Eesti valik 2001 (2002)

Filmist meedias

Märt Kubo: “Raamatfilmi” linateos “Eesti valik 2001” jäädvustab meie ja järgmiste põlvkondade jaoks ajaloo särava hetke, kus linnapoliitikud said maapoliitikute käest peksa. Karistus oli hirmus, sest see oli ootamatu. Tarvitseb vaid vaadata Toomas ja Kristi Savi õudu peegeldavaid ilmeid, kui “Estonias” jõuti Arnold Rüütlile antud häälte lugemisel 180—185-ni, mis märgistas võitu. Ja linnameeste ja -parteide kaotust. Ajalugu ei tehtudki niipalju Rüütli presidendiks saamisega, kui sellega, et valitsevad paremparteid ei suutnud kokku leppida ühises presidendikandidaadis ja saatuse hooleks jäetud Toomas Savi ja Peeter Tulviste põrusid poliitikutele tundmatu esinduskogu ees korralikult läbi. Aga keegi ju märkas, et valitsev poliitiline kolmikliit töötab krigisedes juba algusest peale. Et Mart Laari napp edu Siim Kallase ees 1999. aasta Riigikogu valimistel päädib vaikse vaenu ja kumuleeruva rivaalitsemisega.

Rahvaliitlase Villu Reiljani  orupearulik riugas, kus ta ässitas vallajuhid linnameestele pikka nina näitama ja “meie Arnoldi” poolt hääletama, see riugas viis sündmuste jadani poliitikapõllul. Kallas lõi Laarist lahku,  koalitsioon läks lõhki ja mängiti ringi ning Edgar Savisaar ja tema partei toodi isolatsioonist välja. Eesti poliitika sai uue hingamise ja jõudis ikkagi Euroopa ja Atlandi pakti lävele.

Kuna Mõõdukate ja Isamaaliidu maine oli hämarate tehingute tõttu rahva silmis määritud, siis lükati nemad 2003. aasta valimiste järel poliitikaareeni servale. Keskseteks tegijateks said hoopis Kallas ja Reiljan, kel oli valida keskpartei ja Savisaare või “uue poliitika” sildi all sündinud Res Publica ja Juhan Partsi vahel.

Filmi kaudu saab selgeks poliitika võlu, tõsiasi, et kaotusest tuleb sepistada järgmisi võite, mida Reformierakond ja Rahvaliit osavalt ja pika vangerdusega ka tegid. Võib-olla on “Estonias” aset leidnud dramaatiliste sündmuste tulemuseks ka see, et Eestis ei tulnud vanade ja pahempoolsete renessanssi, vaid poliitika uueneb koos ühiskonna uuenemisega. Järjepidevus teostub, revolutsiooni ei tule.

Filmiülevaate aluseks on autorite (ennekõike Toomas Kalli) arvamine, et Eestis on kriis. Sellele on rajatud ka küsitletavate ja presidendiks kandideerijate usutlemine. Et kuidas kriisi ületada, mida ühed, s.o rahvas ootab, ja mida äravalitud, s.o presidendiks ette pandud kavatsevad. Ja nii seletavadki Tulviste, Savi, Päts, Rüütel ja Kreitzberg meile püüdlikult, missugused valupunktid eesti rahvast piinavad ja kui osavalt nemad presidendina  valupunkte masseerima asuksid. Mõnel hetkel näib üks või teine pürgija kui oma erakonna hääletoru, esitades kauneid mõttekäike poliitilisest käibeleksikast. Kuidas nad ka ei püüa, ikka jäävad nad poliitikuteks. Just nagu oleks Kadriorus võimalik ja vajalik poliitikat teha.

Presidendipalees vaid räägitakse poliitikast, seda valmistatakse ja küpsetatakse erakonna tagatubades ja juhatustes ning esitletakse valitsuse pressikonverentsidel ja mõnikord ka Riigikogu puldist. Kadriorus istujal on vaja aatemehe ja mõtleja mainet. Ideaaljuhul ka tasakaalustaja, ühteliitja ja hinnangute andja oskust, nagu filmis päris täpselt arvab Reiljan.

Film ilmutab meile kujukalt, kuidas presidendikampaaniaga hullutati rahvast uskuma, et president ületab lõhe kahe Eesti vahel, asub lahendama vaese rahva probleeme. Rüütel püüab lausa ajalooratast ringi pöörata, lubades maalt lahkunud ja lahkuda kavatsevad tagasi tuua. Me ju kuulsime juba kord Isamaaliidu ilusaid jutte talude tagasitulekust. Ei tulnud. Nüüd siis jälle. Kas tõesti usuvad siinsed poliitikud ikka veel, et miniriigi valitsus teeb imet ja suudab majanduse ja üldiste arengutendentside kiuste oma tahte maksma panna. Suur riik võib-olla suudab koondada rahva raha relvastumiseks, kommunismi ehitamiseks, jõgede ringipööramiseks või omakultuuri jõuliseks toetamiseks. Väike rahvas, nagu meie oleme, peab ilmutama osavust, paindlikkust, leidlikkust ja kriitilist meelt, et omadega toime tulla. Filmis peegeldub päris hästi, et poliitikud mängivad suuremaid mänge, kui mängumaa võimaldab.

Arvan, et Kallil oleks olnud ka teine võimalus keskse filmitelje leidmiseks. Lähteteesile ’Eestis on kriis’ oleks võinud võtta ka Rein Kilgi antiteesi. “Kuku” raadio laupäevatunnis tõdeb ärimees korduvalt, et Eesti pole oma  ajaloos mitte kunagi nii hästi elanud ja paremat aega pole olnud. Ehkki see tundub hädasolijate taustal jõhker, on selles oma tõetera. Eesti edukad pole vaid käputäis rikkureid, kelle vastu ei saa ju midagi olla, kui teod ausad. Edukaid on linnades  küllalt palju, ka maal tekib tasapisi neid, kes kenasti toime tulevad. Ja  lõimumisega Euroopa Liitu peaks lähema aastakümne tulemus olema rõõmustav.

Siis pole filmimeestel vaja ehk käia prügimägedel tõde otsimas, nii nagu seda nõukogude aja nn kapmaade elu valgustamisel tehti ja mis ka vaadeldavasse filmi on toodud. Aga, noh, üldist hullust ja ülespiitsutatud kriitilisust, mida krutivad halastamatus kasumikonkurentsis erinevad meediumid, seda peegeldab käsitletav film hästi. Praegu on nn vox populi aeg, aga mitte alati ei anna rahva hulka minek ja kulunud poliitikute küsitlemine head tulemust. Sest mis me siis ootustest presidendi persoonile teada saime?  Seda, et  president on tuhm rahva isa, aus ja aateline, aga vaimult väeti, kes jagab rahvale armastust. Kas niisugust presidenti tahtsimegi? Mida me saime, olles nüüd tagantjärele targad nagu täppisteadlased? Saime presidendiks Arnold Rüütli, keda ootas vähemalt pool rahvast ja kellega on tänaseks harjunud needki, keda ajas ahastama toonane tulemus.

Rüütel on endine tippkommunist, kel eesti süda sees ja kes oma mineviku tõttu on nüüd kindlasti kindlam rahvuslane kui mõnigi verbaalsest isamaalisususest pakatav tipptegija. Hirmutab see, et president näeb tulevikku suuresti läbi mineviku, binokkel tagurpidi käes. Mis seal näha on, ei ole eesti rahva seas veel selgeks räägitud. Nn eesti aja kõikide õnn ja taluelu idüll oli vajalik müüt selleks, et nõukogude ajal millestki unistada oleks. Aga mitte tõde. See on läinud maailm, ja mitte ainult meil, vaid ka Põhjamaades ja mujal Euroopas. Põllumajanduse nn õitseng vene aja viimastel aastakümnetel ei tule kunagi tagasi. Minevikku tuleb tunda nii, nagu ta oli, ja sealt tuge leida asjades, mille väärtus kestab üle aegade. Aga tuleviku jaoks on vaja olla mõtleja, aatemees, Eurooplane. On vaja isikut, kes suudaks ühiskonnale uusi, aga reaalseid nägemusi anda, panna inimesed mõtlema mitte ainult riigi asjade üle, vaid ka “väikese riigi” s.o oma perekonna ja lähema kogukonna üle. Kas me nägime niisugust mõtlejat Rein Raamatu filmis? Ei näinud. Kas oleksime saanud näha, kui oleksime filmi keskse idee teistmoodi seadnud? Kahtlen.

Olen endiselt seda meelt, et “Raamatfilmi” sarnaseid filme on vaja. Kui libistame kasseti selle filmiga mahamängijasse (missugune küll?) kümne—kahekümne aasta pärast, siis saab kas hullupööra nalja (nagu üks tuntud poliitik tavatseb öelda) või kui me endiselt oleme permanentses meediamasenduses, siis vaatame teost hardusega. Selline heal tasemel film, mõningate kontseptuaalsete küsitavustega.

Märt Kubo on Eesti Euroopa Liikumise liige.

Kubo, M. (2003). President - poliitik või aatemees [dokumentaalfilm presidendivalimistest "Eesti valik 2001"]. Teater. Muusika. Kino, nr. 3, lk 78-80.