võib näha. /---/

Sm. Gross: See on olukirjeldus, mis äratab huvi küll. On küllalt omapärane ning jätab mulje päris tükiks ajaks. See mulje tekib sellest, et inimesed ise räägivad. See on hea leiutis. Kuid kaamera ees rääkimise kramp on vanamehel. /---/

Sm. Školnikov: See film peaks nagu koosnema kolmest novellist ja igas novellis peaks lahendus olema isesuguse rütmi, intonatsiooni ja muusikaga. See on ju eile, täna ja homme. Aga siin tuleb niisugune mulje, et režissöör püüab nivelleerida kõik. Kas ta nii tahtis või mitte, aga siin tuleb nii välja. Nagu nende kangelaste kokkusurutud jutustused + filmi algus. Esimeses kaadris näeme inimese siluetti, kes läheb adra taga, lõpus inimene istub Saksa DV traktoril ja sõidab ära. Jätab väga pessimistliku mulje. Pildimaterjalis on aga operaatoril värvikust, päikest. /---/

Sm. Danilovitš: On otsitud natuke uudsemat lahendust, kasutatud inimeste juttu. Teatud mulje jätab. Kuid on halb operaatoritöö. Välisvõtted on õnnestunud, sisevõtted ei ole. /---/

Allikas: Riigiarhiiv ERA.R-1707.1.767, lk 198-203.

Filmist ajakirjanduses

Ülo Tambek: „Mõne aasta eest kinematograafia instituudi lõpetanud režissööri Valeria Andersoni tuntakse stuudios rahutu hingena, kes alatasa midagi uut otsib. Tema senised filmid - "Kohtumised tänaval" ja Tere, tüdrukud!" on käinud festivalidel ja konkursidel ning toonud auhindu. Seekord oli tal ees kõva pähkel. Värvusfilmid kolhoosidest pole seni märkimisväärselt õnnestunud. Anderson tuli selle filmiga toime. Tema kolm novelli-portreed Eduard Vilde nimelise kolhoosi eri põlvkondade inimestest annavad omalaadse süvendatud läbilõike tänapäeva maarahvast. Operaatoriks oli hiljuti õnnetult surma saanud Eduard Eljas, stuudio veterane. Filmis on huvitav tekstiosa. Õigemini - teksti pole üldse. Mainitud kolm inimest räägivad endast ja oma kolhoosist, mis annab filmile erilise usutavuse.“ /---/
Tambek, Ü. (1964). Läbi kolme maailmajao [stuudio Tallinnfilm dokumentaalfilmidest]. Noorus, nr 3, lk 37-40.