Ma olen väsinud vihkamast (1995)

Tootjafirma sünopsis

Noorsooteemaline psühholoogiline põnevusfilm, mis jutustab 17-aastasest Siimust, kelle ema on joodik ja kes seetõttu elab rohkem tänaval kui kodus. Siim kohtub neiuga, kelle pärast ta on valmis oma elu muutma, kuid noore tänavapoisi soov osta oma armsamale jõulukink käivitab dramaatiliste sündmuste ahela, mis viib ta vanglasse. Hoolimata oma püüdlustest ei suuda ta ennast lahti rebida ebaõigluse ja vägivalla ahelast. Kuid ta ei suuda elada ainult vihates – ta on sellest väsinud.
„Eesti film/Estonian Film 1991-1999” (2000). Tallinn: F-Seitse OÜ, lk 60.

Filmi saamisloost

Tehes 1986. aastal dokumentaalfilmi "See kuristik", tekkis Renita ja Hannes Lintropil mõte teha samal teemal mängufilm, mis on lavastuslik ja kus puuduvad dokumentaalfilmile omased tegelaste eksponeerimise eetilised tõkked. Algne käsikiri valmis Hannes Lintropil juba 1991. aastal, kuid kiirelt muutunud oludes jäi stsenaarium seisma. Hiljem ostis selle Stuudio SEE.
Filmi tehnilisest poolest - soomlaste nõudmisel tehakse  filmiheli stereofoonilisena ja salvestatakse kohe võtteplatsil puhtalt, see on meil küllalt erakordne.
Teinemaa, S. (1994). Eesti tänavuse ainsa mängufilmi võtetega on jõutud poole peale. Esmaspäev, 18. juuli, lk 6.

Näitlejatest

Sobivad noored näitlejad valiti välja 400 kandidaadi hulgast. Semoleni moekooli Tartu osakonnast leiti Helen Kadastik, kes oli 15-aastane. Marek Pavlov oli 18-aastane ja tegeles džuudoga Andres Lutsari treeningtundides. 20-aastane Martin Algus oli Viljandi Kultuurikolledži III kursuse tudeng. Kui Lintropid Viljandis noori filmi otsimas käisid, oli Martin Algus haige, kuid Andres Noormetsa soovitusel võttis hiljem filmitegijatega ühendust. 19-aastane Jarl Karjatse leiti juhuslikult Tallinna Raekoja platsilt, noormees õppis Tallinna Kommertskoolis. Sven Pert jäi lavastajatele silma Pärnu Teatri juures Aare Laanemetsa juhendamisel tegutsevast noortestuudiost. Kari Kuulman jõudis filmi Kanutiaia näiteringist.
Teinemaa, S. (1995). Põnev ja tunderikas lugu noortele. Esmaspäev, 4. dets, lk 8.

Võtetest

Noormeeste arvates oli erakordne kogemus näha seestpoolt Viljandi noortevanglat. Maikuu keskel ja juuni alguses filmiti seal kaks nädalat. Hannes Lintropi sõnade kohaselt lõid vangla töötajad ka ise filmimisel aktiivselt kaasa. Filmis pole ühtegi ebaprofessionaalset vangivalvurit. Kõik läbiotsimised ja käte raudupanemised pannakse toime päris vangivalvurite poolt. Massistseenides löövad ka vangid kaasa. Vaid vanglaülemat kehastab näitleja Allan Noormets.
Vanglas kestsid võttepäevad mõnikord kaheksateist tundi järjest ja poistel tuli mängida seal eriti raskeid kaklusstseene. Martin: "Minu jaoks olid kõige raskemad kaklusstseenid. ...Seal on ju vaja, et oskaksid täpselt mööda lüüa. Mõnikord oli põsk paistes või huul katki...".
Renita Lintrop: "Tehatahtmine on vahva ja see on innustav. Meil on väike grupp (12 inimest), kus kõik teevad kõike ja pingutavad ühise eesmärgi nimel."

Torm, tuul ja lained tuli luua kunstlikult, sest meri meie rannikul on teatavasti rahulik. Võtted toimusid öösel kella kaheteistkümnest kuni neljani Tallinna lahel Viimsi lähedal.
Merre pandi püsti kaks kolmemeetrist puust torni, mille otsas oli kaks suurt paaki, mis liigendi peal pöörduvad. Tuletõrjeautoga pumbati paagid täis (tonn vett kummaski) ja lainetuse tekitamiseks valati nad tühjaks. Lisaks sellele tegi kohaletoodud lennukimootor pidevalt tuult. Hannes Lintrop: "Katsetasin kõigepealt ise. Esimene laine viskas mu paadist välja, teine uputas koos paadiga."
Nahkur, S. (1994). Tänavapoisid on väsinud vihkamast. Eesti Sõnumid, 10. aug, lk 11

Filmi vastuvõtust

"Ma olen väsinud vihkamast" on osalenud 35 rahvusvahelisel filmifestivalil ning pälvinud hulgaliselt auhindu, teiste hulgas Alexandria Rahvusvahelise Filmifestivali eriauhinna, Salerno Rahvusvahelise Filmifestivali I auhinna ja Skandinaavia Filmifestivali parima meesnäitleja auhinna (Jarl Karjatse).
Ma olen väsinud vihkamast, http://movies.ee/film/169/ (12.11.2012).

16. aprill 2003 - esimene Eesti mängufilm DVD-l oli "Ma olen väsinud vihkamast".

Filmist kriitiku pilguga

Lauri Kärk: «Ma olen väsinud vihkamast» jätkab põhimõtteliselt Lintropide dokumentaalides alustatut-käsitletut. Seda nii abstraktsemal Hea-Kurja võitluse tasandil («Shurale», 1990) kui ka konkreetsemalt, kuritegevusega kokkupuutunud noorte kujutamise osas («See kuristik..», 1987). Uues mängufilmis on meie ees alaealiste kurjategijate maailm, noortevangla seal valitsevate omade reeglite ja julmusega. Ning teismeline kangelane Siim, kes üritab end sellest ringist, sellest keskkonnast lahti rebida.

Lintropide esimese täispika mängufilmi parimaks küljeks ongi dokumentalistikas kogetu-omandatu mängufilmi kaasatoomine, katse rakendada mängufilmiski dokumentaalfilmi stilistikat: filmimine ehtsas keskkonnas, mitteprofessionaalsete näitlejate kasutamine. Mis puudutab aga nö puhtmängufilmilist poolt, siis on filmil siin rohkem küsitavusi või poolele teele jäämist.

Mitmeteski psühholoogiliselt keerukamates episoodides (Siim pöördumas Jumala poole, Jüri kättemaksuks Siimu tüdrukut auto alla ajamas) on küll visandatud situatsioon, ent see, mis tegelasega nimetatud olukorras toimub, jääb küllaltki hõredalt kujutatuks. Küsimus pole mitte noorte osatäitjate näitlejameisterlikkuses, nii peategelaste paari kehastavale Jarl Karjatse ja Helen Kadastiku kui ka teiste noorte osatäitjate tööga võib rahule jääda. Küsimus on selles, mida dramaturgiline materjal on näitlejatele pakkunud.

Muidugi, kas käsikiri pidanukski antud juhul just psühhologiseeriv olema, «Ma olen väsinud vihkamast» püüdleb ju valdavalt tempoka tegevusfilmi poole, isegi põnevusfilmi poole, nagu tegijad ise on zhanrimääratluseks pakkunud (täpsemalt: noorsooteemaline psühholoogiline põnevusfilm). Vahest tulnuks kasuks kindlam rezhiiline eelistus? Võib küll aru saada Lintropide tahtmisest teha nö ideefilmi, kuid ometigi tundub, et vahetult aktiivse tegevuse kaudu pakutud dramaturgilised käigud (Siimu otsus mitte tappa Jürit keskses vanglakakluses) sobivad abielupaarist filmitegijate uude töösse rohkem kui tegelaste nö mediteerivad valikud. Ja kas ei püüdnud ka filmi muusika liialt tunnetele rõhuda ja emotsioone paisutada, seega nagu mitte üleliia usaldada ekraanilt nähtavat?

Tegelikult on «Ma olen väsinud vihkamast» puhul tema nö filmivälised momendid vaata et tähtsamadki. Pean silmas, et tegemist on meie selle aasta ainukese mängufilmiga. See on mitmes mõttes ebanormaalne olukord. /---/ Teadagi, raha ei jätku. Kusjuures «Ma olen väsinud vihkamast» on veel odav ja kokkuhoidlikult tehtud film (näiteks on ta filmitud super 16 formaadile ja pärast üle kantud 35 mm lindile - operaatorid Ago Ruus ja Rein Pruul). «Ma olen väsinud vihkamast» läks maksma umbes 3 miljonit krooni, praeguseks ühe keskmise mängufilmi eelarve öeldakse olevat juba kuskil 7-8 miljonit krooni. /---/
Kärk, L. (1995). 1x1=1. Renita ja Hannes Lintropi «Ma olen väsinud vihkamast». Postimees, 27. nov, lk 15. http://arhiiv2.postimees.ee:8080/leht/95/11/27/kuum.htm (12.11.2012).

Filmi lõputiitritest:

1994. aastal sooritati Eestis 35 739 kuritegu.
Tabatud kurjategijatest oli alaealine
iga neljas autovaras,
iga neljas murdvaras,
iga viies korterivaras,
iga viies röövel,
iga kaheteistkümnes tapja.

Fotosid filmi tegemisest leiab huviline Eesti Filmi Andmebaasi avalehelt, Eesti filmi varamu Erakogude galeriist Renita ja Hannes Lintropi kogust.

Filmist 20 aastat hiljem

Jaak Lõhmus: „Eestis jooksis film kinodes ja sellel läks üsna hästi, vaatamata kammerlikule teostusele ning süngele temaatikale. Film on noortest, pealegi oli selleks ajaks eelmise noortefilmi, Leida Laiuse ja Arvo Iho ühislavastuse „Naerata ometi“ (1985) linastumisest möödas juba kümme aastat. Kinopublik (need on ju peamiselt alla 20aastased) vajab niisugust filmi ja muud lihtsalt ei olnudki. Filmi peaosatäitja Jarl Karjatse pälvis mitmel festivalil parima näitlejadebüüdi auhinna, film ja selle tegijad kutsuti rohkem kui tosinale filmifestivalile. Nad esindasid maailmas Eestit kui filmiriiki kogu tema hiilguses. Või mannetuses.

Mahatma Gandhi lausungist (!) laenatud pealkirjaga filmi ajaproovile vastu pidanud küljeks on dokumentaalne pildistik. Toonane Tallinn, nüüdseks juba unustatud Pääsküla prügimägi ja reaalne postsovetlik noortekoloonia, kus peale osatäitjate ja (amatöör)näitlejate liiguvad taustal ka reaalset karistust kandvad poisid. Ausalt öeldes on pilt kahekümne aasta tagusest Eesti elust kaunis hapu. Kahjuks peab nentima, et juba mainitud õnnestunud peaosatäitja valiku ja jäädvustatud eheda keskkonna kõrval filmist palju muud sõelale ei jää. Stsenaariumi kistud naiivsus, abitu näitejuhtimine, lõputult muusikat „täis pekstud“ stseenid … Tõsi, ajal enne René Vilbre filmi „Mina olin siin“ (2008) ja mõnda muud hilisemat eesti filmi on Lintropite lavastuses ühed oma ajastu julmimad filmistseenid, sealhulgas ühe tegelase surmamine. Lintropid on olnud väga head dokumentalistid ja ka oma mängufilmi ainese, tüpaažide ning võttekeskkonna valikul on neil olnud hea dokumentalisti haistmine. Samuti tuleb neile teha kompliment turundusvaistu eest. Just niisugust filmi vabanenud Eestist mujal maailmas tollal oodatigi, meie dokumentaalidest läksid ju teiste riikide telesse ka ennekõike filmid litsidest, prügikastiinimestest ja muust sellisest. Muu „Eesti asi“ ei huvitanud 1990. aastate keskpaigas ühe kauge tundmatu maa vähearenenud kinematograafias eriti kedagi.“ /---/

Artikli terviktekst:
Tühimiku nähtamatus — Sirp
Lõhmus, J. (2015). Tühimiku nähtamatus [Eesti filmist aastal 1995, lähemalt filmist "Ma olen väsinud vihkamast"]. Sirp, 7. aug, lk 6.