Ma armastan sind (1996)

Filmist kriitiku pilguga

Triin Parts: Lugu ei anna kätte

Márquez on ohtlik autor /.../ eriti eestlasele (kui põhjamaalasele). Inimesed on võlutud tema ajatutest situatsioonidest. Aga Márqueze ajatus on väga tihedas seoses keskkonnaga, mida ta kirjeldab, ja see on keskkond, kuhu võõral on pea võimatu sisse elada.

Nähtud filmi põhjal tundub, et eestlane markeerib ajatust peamiselt tumepunaste raskete kardinatega, mille juurde kuuluvad möödunud sajandi diivanid - kõik on eesti kultuuri väline, ehk seetõttu ka ajatu (meie jaoks ajatu) ning meenutab Ingmar Bergmani filmide interjööride osi.

Márqueze ajatus on totaalsem, markeeringuid vajamata ulatub ta kõikjale nagu karu talvine uni. Seda võiks vastukaaluks nimetada ka kultuurisiseseks ajatuseks. Kõige võluvam Márqueze puhul on tema maailma absoluutne terviklikkus - loodus, kultuur, inimesed ja ajalugu on monoliitne tervik.

Loomulikult ei õnnestu seda tervikut kerge käeliigutusega maailma teises otsas asuvasse kultuuri ümber kanda. Oma novellis ei anna Márquez täpseid viiteid nö aeg-ruumi kohta, kuid öö ei ole kusagil nii rõhutatult öine kui lõunamaades ja ajalugu sedavõrd perspektiivitu kui Ladina-Ameerikas - ongi juba viide ja olukord võimatult komplitseeritud.

Võib ju seda lugu eesti kultuuri peal proovida, aga lahendus tuleks leida vähemalt skemaatiliselt. Márquezega sarnane või ehk siis täiesti teistsugune. Selle filmi puhul seda teha ei ole püütud, film on lihtsalt film, võrdlemisi segane ja täiesti süsteemitult võõras - see ei ole Márqueze maailm ega leia sealt vihjeid ka Herzogi kujutatud maailmale.

Lugu (või dialoog) on võetud väikeste kärbetega Márquezelt, aga kõik muu (dialoogiväline) on kõrvale jäetud. Film jätab mulje, justkui oleks ta kiirustades tehtud.
Parts, T. (1997). Filmi vahele. Postimees, 13. aug, lk 16.

Donald Tomberg: Herzog on napp, seisundeid raamib värvidega. Márquez kompab seoseid, mis on, aga samas jäävad argielus käsitamatuks. Mis aga panevad liikuma. Milleta ei ole kohtumistel kohta. Tema novelli võib lugeda mitut moodi, Herzog on lisanud oma filmi mehe ja naise argielus kohtumise ja mitteäratundmise. Nõnda langeb filmis rõhk suuresti mitteäratundmisele. Márquezel leiab kohtumine aset unes, st unes mäletatakse midagi, mida ärkvel olles ei mäletata, aga mis võib tõeliseks saada vaid ärkvel olles. Vajadus ärgata, et teineteist leida, hirm unustuses kaotada, mis on leitud, äng ja küsimused.

Nõnda lähevad Herzogil mees ja naine teineteisest mööda, sest mees on unustanud, mida naine pidi talle ütlema; Márquezel möödakõndimist ei ole, pigem on aimdus, aga ei osata otsida, kuna ollakse unustanud orientiiri.

Herzog ei eputa. Seetõttu on tema filmi hea vaadata. Ometi tundub, et esimeses üllitises jääb Herzogi valitud väljenduslaad pisut järsuks ja nurgeliseks. Herzog ei tunne end filmivahendites veel kodus ja jutustab seetõttu lugu isegi liiga kindla peale minnes. Irratsionaalsus on stiilis allutatud ratsionaalsusele ja see muudab keele rangeks. Nõnda ka tunnetuslikult — mis Márquezel hajub, see on Herzogil raamitud. Mõeldes filmist kui muusikateosest, oleks Herzog orkestriseades nagu mõned partituurid välja jätnud, et põhimeloodia kindla peale esile tõuseks. Aga põhimeloodia jõuabki vaatajani.
Tomberg, D. (1998). Eesti filmi lühikesed lood [filmidest "Ma armastan sind" ja "Febris"]. Teater. Muusika. Kino, nr 8-9, lk 63-65.