Avaleht » Filmiliigid

Eestlased Kremlis (2006)

Nõukogude Liidu lagunemise lugu

Dokumentaalfilmid Kestus: 62:00

Huviinfo

Filmi saamisloost

Ajakirjaniku ja poliitiku Juhan Aare sõnul on tegu esimese filmiga, mis keskendub otsast lõpuni sisemistele vastuoludele Nõukogude Liidus. “Püüdsime teha rahvusvahelisele publikule võimalikult mõistetava filmi, sest välismaal leiduvates tekstides on sageli veel praegugi kirjas moonutatud ajalugu,” tõi ta välja otsuse taga peituva. Aare sõnul tõlgitakse ekraaniteost praegu inglise keelde ja plaanis on välja anda kakskeelne DVD.

Lisaks alustab Aare 3. septembril [2006 – toim] ETVs oma uue 16osalise saatesarjaga “Kümme otsustavat aastat”, millesse jõuavad lisaks ETV ja tema enda arhiivis olevale materjalile need filmist välja jäänud kaadrid, mis on olulised ja arusaadavad just eestlasest vaatajale. /---/

Kaadreid kasutades sündis 1992. aastal film “Ukaasi sünd”, kuid pärast seda jäi materjal seisma. “2000. aastal alustasin uuesti ja rihtisingi 2006. aastat, kui möödub 15 aastat taasiseseisvumisest,” rääkis Aare.

“2004. aastal saime tuge Eesti Filmi Sihtasutuselt ja leidus firmasid, kes olid nõus filmi sünnile õla alla panema,” jutustas Aare filmi sünnilugu. Sama aasta sügisel valmis ka filmistsenaarium, kuid seda muudeti tegemise käigus korduvalt. “Püüdsime siiski luua filmiteost, mitte piltidega illustreeritud loengut,” selgitas ta.
Haavajõe, K. (2006). Juhan Aare dokumentaal valgustab välismaailma. Virumaa Teataja, 9. aug, lk 1.

Intervjueeritavatest

„Tegime mullu septembris Walesaga Gdanskis Solidaarsuse peakorteris intervjuu. Tahame näidata, et kui Poolal poleks õnnestunud kommunismivastast liikumist käima panna, siis poleks ka meie suutnud siin midagi ära teha,“ rääkis Aare. „Poola oli 1980. aastate algul Ida-Euroopa kontekstis samasugune nähtus, nagu Eesti kümnendi lõpul NSV Liidus.“

Filmigrupil õnnestus saada intervjuu Gorbatšovilt ja perestroikapoliitika peamiselt arhitektilt Aleksandr Jakovlevilt. „Kahjuks ei võimaldanud Jeltsini tervislik seisund temaga kohtuda, aga seda oleme üritanud korvata ETV arhiivist pärit kaadritega. Jeltsinil on filmis oluline roll,“ märkis Aare.

„Üritasime USA-s viibides teha intervjuud ka Ronald Reaganiga, kuid tema haiguse tõttu ei olnud see võimalik,“ kahetses filmitegija.
Bärenklau, I. (2006). Juhan Aare tegi filmi NSV Liidu lagunemisest. Postimees, 7. aug, lk 5.


Katke intervjuust Juhan Aarega:

Teie dokumentaalfilm näitab unikaalseid kaadreid, kus eestlastest rahvasaadikud arutavad Kremli koridorides oma eraldumispüüdeid Nõukogude Liidu viimase juhi Mihhail Gorbatšoviga. Kuidas teid üldse kaameraga Kremlisse lasti ning seal filmida lubati?
1989. aasta märtsis toimusid N Liidu rahvasaadikute kongressi valimised. Mina olin valitud Eesti delegatsiooni liikmeks. Kokku oli seal eestlasi 48 saadikut. Moskvasse esimesele istungile läksime me mais 1989. Arvasin, et kui olen selle kogu liige, siis avaneb mul ka võimalus kaamerat kasutada. Pöördusin Rootsis tegutsenud aktiivse kirjamehe Andres Küngi poole, sest videokaamera oli toona eestlasele kättesaamatu. Ta sai asjast aru ja juba esimesel istungil oli mul kaamera kaasas. See oli tolle aja kohta tehnika viimane sõna. Super VHS, poolprofessionaalne kaamera.

Kuidas teil üldse õnnestus vabalt filmida?
Aga ma olin ju rahvasaadik. Ja kuskil polnud öeldud, et rahvasaadik ei tohi kasutada kaamerat. See oli mul kohtumistel pidevalt kaasas. Filmisin vahel isegi bussides. Ainus kord, kui mind takistati, oli siis, kui läksime Gorbatšovi kabinetti. Öeldi konkreetselt, et kaamera jääb ukse taha. Filmi teljeks olev kohtumine Gorbatšoviga toimus 1. juunil 1989. Mina haarasin kaamera, vaatasin, et akud oleks laetud, ja tormasin kaasa. Nägin kohe, et inimesed, kes Kremli ruumides turvasid, ei vaadanud sellele eriti sõbralikult. Gorbatšovile oli seda kohtumist samuti vaja. Ta tahtis Eesti isepäistele saadikutele õlale patsutada, natuke noomida ja siis panna meid loobuma oma suveräänsuse ja isemajandamise juttudest. Ja ootamatult sain ma sellest kohtumisest täiesti unikaalse filmimaterjali, sest miskipärast toimus kohtumine tema kabineti ukse taga olevas koridoris.

Miks tahtis Gorbatšov arutada eestlastega nii delikaatseid teemasid Kremli koridoris?
Ma ei teagi, miks see nii läks, kuid filmimiseks oli see muidugi suurepärane. Olime väikses kitsas ja valgustatud ruumis, kus ükski heli ei läinud kaotsi. Kõik oli kuulda, mida keegi ütles. Mingeid lisaseadmeid mul ju polnud, et kõiki hääli kinni püüda. Võimalik, et kohtumine toimus seal sellepärast, et keegi talle kabinetti ei helistaks ja et Gorbatšov ei peaks kuhugi ära jooksma. Ma ei tea, kui palju ta seda kohtumist ise mäletab, kuid filmis on selgelt kuulda tema seisukohad ja mõtted. Tema sõnum oli, et N Liit on ja jääb.

Kui palju teil sellest ajast filmimaterjali on ja miks tahtsite seda just nüüd näidata?
Materjal on filmitud maist 1989 septembrini 1991. Kokku on neid linte üle 20 tunni. Need on kohtumised, mis muutuvad ajas pidevalt huvitavamaks. Minult on varemgi küsitud, miks ma tegin selle filmi nüüd, mitte palju varem. Aga sellepärast, et tekiks ajaline distants. Kui keerulistest sündmustest on möödunud kümmekond aastat, siis saab selgeks, mis oli vaid hetkel oluline ja mis on oluline ka hiljem. See võimaldab paremini üldistada.

Kas teil oli kaamerat kaasa võttes kohe kavas toimuvast film teha?
Mul oli ju selleks ajaks 12-aastane telestaaž, olin teinud palju saateid ja dokfilme. Televisioonidokumentalistika oli mulle üsna tuttav asi. Kui vaadata minu tollast tegevust, siis olin ajakirjanik-poliitik ühes isikus. Kui ma olin rahvasaadikute kongressi saalis ja vaatasin toimuvat, siis käis peast läbi mõte, et seal toimuv on nii dramaatiline ja pinget täis, et vääriks Shakespeare’i sulge. See, mis seal öeldi, oli ju midagi sellist, mida terve N Liit aastakümnete jooksul kunagi ei kuulnud. Kritiseeriti poliitilisi ostuseid, Afganistani sõda, KGB-d, Beriat, Stalinit. Need olid asjad, mida muidu arutati köögis, turuplatsil või saunas viina visates. Aga et selline asi toimub Kremlis, ei suutnud keegi uskuda. Siis mõistsingi, et siin tuleb filmida kõike, mis võimalik. Kuid Kremli saabumise hetkel ei julgenud küll keegi uskuda, et kahe aasta pärast N Liitu pole. Meie ülesanne oli läbi suruda otsused, mis aitaksid taasiseseisvumisele kaasa.
Laurisaar, R.(2006). Juhan Aare tutvustab maailmale eestlaste osa N Liidu lõhkumisel. Eesti Päevaleht, 9. sept, lk 16, 33.


Arvamusi filmist

Rein Veidemann: Juhan Aare ja Toomas Lepa dokumentaaljutustus «Eestlased Kremlis» täiendab oluliselt 1987–1991 Eestis toimunud vabaduse ja iseseisvuse eest peetava võitluse epopöad. Kõigepealt kummutab see müüdistuma kippuva ettekujutuse, nagu olnuks iseseisvuse taastamine ime. /---/

Film on äärmiselt õpetlik, kuidas «karupesas» endas suutsid eestlased punuda toetusvõrgustiku, kuidas tehti lobitööd mitte ainult teiste demokraatlike jõudude hulgas, neid konsolideerides, vaid ka «soos».

Üks liigutavamaid episoode on intervjuu suure demokraadi ja Eesti-sõbra Aleksander Jakovleviga. Et eestlased ta enda kampa said, oli tõenäoliselt otsustav MRP tühistamise otsusele. Jakovlev ütleb ekraanil otse, et meid päästis «massi» rumalus.

Lisaks müüdimurdmisele korrigeerib Juhan Aare film kontseptuaalselt kogu Ida-Euroopa vabanemisprotsessi, tõstes selle keskmesse 1980. aastal sündinud Solidaarsuse ja poolakast paavsti Johannes Paulus II külaskäigu oma kodumaale.

Lech Walesa intervjuus Juhan Aarele 2005: «25 aastat tagasi lõi Poola oma hambad lõplikult Nõukogude karu turja. Ja kui too ei suutnud enam murda, siis teised maad, kes nüüd enam ei kartnud, et ta hammustab või rebib neil käe otsast, võisid viia ellu oma vabadusideed, oma lahendusi. Kui seda ei oleks olnud, poleks nad suutnud midagi ära teha oma vabaduse teel.»

Ma ei ütleks siiski, et eestlased ja Eesti saadikud Moskvas olid vabad ebaõnnestumise hirmust. Nende suurus ja tähenduslikkus oli selles, et nad panustasid impeeriumi demokraatlikele jõududele ja eriti vene demokraatlikule rahvuslusele, mis vähemasti neil aastail oli täiesti arvestatavalt olemas.

See, et Eesti algusest peale teadis, et tema vabaduse võtmed on Moskvas, nagu on seal ka tema vabaduse riivid, ei ole minetanud oma ajaloolist tähendust.“
Veidemann, R. (2006). Hümn teleekraanil, Balti saadikutele Kremlis. Postimees, 31. aug, lk 20.


Küllo Arjakas: “Eestlased Kremlis” on hea, hoogsa tempoga sisutihe film. Just samasuguse tonaalsuse ja seesmise põlemisega möödusid ka mälestusväärsed ajad.

Jagub pinget ja dünaamikat, nagu aastates 1989–1991. Film näitab selgelt Moskva dimensiooni tähendust ja seal toimuva tähtsust. Mitu Eesti iseseisvuse taastamise võtit asus Kremlis, seda on siin tagantjärele tihti alahinnatud.

Filmi teljeks on Eesti saadikute kohtumine Gorbatšoviga – ja see oli ainus kord, kui NSV Liidu kompartei peasekretär kohtus ühe liiduvabariigi täisdelegatsiooniga. Tänasel päeval saaks kindlasti ainuüksi nende unikaalsete kaadrite põhjal teha mõjuva tunnise dokumentaalfilmi. Originaalkaadrid näitavad  Gorbatšovi ja Kogani toonaste seisukohtade õigsust Eestist Moskvale väljapakutud ideede suhtes: IME ja oma raha, MRP tühistamine ja suveräänsusdeklaratsioon viivad NSV Liidu lagunemiseni. Nii teatavasti ka läks ning ilmselt kiiremini, kui keegi selle kohtumise asjaosalistest oleks osanud tõsiselt arvata. Filmi on tihedalt põimitud Eestis ja võõrsil tehtud isikuintervjuusid, ajaloolisi arhiivikaadreid, 1989.–1991. olustikku Eestis ja Moskvas, 1980. aastate alguse Poola tausta, üksikkatkeid koguni Venemaa filmiklassikast.

Tulemuseks on tihe ja mitmeplaaniline kontsentraat. Võimalik, et täies ulatuses suudavad seda haarata vahest eeskätt need, kes ajajärgu ise läbi elasid. Noorematele võib juba jääda kohati mosaiiksem ülevaade, milles mõnedki suhted-seosed enam kokku ei jookse. Igal juhul tuleb tunnustada režissöör Toomas Lepa tööd: pahatihti on nii, et olemasolevad kaadrid – aga neid pole autoritel lõputult – ning filmi tekstiosa lähevad eri radadele. Üleminekute ja kattematerjaliga on siin saavutatud ühtlane ja elav tulemus. Tõnu Kõrvitsa muusika on minimalistlikult napp ja lihtne ning samavõrd mõjuv.“ /---/
Arjakas, K. (2006). Uues Kremli-filmis jagus pinget ja dünaamikat. Eesti Päevaleht, 1. sept, lk 20.

Dokumentaalfilm Eestlased Kremlis üleameerikalises telekanalis

Eesti Vabariigi 90. aastapäeva raames näidati 28. novembril 2007 Juhan Aare tõsielufilmi Eestlased Kremlis USA ligikaudu 20 miljoni televaatajaga kaabeltelevisiooni MHZ NETWORKS programmis.

Juhan Aare ja režissöör Toomas Lepa koostööna Eesti Kultuurfilm OÜ-s 2006.a. valminud film sai 25. oktoobril 2007 Washingtonis asuvas Woodrow Wilsoni nimelises poliitikauuringute keskuses toimunud filmi esitlusel USA ajaloolaste ja ajakirjanike kõrge tunnustuse erakordselt unikaalse arhiivimaterjali ja köitva esituslaadi tõttu. Tollase NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi ja Ülemnõukogu saadikuna õnnestus teleajakirjanik Juhan Aarel filmida aastatel 1989-1991 hindamatu väärtusega kaadreid otse ajalooliste sündmuste toimumise ajal Moskva Kremlis, kus sisuliselt otsustati Eesti taasiseseisvumine de jure.

Eestlased Kremlis on Nõukogude impeeriumi lagunemise lugu, milles oli eestlastel ajalooline roll Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollide avalikustamises ja õigustühiseks kuulutamises ning kommunistliku impeeriumi rahumeelset lagunemist soodustanud ideede (liiduvabariigi suveräänsus ja isemajandamine) väljatöötamises ning levitamises NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi istungitel.

Eestlased Kremlis on meile teadaolevatel andmetel esimene Eestis toodetud dokumentaalfilm, mis jõudnud USA telekanalisse. Kaabeltelevisiooni MHZ NETWORKS programmil on lisaks ligi miljon vaatajat ka Kanadas.

Filmi valmimist toetas Eesti Filmi Sihtasutus.
Dokumentaalfilm Eestlased Kremlis üleameerikalises telekanalis (2007). Eestlased Kanadas, 7. dets. www.eesti.ca/dokumentaalfilm-eestlased-kremlis-uleameerikalises-telekanalis/article18401 (13.10.2014).

Meie koostööpartnerid

  • Kultuuriministeerium
  • EFI
  • Eesti Kultuurkapital
  • ERR
  • Rahvusarhiiv
  • BFM
  • Kinoliit
  • Eesti Filmiajakirjanike ühing
  • Tallinnfilm