Eestimaa (1941)

Filmi saamisloost

Eesti Vabariigi Valitsuse Välisministeeriumi Poliitilise osakonna Informatsioonibüroo kirjavahetus sihtasutusega Eesti Kultuurfilm Eesti tutvustamiseks välismail koostatava propagandafilmi asjus:

Piirdaatumid 05.01.1939-30.07.1940

12. jaanuar 1939. Eesti Vabariigi Valitsus lubab Välisministeeriumil tellida Kultuurfilmilt võõrkeelsete saatekõnedega (Prantsuse, Rootsi, Saksa ja Inglismaal levitamiseks) propagandafilm ja võtta selleks 6 tuhat krooni riigi 1939/40. aasta eelarvest. Alla on kirjutanud peaministri asetäitja Artur Tupits, majandusminister Leo Sepp ja riigisekretär Karl Terras.

5. mail 1939 esitab Eesti Kultuurfilm Välisministeeriumile seisukohavõtmiseks käsikirja kavandi. Filmi pikkuseks on planeeritud 600 m.
Film käsitleb:
1. Eesti asukoha määramist;
2. Eestit kui mereriiki;
3. Eestit kui põllumajandusriiki;
4. Eesti loodusvarasid;
5. Eesti linnade vaatamisväärsusi turismi seisukohalt.
Lisandub detailkirjeldus pildist, helist ja saatetekstist ning valmisolek raha ülekandmisel kohe filmi tegelikule läbiviimisele asuda.
Allkirjastanud Eesti Kultuurfilmi juhatuse esimees Edgar Kigaste ja direktor Aleksander Peel.

3. juuni 1939. Kaubandusinspektori ajutine kt teeb omapoolseid ettepanekuid kümmekonna tugevamini esindatud ala, nagu põlevkivi- ja piimatööstus, Tootsi briketivabrik, Lutheri puutööstus jm filmi käsikirja kavandisse võtmiseks.
Loodushoiu- ja Turismi-instituut soovitab oma pikas kirjas rohkem tähelepanu pöörata suurte masside töötamisele, liiklemisele ja pidutsemisele.
"Rahvariided, rahvatants ja mass-sündmused vajavad rohkemat esiletõstmist ning hoolikat valikut pildistamisel. Hea propagandafilm ei tohiks võõrale vaatajale kunagi anda võimalusi meie olusid sealsetega võrrelda niiviisi, et meie olud võiksid tunduda suuresti kitsamaina, mahajäänumaina ja halvemaina. Erilistest momentidest tuleks esile tõsta järgmist: Eesti laulupidusid, Eesti mänge, Eesti parimaid sportlasi ja meistreid maadlemise, poksi, kergejõustiku, laskespordi ja malemängu alal. Merekuurortidest - ilusaid naisi ja mehi ja mõningaid võimlemisnumbreid rannal. Maal - kirikusse minekut (ilusaid hobuseid, inimesed rahvariietes). Ärgu näidatagu primitiivseid põllutööriistu ja naiste rasket kehalist tööd. Loodushoiu- ja Turismi-instituut peab soovitavaks, et filmi valmistamiseks toetustandvad, samuti ka turismikorraldavad asutused peaksid saama võimaluse kaasa rääkida filmi koostamisel eelkontrolli ja nõupidamiste näol. Siis on lootusi, et filmis esineb vähem neid pisiasju, mille olemine või puudumine rikuks filmi väärtust."
Informatsioonibüroo edastab soovitused Eesti Kultuurfilmile ja palub nüüd asuda kindlakujulise stsenaario koostamisele, mis enne tööle asumist saata neile läbivaatamiseks. Täpsemaid juhiseid sisaldab kaaskiri "Memorandum uue propagandafilmi stsenaario koostamiseks".

18. juulil esitab Eesti Kultuurfilm Välisministeeriumile uue filmi käsikirja, milles on rakendatud memorandumis antud alused ja suulised näpunäited.

12. augustil saabub vastus, et ministeerium on põhimõtteliselt sellega nõus, ent siiski tehakse mõningaid parandusi ning juhitakse tähelepanu saatekõne lõplikule väljatöötamisele, speaker´i valikule ja saatemuusika hoolikale kaalumisele, millest palutakse ministeeriumi eelnevalt informeerida.

4. detsember 1939. Eesti Kultuurfilm Välisministeeriumile:
"Eesti Kultuurfilm on Teie poolt tellitud Eesti propagandafilmi jaoks, vastavalt Teie poolt kinnitatud kavale, suve kestel valmistanud, ilmutanud ja kopeerinud puuduvad ülesvõtted.
Teie poolt on lubatud välja maksta Vabariigi Valitsuse poolt nimetatud filmi valmistamiseks määratud summa Kr. 6.000.-
Kuna praegu toorfilmi saamine seotud suurte raskustega ja toorfilm kallineb iga uue tellimise juures, palume eelnimetatud summa ülekandmist Sihtasutusele "Eesti Kultuurfilm", et saaksime selle raha saamisel seda otsekohe toormaterjali ostuks tarvitada."

13. detsember 1939. Välisministeeriumi poliitilise osakonna abidirektor Albert Tattari ettekandest: "Välisministeeriumi poolt on juba tasutud Kr. 500.-, ettepanek maksta Eesti Kultuurfilmile Kr 3000.- nüüd ja Kr. 2500.- tuleva aasta algul."
 
27. märts 1940. Eesti Kultuurfilm teatab, et olles kokku leppinud ministeeriumi esindajatega pildilises koostises, viiakse heliline osa koos saatekõnedega inglise, prantsuse ja saksa keeltes läbi 20. aprilliks k.a, nii et film antakse valmina üle 30. aprilliks. Viivitus filmi valmimisel on tekkinud filmistuudiost mitte olenevail põhjusil: sõjaolude tõttu jõudis filmi ilmutamismasin kohale mitu kuud hiljem ja vahepeal oli puudus toorfilmist, kuna langes ära Inglise turg ja orienteeruda tuli Saksa filmiturule, kust tellimiste täitmisel viivitusi tuli.

17. juunil 1940 okupeeritakse Eesti Nõukogude sõjaväelaste poolt. Alates 1931. aastast töötanud filmistuudio Eesti Kultuurfilm riigistatakse, filmide tootmisse kaasatakse Leningradi Kinokroonika Stuudio töötajad.

29. juulil 1940 kirjutab Eesti Kultuurfilm Välisministeeriumile:
"Sihtasutusele "Eesti Kultuurfilm" valmistas Teie ülesandel Eesti elu käsitava reportaažfilmi. Materjalid pildi osas on Teie näpunäidetel monteeritud. Puudub ainult heli osa.
Kuna muutunud olukorras on tarvilik nimetatud filmile teistsugust läbilõiget anda ja seletusteksti helis teisiti korraldada, palume Teie kassas meie arvel deponeeritud summa Kr. 2.500.- Eesti Kultuurfilmile välja anda. Töötame filmi alal juba nädalaid koos Nõukogude Liidu filmitegelastega, kellega koos, muidugi Teie näpunäidetel, ka ülevaatefilm tulevikus võiks valmida.
Praegu on Eesti Kultuurfilmile aga tarvilik iga summa, sest valmistame pikemat - kuni 2000 m dokumentaalfilmi Riigikogu tööst."

30. juuli vastus:
"Teie kirjale 29. juulist teatame, et Välisministeeriumil ei ole võimalik endise kokkuleppe alusel deponeeritud summat Kr. 2500.- Teile välja maksta. Tänase suulise kokkuleppe kinnitamiseks teatame, et nõustume vana kokkuleppe tühistamisega asja praeguses seisukorras, kusjuures Teile jääb vabadus tarvitada senini valminud materjale oma äranägemise järele. Abidirektori kt."

Umbes 20 minuti pikkusest Eestit tutvustavast filmist saab Leningradi Kinokroonika Stuudio režissööri Vassili Beljajevi käe all ligi 50-minutiline räige nõukogude propagandafilm, eelmine režissöör Juhan Kuslap taandub režissööri assistendiks.

Eesti Riigiarhiiv: ERA.957.1.856: Kirjavahetus sihtasutusega "Eesti Kultuurfilm" Eesti tutvustamiseks välismaal koostatava propagandafilmi kohta. Piirdaatumid 05.01.1939-30.07.1940.

Telesaatesari "Ülemere meenutusi" tutvustab nimekaid 1944. aasta eesti põgenikke Rootsi pinnal, esimeses saates jutustab Juhan Kuslap nõukogudeaegse kroonika filmimisest. Intervjuu salvestati 16.10. - 03.11.1989 Rootsi Kuningriigis.
https://arhiiv.err.ee/vaata/ulemere-meenutusi-1/same-series     

Eestikeelne versioon

Tollase ajakirjanduse põhjal saab järeldada, et filmist oli olemas eestikeelne versioon: „Moskvas teostati ka filmi saateteksti sisserääkimine nii eesti kui vene keeles; diktoriks oli J. Kuslap.“ ("Eesti" linastub Tallinnas (1941). Sirp ja Vasar, 15. märts, lk 8.)
Eesti Filmiarhiivis aga eestikeelset versiooni ei ole.

Toonased ajalehed filmist

„Oktoobripidustusteks valmib suur dokumentaalne film, mis kannab nime "Eesti" ja selle valmistavad "Eesti Kultuurfilm" koos Leningradi Kinostuudioga. Leningradist on kohal lavastaja V. Beljajev, kelle juhtimisel filmimine toimub, ja kaks operaatorit - Utšitel ja Sumkin.

Film, millega alustati juunikuus, kujutab Eesti elu ajaloolises läbilõikes kaugematest aegadest tänapäevani. Muistne aeg, mis näitab, et eestlased on juba väga ammusest ajast elutsenud Balti mere rannikul, tegeledes julgete meremeestena ja agarate põllupidajatena, on kujutatud lavaliselt.

Vaataja näeb, kuidas kehvast pinnast hoolimata luuakse väärtusi, mis aga sageli langevad võõraste röövrahvaste saagiks, kuidas võõrad jätavad järele ainult varemed jne. Tänapäeva siirdudes kujutab film ülesvõtteid kohtadelt - Saaremaalt, Petserist, saartelt - sõnaga, kogu Eestist. Meie näeme 21. juuni sündmusi, Eesti vastuvõttu Nõukogude Liitu, näeme sotsialistliku Eesti ülesehitamist, vabrikuid, töölisi, uut kooli, kommunistlikke noori ja pioneere töös ja muid uue elu nähtusi.

Filmi konsultandiks on ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees J. Vares-Barbarus. Käsikirja on valmistanud V. Reimann, uusi luuletusi on loonud J. Sütiste ning samuti on kasutatud teiste kaasabi. Film läheb peale Eesti ka Nõukogude Liitu.“
Oktoobripidustusteks valmib suur film "Eesti" (1940). Rahva Hääl, 18. okt.


Üleliidulise Kinokomitee hinnang: „Läinud nädalal saabus Tallinna teade Kinokroonika Eesti Stuudio poolt valmistatud kunstilis-dokumentaalse filmi „Eesti“ vastuvõtmise kohta üleliidulise Kinokomitee poolt. Teatele lisaks on nüüd siia jõudnud ka ametlik kinnitus filmi vastuvõtmise kohta. Filmile on antud hinne „väga hea“, mis on kõrgeimaks tunnustuseks filmi produtseerijale stuudiole. Filmi esimene osa — eesti rahva ajalugu käsitav — on jäänud üldjoontes endiseks. Selles leiavad kujutlemist muistendid, põlluharija visa võitlus viletsa maaga ja kivise põlluga, võitlused maa vallutajatega ja orjastajatega. Aga loomult sitke ja tugev rahvas on elanud üle kõik ajaloolised katsumisajad, ta on jäänud püsima. Teine osa kujutab buržuaaslikku Eestit. Nõrkadel jalgadel seisev kodanlus ei suutnud hoolitseda rahva heaolu eest. Tööstused seisid, lammutati korstnaid ja lõhuti kraanasid. Tööliste hulgas aga suurenes töötaolek. Parem polnud lugu külas, kus ühelt poolt tekkis külakurnajate kiht, teisalt aga töötav talurahvas pidi harima oma viletsaid maalappe esiisade viisil. Episoodid piiriäärse Petserimaa elust näitavad, kuidas suurimas vaesuses elavad rahvakihid meeleheites unustust otsisid — viinauimast ja usuhullustusest. Samal ajal töötava rahva parema tuleviku eest võitlejaid ootasid sünged vanglad... Kodanlus teadis, kust tal oli karta suurimat ohtu oma kõikuvale olemasolule. Äsjavärbatud noorsõduritega korraldas ta sõjalisi harjutusi Nõuk. Liidu piiri ääres. Sellesse rajooni kerkis traataedu ja betoonist kindlustus! /---/

Traataedade taga aga Nõuk. Liidu piirivalvurid abistavad rõõmsaid ja rahulikke kolhoosnikke sügisese saagi koristamisel. Nõnda algab filmi kolmas osa. Puhkenud uue imperialistliku sõja algul Nõuk. Liit peab tarvilikuks vastastikuse abistamise pakti sõlmimist Balti riikidega ning sõjaliste baaside loomist siia Läänemere-ranniku julgeoleku kindlustamiseks. Punaarmee üksused ületavad piiri. Kuigi see samm on otse väikeste Baltikumi riikide eneste huvides, ei täida siinsed kodanlikud valitsused lepingu tingimusi ausalt. Kestavad välismaiste diplomaatide telgitagused salamängud, mis tekitavad rahutust rahvahulkades. Kuni töötav rahvas otsustavas ülestõusus pühib areenilt need poliitilised mängukannid ja haarab võimu oma kätte. Näeme tööliste võimsaid demonstratsioone ja meeleavaldusi, rõõmumiitinguid töörahva võidu, puhul ja võidukat punalippu kerkimas Pika Hermani tornil. Punaarmee täiendavate üksuste sissemarssimisega ja nende rõõmsa vastuvõtuga lõpeb filmi see osa. Järgmised osad käsitavad uut elu Nõukogude Eestis. Neljandas osas näeme maareformi läbiviimist, kiireid edusamme kapitalistlikus korras seisma jäetud tööstuste käiku rakendamisel, stahhanovluse ja sotsialistliku töövõistluse levimist, eesrindlike tööliste julget edutamist, mis ulatub kuni silmapaistvamate tööliste-lööklaste valimiseni NSV Liidu Ülemnõukokku, stalinlikku hoolt töötava rahva noorte eest: lastesõimi ja -päevakodusid, pioneeride ja kommunistlike noorte avaraid tegutsemisvõimalusi. Äsjased rikaste luksushotellid looduslikult kaunites kuurortides muudetakse tervisekosutuse- ja puhkeasutusteks töölistele. Viimases osas näeme elu Eesti vanas kultuurikeskuses — Tartus. Töötava rahva noorsugu õpib uutes, soodsates tingimustes riiklikus ülikoolis. Erilist huvi tunnevad kõrgema õppeasutuse noored töörahva riigi põhialuse — marksismi-leninismi õpetuse vastu. Näeme meie nimekamaid loovaid jõude, kirjanikke ja kunstnikke oma töö juures, mille nõukogude võim samuti on tõstnud ausse seninägemata kujul. Näeme töötavat rahvast mälestamas oma vabadusvõitluses langenud kangelasi — Viktor Kingisseppa ja Jaan Tompi, vilgast kultuurilist tööd J. Tompi nimelises ametiühinglaste klubis, noorsugu õppimas kunstikoolides ja konservatooriumis. Nõukogude korras töötav rahvas on saanud vabaks. Ta võib maitsta tõelist rahu ja rõõmsal meelel teha oma tööd. Selle töötavate rahvakihtide vendluse ja sõpruse sümboolseks tähistamiseks film lõpebki massilise rahvapeoga, mida saadavad järgmised sõnad: „Sa väärid oma maad, eesti rahvas! Sa oled kätte võitnud õnne, millest unistasid sinu laulikud. Sa muutud tugevamaks kui muistendite sangarid. Sa oled jõudnud suurele rahvastevendluse peole, ja miski ei lahuta enam meie käsi — need on igaveseks ühendanud suur Stalin!"

Et teostatud täiendused ja viimistlused filmile on tulnud suureks kasuks, seda tõestab nüüd "Eestile" osaks saanud hea hinne. Filmi käsikirja koostaja ja režiijuht sms V. Beljajev ja režissööri assistent J. Kuslap, kes filmi läbivaatamisel viibisid Moskvas, kõnelevad, et "Eesti" on vaadatud läbi kroonika-dokumentaalfilmide peavalitsuses ja üleliidulises Kinokomitees. Mõlemas asutuses oldi filmi hinnangu suhtes ühisel arvamusel. Moskvas teostati ka filmi saateteksti sisserääkimine nii eesti kui vene keeles; diktoriks oli J. Kuslap.

Kunstilis-dokumentaalse filmi "Eesti" ekraaniletulekut oodatakse Moskvas suure põnevusega. Huvi filmi vastu on aidanud aina tõsta asjaolu, et üleliidulise Kinokomitee esimees sms J. G. Bolšakov oma sõnavõtus NSV Liidu Ülemnõukogu Rahvaste Nõukogus Kinokomitee aasta tähtsamate tööülesannete hulgas mainis esmajoones Baltikumi uute liiduvabariikide kunstilis-dokumentaalseid filme. Filmi ekraanile saatmist korraldab "Glavkinoprokat".
Tallinnas on "Eesti" linaletulekut oodata tõenäoliselt juba eeloleval nädalal. Film jookseb kinoteatris "Gloria Palace".“
"Eesti" linastub Tallinnas (1941). Sirp ja Vasar, 15. märts, lk 8.

„Kino“ kunstilis-dokumentaalfilmist „Eesti“

Nõukogude Liidu kinoleht „Kino“ oma 14. märtsi numbris toob B. Vladimirovi sulest tunnustava hinnangu filmile „Eesti“.
„Meie kroonikafilmide peakangelaseks on harilikult rahvas, näidatuna oma loomingulis-revolutsioonilise tegevuse mitmekesisuses. Samasugune sangar — rahvas — tegutseb ka filmis „Eesti“. Oma olemuselt on see esimene kroonikafilm, milles eesti rahva minevikku ja tulevikku näidatakse nii täielikult ja laiaulatuslikult. Kinojutustus Eestist on põhjalik, rahulik, mõningal määral isegi venitatud, ent selle näiva rahulikkuse all suudad tabada neid sügavaid tundeid, mis haarasid autoreid.
/---/
„Eesti“ on film, mis vaidlematult kuulub nõukogude dokumentaalfilmide paremiku hulka. Lürism, poeetilisus, karm tagasihoidlikkus — need on selle filmi omapärase stiili huvitavamad jooned. Väga hea muusika saadab kogu aeg filmi, suurel määral tugevdades teose emotsionaalset jõudu, jäädes seejuures peagu tähelepandamatuks.

Esmakordselt eesti filmitöölised, kes lõid selle filmi sõbralikus loomingulises koostöös Leningradi režissööri Beljajeviga, esinevad oma teosega meie ekraanidel. Selle filmi sügav poliitiline tähtsus, suur teatmematerjal ja loomupärane filmimeisterlikkus, mis iseloomustab filmi autoreid, kindlustab talle nõukogude vaataja juures rõõmsa vastuvõtu ja täieliku ning vaidlematu edu.“
„Kino“ kunstilis-dokumentaalfilmist „Eesti“ (1941). Sirp ja Vasar, 22. märts, lk 8.
https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=sirpjavasar19410322.1.8 (2.05.2020).

Filmile tagasivaatavalt

Eesti paraaddokumentalistika

Kristiina Davidjants: „Vaatleksime pikemalt üht paraaddokumentalistika kummalisimat hübriidi - 1941. aasta "Sirp ja Vasar" kirjutab Üleliidulise Kinokomitee poolt vastu võetud dokfilmi "Eesti" kohta:
"Filmi esimene osa - eesti rahva ajalugu käsitav - on jäänud üldjoontes endiseks. Selles leiavad kujutamist muistendid, põlluharija visa võitlus viletsa maaga ja kivise põlluga, võitlused maa vallutajatega ja orjastajatega. /---/
Teine osa kujutab burzhuaaslikku Eestit. Nõrkadel jalgadel seisev kodanlus ei suutnud hoolitseda rahva heaolu eest. Tööstused seisid, lammutati korstnaid ja lõhuti kraanasid.
/---/
Kuni töötav rahvas otsustavas ülestõusus pühib areenilt need poliitilised mängukannid ja haarab võimu oma kätte. Näeme tööliste võimsaid demonstratsioone ja meeleavaldusi, rõõmumiitinguid töörahva võidu puhul ja võidukat punalippu kerkimas Pika Hermani torni."
Mis siis tolles kuulsusrikkas filmis toimus? "Eesti" algab kaadriga, kus tormine laine loksub vastu kallast.

Kiri selgitab, et eestlased on kaua elanud sel kivisel maal. Edasi on näha kalurite rasket tööd, rahvarõivais naisi põllul töötamas, kivi kaalumist. Ning äkki: lavastatud stseen! Lossivaremete taustal istub laulujumal Vanemuine, kannel käes, ja vestab rahvale eesti rahva kannatustest läbi ajaloo. Lõik lõpeb sõnadega: "Intervendid uputasid noore Eesti Vabariigi verre".

Järgmine osa räägib kodanlikust Eestist: muretud kodanlased olesklevad "Kultase" kohvikus või söödavad pargis oravaid. "Tore on sööta loomakesi, eriti kui aega on sul laialt," ütleb diktor, ning kohe näidatakse vaatajale sadamas istuvaid mehi, ilmselt töötuid laadijaid. Näeme Osmussaare rannakülade lapsi, kes käivad puujalatsites. Seejärel tehase varemeid, mingi torni õhkimist (diktor seletamas, et nii saboteeris kodanlik valitsus kohaliku tööstuse arengut). Näeme põlevkivikaevandust, barakke, seisvaid kudumistelgi, vangide tööd kivimurrus, politseinikut keset tänavat sauaga vehkimas ja sügismanöövreid NSVL piiri ääres.
Masendava meeleolu vastukaaluks on kaadrid nõukogude inimestest, nende lopsakatest õunaaedadest ja lõbusõitudest Pihkva jõel.

Siis järgneb "Sõja algus Euroopas", raadiost kuulatakse otsekui salaja TASS-i teadaannet. Kulminatsioonina: võetakse välja tööliste ametühingute lipud... NSVL lipp lehvib Pika Hermanni tornis. Kaadrid demonstratsioonidest; inimesed akendel ja punaarmeelastega tantsimas. Vastvalitud riigikogu istung.

Iseenesest ju tavaline propagandafilm - kuid kurioosseks teeb loo asjaolu, et kui Vanemuine kandlega kõrvale jätta, on tegemist on justkui autentse materjaliga. Kuid...

Kuidas lugu kokku pandi

Pildiga pole tõepoolest manipuleeritud, küll aga story endaga. Suurem osa filmist koosneb Eesti Kultuurfilmi materjalidest. Kui nõukogude materjal on tendentslikult üles võetud, siis eesti materjal on tendentslikult kokku pandud. Filmijupid on lihtlabaselt ja meelevaldselt kontekstist välja rebitud. Ajalooline vale peab olema suur - ja siin on ta nii grandioosne, et võtab sõnatuks. Kõik tekkivad küsimused tapetakse juba eos diktoritekstiga. Filmi alguse raske kalurite töö on Märska filmist "Kalurid". Õppefilmist "Põlevkivi" (1938), kus näidatakse õlide, bensiini jt. saaduste tootmist põlevkivist, on võetud kaadrid kaevuritest, barakkidest, tööst maa all. Filmist "Liiklemise keerises" on võetud liiklust reguleeriva politseiniku plaanid, kellest nõukogude interpretatsioonis on saanud üks politseiriigi sümboleid. 1936.a. film "Vaated Osmussaarelt" näitas vaatajale saare elu-olu, samuti laste puukingi, mis polnud vaesuse paratamatus, vaid lihtsalt Osmussaarele iseloomulik jalats. Waldhofi korsten, mis Pärnus õhiti, kuulus puupapivabrikule, mis polnud kellelegi vajalik, kudumisteljed aga pärinevad iroonilisel kombel filmist, mille pealkiri on "Seiskunud vabrikud uuesti tööle" (1940). Filmi lõpuosa pärineb suuresti juba nõukogude-aegsest filmist "Rahva tahe".

Vaataja õnneks lõpeb taoliste filmide vorpimine pärast Stalini surma ära. Juba 1950. aastate teisel poolel hakati dokumentaalfilmilt nõudma reaalsete probleemide vahetut käsitlemist. See oli vastukaaluks ohtratele instseneeringutele isikukultuseperioodil, mil filmi idee nõudis tegelikkuse "parandamist" või tollases kõnepruugis "elu lakeerimist". Siiski ei kadunud lõplikult ka väljamõeldud episoodidega stsenaariumid, mis esmalt vastavates kinoinstantsides kinnitati ja hiljem üles filmiti. Nii võisid nii ametnikud kui filmitegijad kindlad olla, et film ei sisalda soovimatuid üllatusi.“
Artikli terviktekst:
Davidjants, K. (2005). Valitud pildid: Eesti paradokumentalistika. Estonian Culture 1.
http://www.estinst.ee/publications/estonianculture/I_MMV/davidjants_est.html

Karol Ansip: „1940. aasta oktoobripidustusteks plaaniti filmi „Eestimaa”, mille režissöör oli Leningradist lavastama suunatud Vassili Beljajev. Seegi film kujutas endast lausvõltsingut, kus Eesti Kultuurfilmi aegsetele kroonikakaadritele anti montaaži ja eriti diktoritekstiga uus nõutav tähendus. Lõpptulemusena valmis nõukogude korda ülistav puhtakujuline propagandafilm — kõigile tollastele ideoloogilistele ja kunstilistele nõuetele vastavust kinnitas tagasiside Moskvast, mille kohaselt film sai hinnangu „eeskujulik”.“
Ansip, K. (2007). Sissevaated Eesti dokumentaalfilmi, II. Teater. Muusika. Kino, nr 7, lk 96-103.

Filmis „Eestimaa“ kasutatud katkendid pärinevad filmidest: https://www.efis.ee/et/filmiliigid/film/id/2240/seotud-filmid

Sündmusi filmis

Waldhofi veetorn lastakse õhku. Eesti Kultuurfilm jäädwustab Pärnu kõrgeima ehituse purustamise.

„Waldhofi puupapiwabrikute waremete lammutamine Pärnus hakkab lõpule lähenema. Õieti ongi juba kõik wabrikute hooned lammutatud. Püsti seisab vaid üks korsten, veetorn ja wabrikute pisemate kõrwalhoonete waremeid. Waldhofi weetorn pidi ainukese mälestusmärgina omaaegsest suurtööstusest alles jääma, kuid nüüd on otsustatud seegi lammutada ja wist juba täna-homme wõi tulema nädala alul. Raudbetoonist weetorni katsuti juba läinud aastal käsitsi lammutada, kuid see osutus wõimatuks, sest tegemist on väga tugeva ehitusega. Jääb vaid wõimalus lõhkeainega hiigelehitis purustada. Torni õhkulaskmiseks asetatakse iga nurga alla umbes kilo-poolteist tugevajõulist lõhkeainet ning süüdatakse need korraga. Torni jõepoolsetele külgedele paigutatakse lõhkeainet enam, kuna tahetakse torni maha langetada raudteepoolsele küljele, kuna siin on maapind kõvem ning wanaraud ei vaju kukkumisel nii sügawasse maasse. Kuna Waldhofi weetorni õhkulaskmine on õieti wiimane peatükk omaaegse suurtööstuse lõpus, siis on «Eesti Kultuurfilm" oma Pärnu operaatorile Mihkel Õnnisele teinud ülesandeks torni õhkulaskmine filmilindile jäädwustada.“
Waldhofi veetorn lastakse õhku (1937). Uus Eesti, 23. juuli.

Filmi erifondi saatmine

ENSV Oktoobrirevolutsiooni ja Sotsialistliku Ülesehituse Riikliku Keskarhiivi erifondide osakonna toimik nr 03.8
Lahtisalastamise ja salastamise komisjoni koosolekute protokollid.

Dokumentaalsete materjalide salastamise komisjoni koosoleku protokoll nr 6.
23. novembril 1962
Koos komisjoni liikmed sm-d: Varkki, Aun, Teder, Kaldas, Kukk, Palm.
Päevakorras:
4. Kroonikafilmide laenutamise küsimus.
Komisjon otsustab: mitte lubada välja laenutada ajutiseks kasutamiseks kino-fono-fotoosakonnas säilitatavaid kroonikafilme kuni 1944 aastani, enne nende läbivaatamist komisjoni liikmete poolt, et takistada salajaste või mittesoovitavate kaadrite sattumist üldsuse ette.
Allkirjad

Dokumentaalsete materjalide salastamise komisjoni koosoleku protokoll nr 8.
14. detsembril 1962
Koos komisjoni liikmed sm-d: Teder, Aun, Kaldas, Kukk, Palm.
Koosolekust võtsid osa Arhiivide Valitsuse ülema asetäitja sm Varkki, kino-foto-fonoosakonna ülem sm Tsepnevski.
Päevakorras:
1. Dokumentaalfilmi "Rahva tahe" läbivaatamine.
2. Kunstilise dok.filmi "Eestimaa" läbivaatamine.
Filme demonstreeriti Poliitharidusmaja ruumes Sakala tn. 35.

I Eesti Kultuurfilmi poolt 1940. a. koostatud dokumentaalfilm "Rahva tahe", inv. nr. P-422, käsitleb 1940. a. revolutsioonilisi sündmusi ja nõukogude võimu kehtestamist Eestis. Filmis näidatakse Rahva Omakaitse moodustamist, riigivolikogu uue koosseisu valimist, uue riigivolikogu esimest istungit Toompea lossis ja töötajate demonstratsiooni Vabaduse väljakul Nõukogude Eesti väljakuulutamise puhul.
Komisjon otsustab: anda film "Rahva tahe" tervikuna salajasele säilitamisele, kuna nimetatud filmi ulatuses esineb nii terveid lõike kui ka üksikuid kaadreid tolleaegsest EK(b)P KK esimesest sekretärist Karl Särest, kes saksa okupatsiooni ajal reetis nõukogude võimu.
II Eesti kultuurfilmi ja Leningradi kinokroonikastuudio poolt 1941.a. filmitud kunstiline dokumentaalfilm "Eestimaa", inv. nr. P-463, koosneb kolmest osast. Esimeses osas antakse ülevaade Eestimaast ja tema ajaloost, II osa käsitleb 1940. a. revolutsioonilisi sündmusi, milleks on kasutatud katkendeid filmist "Rahva tahe", III osas antakse ülevaade esimestest edusammudest Nõukogude Eesti majandus- ja kultuurielus.
Komisjon otsustab: anda kunstiline dok.film "Eestimaa" tervikuna salajasele säilitamisele, kuna filmi II osas sisuliselt korratakse dok.filmi "Rahva tahe" ja temas esineb kaadreid K. Särest.
Komisjoni poolt läbivaadatud filmi pole võimalik salastada osakaupa, kuna sellega lõhutakse filmide terviklikus ja sisuline ülesehitus.     
Allkirjad
ERA.R-18.2.159 Dokumentaalsete materjalide lahtisalastamise ja salastamise komisjoni protokollid. 20.04.1962-24.03.1964