Lurich (1983)

Tallinnfilmi sünopsis

Film on tuntud eesti maadlejast Georg Lurichist, kelle tähendus ei piirdu üksnes sportlaserolliga. Tema isiksus, tema eetilised tõekspidamised - ausus, sihikindlus, kompromissitus - kujundasid terve põlvkonna eluvaateid. Film keskendub ühele Lurichi elu episoodile, näitab temaaegse spordimaailma telgitaguseid ja mahhinatsioone, millesse Lurich ei soovi sekkuda.
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 280.

Georg Lurich

Georg Lurich (22. aprill (vana kalendri järgi 10. aprill) 1876 Väike-Maarja – 22. jaanuar 1920 Venemaa, Armavir) oli üks kolmest kõige kuulsamast eesti elukutselisest maadlejast Georg Hackenschmidti ja Aleksander Abergi kõrval. Ta oli 177 cm pikk ning oma parimas vormis 90 kg raske; parema käe biitseps 37–41 cm, rind 120–128 cm, reis 61 ja säär 40 cm.
Kui mitu korda ta maailmameistriks tuli, ei ole teada. Kuna puudus korraldav ja koordineeriv rahvusvaheline organisatsioon, siis kuulutati maailmameistrivõistlusteks iga suur rahvusvaheline tšempionaat. Kuna tõstespordi maailmarekorditeks loeti tollal ka vastupidavus- ja vigurtõsteid, siis pole ime, et Lurichi püstitas ligi 40 maailmarekordit.
Täpsemalt Lurichi elust ja saavutustest:
Georg Lurich , http://et.wikipedia.org/wiki/Georg_Lurich (22.10.2012).

Kes va­ras­tas Lu­ri­chi au­hin­nad?

­Üheks skan­daal­se­maks ­sünd­mu­seks Lu­ri­chi ­elus ku­ju­nes te­ma au­hin­da­de­kol­lekt­si­oo­ni var­gus, mis lei­dis ­aset 1910. aas­ta ­sügisel Tal­lin­nas Truz­zi tsir­ku­ses toi­mu­nud maadlustšempionaadi ae­gu. Au­hin­nad ­olid lin­na­rah­va­le imet­le­mi­seks väl­ja pan­dud te­ma koo­li­ven­na Edu­ard Berggrüni raa­ma­­tu­kaup­lu­se vaa­teak­na­le Kul­la­sse­pa tä­na­vas. Kol­lekt­si­oon, mi­l­­le väär­tust Lu­rich ise hin­das 7000 kul­drub­la­le, si­sal­das 90 au­mär­ki ja me­da­lit, ühe (väi­de­ta­valt Ko­pen­hage­nist ­võidetud) kuld­ka­ri­ka ­ning ühe (väi­de­ta­valt Kau­kaa­sia pä­ri­to­lu) kuld­vöö. ­Kõik see va­ras­ta­ti­gi kaup­lu­se vaa­teak­nalt 12. no­vem­bril 1910. aas­tal.
Voolaid, K. (2000).  Kes varastas Lurichi auhinnad?  Sporditäht, nr 1-2, lk 42-43.

20. novembril 1910 esines Lurich Tallinnas karskusseltsis “Valvaja” 620 inimesele kõnega karskusliikumise tähtsusest. Reklaamiks laskis ta Ed. Berggrüni raamatukaupluse aknale oma auhindu välja panna: kuldvöö, kullast ja hõbedast medalid ja märgid jms, kokku sadakond eset. Need aga varastati ära. See vargus tekitas suurt kõmu muuhulgas järgnenud protsessi tõttu. Lurich süüdistas Tallinna politseimeistrit Tsitserošinit varguse organiseerimises kättemaksuks selle eest, et ta polnud nõustunud kaotama vene publiku lemmikule Viktor Solovjovile. Tsitserošin süüdistas Lurichit teotamises. Protsess kestis kaks aastat ja Lurich mõisteti tagaselja 10 päevaks vangi. Lurich kaebas otsuse edasi kuni kõrgeimate instantsideni, kuid tulemusteta: tsaaririigi senat kinnitas otsuse sügisel 1912.
Georg Lurich, http://et.wikipedia.org/wiki/Georg_Lurich (1.12.2011).

Filmi saamisloost

7.02 - 30.11.1983 – tootmisperiood, sellest 10.05.1983 - 31-08.1983 – võtteperiood, 1.09.1983 - 30.11.1983 - montaaži- ja helindamisperiood.

Maksumus 530 017 rubla.

28.07.1978 - esitab Eduard Tinn (tiitrites pseudonüüm F. Jeremeikin) libreto "Luuriaana" (23 stseeni 1910. aasta Tallinnast ansambli  Kukerpillid osavõtul, milles peale laulu kuuleme ka eesti, vene, prantsuse, saksa ja türgi keelt). Toimetuskolleegim otsustab sõlmida lepingu tähtajaga 1.09.1979.
6.09 1981 -  E. Tinni kirja alusel kaasatakse stsenaariumi kirjutamisse Valentin Kuik.
14.03.1982  - Tallinnfilmi toimetuskolleegiumi otsus Eduard Tinni ja Valentin Kuigi stsenaariumi "Kogu maailma kuld" vastuvõtmise kohta.
7.01.1983 - stsenaarium esitatakse Kinokomiteele ja lülitatakse 1983. aasta temaatilisse plaani.
Töö käigus on erinevatel etappidel kasutusel veel pealkirja variandid "Areenil on Lurich" ja "Üksinda politsei vastu".
ERA.R-1707.1.2171; ERA.R-1707.1.2180; ERA.R-1707.1.2182; ERA.R-1707.1.2184.

Kes oleks vääriline mängima Lurichit?

“Kui me poleks peaossa maadleja Tõnu Lumet leidnud, poleks olnud ka filmi Lurichist,» tunnistab filmi operaator Arvo Iho.

“Peaosatäitja valimine oli väga suur väljakutse,” räägib Iho edasi. “Lavastaja Valentin Kuik küsis: kes oleks 80ndate alguse Eesti raskejõustiklaste hulgas vääriline Georg Lurichi ossa?”
Maadleja ühest eluepisoodist rääkivasse filmi, kus Tallinnas varastatakse vaateaknalt kõik tema auhinnad, otsiti peaosalist kaua. Maadlejate abiga leiti lõpuks mitmekordne Eesti sambomeister Tõnu Lume. Algul püüdis Lume loobuda ja kinnitas filmi tegijatele, et temasugune lihtne spordimees ei sobi kehastama maailma tippu kuulunud Georg Lurichit. Lõpuks said lavastaja Valentin Kuik ning operaator Arvo Iho Lume nõusse ning ei kahetse seda tänaseni.
“Tal on kõigepealt väga palju Lurichile omaseid jooni. Isegi üllatavalt palju,” kiidab Arvo Iho toonast valikut. “Selge ja sügavalt intelligentne silmavaade, tahtejõuline tugev lõug ja loomulikult kogu maadlejaloomus,” iseloomustab ta lähemalt. Iho möönab, et Lurich oli tegelikult Tõnu Lumest natuke lühem ja jässakam, kuid kõik filmis kaasa teinud näitlejad olid ju pikemad kui XX sajandi alguse inimesed.
Suure plussina märgib Iho ka peaosalise head füüsilist vormi. Tõnu Lume tegi enne võtteid tublisti jõutrenni ning võttis kaalus kümmekond kilo maha.
“Elukutseline näitleja poleks selle rolliga vist kunagi niimoodi hakkama saanud,” arutleb Iho. “Aga tema, kes ta polnud isegi kooliteatris mänginud, sai suurepäraselt hakkama.”Pärast seda kutsuti Eesti maadlejat mitmesse Vene filmi ning Iho andmetel oli tal viie aastaga kümmekond osatäitmist.
“Kostüümifilmides on ka jube mõnus teha värvilahendust,” lisab Iho. Ta tellis “Lurichi” jaoks lisaks veel kaks eripärast kaameraobjektiivi, et pilt ja värvid saaksid ajastule sobivalt mahedad – sellised, nagu sajandivahetuse fotodel ja maalidel näha.
Viivik, A. (2003). Kes oleks vääriline mängima Lurichit? SL Õhtuleht, 19. apr, lk 12-13, foto.

PI Tsentrosojuzprojekti Tallinna Filiaali auhinna suurima ootamatuse eest ekraanil sai Tõnu Lume - Lurichi osa mängufilmis "Lurich".
Festivalid filmiklubides ja muud kohalikud filmikunsti ülevaatused. Tallinnfilm 1985, lk 56.

Filmi vastuvõtust

15.11.1983 võtab Goskino filmi kahel lindil ilma parandusteta vastu.
Taotletakse I tasustamisgruppi.

Õie Orav: „Lurich“ on üks neid Eesti filme, mis langes üksmeelse hävitava kriitika alla ja kahjuks õigustatult. Ehkki kõik arvustajad püüdsid leida filmist ka midagi märkimisväärset ja seda ka leidsid, jäi kõlama ikkagi suur pettumusenoot.

Et tegemist on eesti rahva jaoks väga olulise ja legendaarse isiksusega, kes Georg Lurich kahtlemata oli, siis oodati seda filmi heatahtliku põnevusega. Heatahtliku seepärast, et sellest loodeti või taheti loota head lugu. Lugu, mis räägiks ka mitte-eestlastele ühest väikese rahva hulgast sirgunud maailma suurmehest. Paraku seda ei juhtunud. Lugu on mõistetav vaid neile, kes ise varem Lurichist rohkem teadsid või huvist selle mitmekülgselt andeka inimese vastu kirjandusest abi otsisid.
/---/
Filmi suurimaks õnnestumiseks on peetud peaosatäitja valikut, Lurichit mängib üheksakordne Eesti sambotšempion Tõnu Lume. V. Kuik ütles pressikonverentsil, et ta teadis Tõnu Lumet palju varem, ja kui ta poleks teda teadnud, poleks hakanudki seda filmi tegema. Ehkki oli silmapiiril ka teisi atleete, teadis ta kindlalt, et Lurich saab olla ainult Tõnu Lume.
/---/
Valentin Kuik täitis oma lubaduse Lurichi-teemat uuesti käsitleda esialgu dokumentaalfilmiga „Säilmed“, mis räägib Lurichi säilmete otsingutest ja leidmisest ning ümbermatmisest.
Orav, Õ. (2004). Tallinnfilm II. Mängufilmid 1977-1991. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, lk 280.

Jaan Kross: „Ma arvan, et see on mitmete heade algetega, kuid jällegi suhteliselt luhtunud film.
Head alged on: huvitavate võimalustega peategelane, huvitavate võimalustega süžee, lavakujunduslik hoolikus ning efektirikas operaatoritöö. /---/

Ütlesin: huvitavate võimalustega peategelane. Vähemalt eesti kinopubliku jaoks on ju Lurich seda ilma vähimagi kahtluseta. Aga kas filmi Lurichis on see huvitavus realiseerunud? Mitte kuigivõrd. Lurich on filmis lihtsalt sümpaatne mees, lihtsalt tubli, oma pisut lüürilises olekus natuke kaitsetu poiss. Ja tal ei lastagi ju öelda midagi muud kui paar lauset tervisliku eluviisi kasuks. /---/

Ütlesin: võimalusterikas süžee. Aga mida me filmis näeme? Hea poisi auhinnad varastatakse ära – näeme enam-vähem eemalt mingeid aurahasid ja karikaid ning hiljem katkist akent – ja hea poiss esitab kohtule hagi, mille lahendamine öeldakse võivat kesta aastaid. Varguslugu näib olevat mõeldud asja teljeks, kuid telg jäetakse õhku rippuma.

Edasi. Õppefilm või puhtnoorsoofilm see ju pole. Aga milline muu film on armastusteemata eluvõimeline? Me näeme sinipastelset kohtumist pargiteel, sümpaatset daami Lurichiga hetkeks minevikku meenutamas, näeme sümpaatse daami pisikest poega Lurichi suurel eeskujul hantleid hoobamas, kuuleme daami kutsumas Lurichit külla ja Lurichit tõotamas teda külastada – kuid Lurich tehakse märkamatult (mitte ometi meelega?!) sõnamurdjaks ning jäetakse ka vastav liin õhku. Sinnasamasse jääb ka Lurichi suhe tema massööriga, see iseendast pisut intrigeeriva sõpruse, kollegiaalsus- või teenistussuhe. Sest massööri sõnatu eemaletõrjumine Lurichi poolt jätab vastamata küsimuse, kui lõplik või ühekordne see on. Juba ekspositsioonis näib nagu sigivat intriigialge Lurichi ja politseimeistri proua vahele. Aga seegi jäetakse õhku. Sinnasamasse jääb tegelikult ka Lurichi ja politseimeistri vaheline pingeliin. /---/ Ja lõpuks näeme ka Lurichi maadlejakarjääri sõna otseses mõttes õhku rippuma jäävat: Lurich ja ta viimane vastane tarduvad ekraanil „igavesse suurde vastasseisu“.
/---/
Filmi õnnestumise seisukohalt pole minu meelest asjale kõige saatuslikumaks mitte tippnäitlejate puudumine või mis tahes muu viga, vaid alustatud liinide lõpetamatus. Lõpetamata liinide summana mõjub ka film ise lõpetamatult. Tal tundub olevat niivõrd mitu, kuid niivõrd hajusat eesmärki – kultuurilooline, spordilooline, noorsoo-õppeline, põnevuslooline -, et need on kokku sünnitanud eesmärgitu filmi. Ja mis puutub teatavasse kujundlikku suurejoonelisusse, mida oleks ülekohus eitada, siis on selle lõpptoime ometi küsitav: kas pole nii, et pildiline üleküllastus kipub sööma napi sisu koguni ära?

Kui lõpuks peaks tahetama, et ütlen Eesti filmitöö kohta midagi üldisemat, siis seda: minu meelest on meie ebaõnnestumiste puhul olnud peapõhjuseks režissuuri nõrkus: selge, tõsisügava ja järeleandmatu omakujutluse puudumine režissuuris.“
Kross, J. (1984). Mis ma Lurichi filmist arvan? Teater. Muusika. Kino, nr 7, lk 54-56.

Režissöör Valentin Kuik ise tagasivaatavalt oma filmi ebaedu põhjustest:

"Ettevalmistusaeg jäi lühikeseks, tähtajad kannustasid takka. Tegelikult polnud sellest stsenaariumist üldse mõtet filmi teha". Tol ajal oli Eesti mängufilmi latt küllalt kõrgele aetud, selle foonil pettis "Lurich" ootusi. "Sain sellise kriitika, mida mitte keegi pole saanud. Aga mitte ükski kriitik ei saa mu loomingu suhtes olla karmim, kui mina ise. Tehtu olen ma tagantjärgi üksipulgi läbi analüüsinud. Kes oli andekas mees, tegi ka nõukogude ajal oma filmi ära, aga minul jäigi nõukogude ajal oma film tegemata."
Teder, T. (1997). Romaanivõistluse võitja lendab edasi. Eesti Päevaleht, 1. veebr.

Operaator Arvo Iho meenutab:

„Kui Kuik tegi filmi Lurichist, siis suurema hulga näitlejate ja massi platsile ilmudes tulid talle hirmuhood peale ja ta käis Seewaldis närvipalavikku puhkamas. Filmi pidi aga edasi tegema. Kutsusin appi sõber Simmi ja me tegime koos filmi kõige suuremad, elavamad ja paremad stseenid. Pärast võtete lõppu tuli Valentin haiglast ja viskas filmist välja kõik need stseenid, kus oli vähegi nalja, naeru ja elu. Olime Simmiga suure hulga head tööd teinud ja kui siis lõpuks tuli „Lurichist” üks ärakohitsetud film, sai mul mõõt täis. Mõtlesin, et pole ju mõtet kulutada terve aasta oma elust, kui suure töö tulemuseks on vaid üks mage ja lääge filmike. Oli mõte kogu filmitegemine maha jätta ja lihtsalt piltnikuks hakata.“
Teinemaa, S. (2008). Vastab Arvo Iho. Teater. Muusika. Kino, nr 8/9, lk 4-18.

Huvitavat vaatamist:

Fotosid filmist ja filmi tegemisest leiab huviline Eesti filmi andmebaasi Eesti filmi varamau Erakogude galeriist Viktor Mentuneni kogust.

ETV telesaade „Kaadris: Lurich“ (2012). Mängufilmi „Lurich“ valmimist meenutavad lavastaja ja kaastsenarist Valentin Kuik, operaator Arvo Iho, peaosatäitja Tõnu Lume ja kõrvalosatäitjad Tõnu Aav, Rein Karemäe ning Ain Lutsepp. Autor ja toimetaja Jaak Lõhmus, režissöör Märten Vaher, produtsendid Ruth Heinmaa ja Ingrid Nõmmik.