Lindpriid IV osa (1971)

„Lindpriide“ tähendusele tagasivaatavalt

Jaak Lõhmus: „1969. aastal alustatud ja 1971. aastal valminud neljatunnine „Lindpriid”, seejärel keelatud ja ümberlõigatud versioonina „Rasked aastad” justkui linastusloa saanud, aga ikkagi ebasoovitavaks osutunud filmi tuntakse selle originaalsel kujul tänini väga vähe ja seda on ka äärmiselt  vähe näidatud. Jah, oli linastus 1975. aastal TPI filmiklubis, ja olid linastused pärast „riiulilt” mahatõstmist 1980. aastate lõpus, isegi pidulik linastus Pariisis oli, ja viimati eesti filmi päevadel 2006. aastal Kumus demonstreeriti, koguni Internetist saavat tõmmata, ime küll, aga ikkagi senini suur tundmatu – „Lindpriid”. Seos üheksa aastakümne taguste mässumeelsete punaste noortega on äärmiselt tinglik, see seos on selgelt näha ainult mõnedes episoodides,  filmi alguskirjades ja siin-seal veel. Hando Runneli ballaad, mis läbib Liis Benderi esituses filmi, jutustab millestki muust, orjusest vabanemisest muu hulgas, aga assotsiatsioonid, mida film tekitab, on pigem 1970. aastate alguse Eestis. Tundub isegi, et see lugu võiks olla eesti teisitimõtlejatest noorte lugu filmi valmimise ajas. Seos 1970. aastate Eestiga paistab mitmest stseenist suisa silma, näiteks pikk kujutluspilt Patarei vanglast väljuvast  noorpaarist, keda rõõmsalt lehvitades tervitavad filmi väntamise aja rõivastes tütarlapsed.“
Lõhmus, J. (2008). Detsembrimässu filmikobarast. Vladimir Karasjovi „Lindpriid” on senini eesti filmi suur tundmatu. Sirp, 28. nov.

Aarne Ruben: “Lindpriid” on haruldane lugu sellepoolest, et tulnud läbi kahekordse teisitimõtlemise prisma. Ühelt poolt Eessaare Aadu (kodaniku- ja poliitikunimi Jaan Anvelt), teisalt aga Vladimir Karassev-Orgussaare dissidentlus. Õigesti märkis Karassev-Orgussaar nüüd filmi näitamisele kaasa saadetud kirjas, et Anvelti enda elu oli nagu õudusunenägu ja film selle sünopsis.
/---/
Film jääb painama. Kindlasti mängib seal kandvamat ja nauditavamat osa Mikk Mikiver, kes peab kehastama võitlejat, kes kahtluste pärast eemaldatud EKP organisatsioonilisest tuumikust. Lindudel on pesad ja loomadel urud, aga sel igavesel rändajal pole kuhugi oma pead panna. Filmi ärakeelamise üks põhjusi ongi see, et kangelaseks on tehtud kõhkleja.

Kõhkleja mütologiseerimine ja töölisväe mittenäitamine on kaks asja, mille pärast Vladimir Karassev-Orgussaar võis arvestada partei ideoloogiatuusade kriitilise suhtumisega. Me ei näe filmis kanoniseeritud proletariaati, me näeme lihtsaid inimesi.

Nõukogude filmikunsti ideoloogilisse kaanonisse ei mahtunud kommunist, kes ütleb “Mul on raske” või “Ma ei saa aru, mille eest me seisame”. Seal polnud kohta enamlikul võitlejal, kes võtab vastu armuanni valitseva klassi esindajalt, et seda siis prostituudi ümberkasvatamiseks kulutada. Klišeedesse ei mahtunud ka meeltesegaduse tunnustega pantomiimietendus ega pureleva koertejõugu tulistamine eemal inimasustusest. Niisugusel kujul keelati film ära ja KGB jälitas Karassev-Orgussaart signaali alusel, mille algne impulss võis tõenäoliselt tulla Alma Vaarman-Silberilt või Olga Lauristinilt. Sest kuigi “Lindpriid” üldiselt vastab pildile, mis on inimestel põrandaalusest võitlusest, siis need kaks parteiveterani, kes teadsid asjast sügavuti, mäletasid või arvasid mäletavat sündmusi teisiti.

Ikka kaugemale jäävad need aastad ja vähe on neid, kes asja uurinud. Näeme linateoses, kuidas Kill tuleb salakorterisse, kust ta minema aetakse. Hetk hiljem on sealsamas ukse taga soldatite salk, Kill jõuab aga plangu taha tõmbuda. Nähtavasti on režissöör parteiarhiivi vahendusel tutvunud situatsiooniga 27. aprillil 1920, kui Iisraeli uulits 20 pidi algama salakoosolek partei põrandaaluse operatiivosakonna juuresolekul. Maja piirati ümber, kuid koosolekule ilmunud legaalne töölisjuht Johannes Vanja (1891 – 1937) märkas kohe varitsust. Vanja jäi veidi hiljaks ja märkas hooviväravast sisse minnes kohe, et majaga ei ole kõik korras, ning pööras Liivamäe uulitsasse, läks seltsimees Nuia juurde ja pääses arreteerimisest. Koosolekul viibinud Georg Kreuks aga võeti kinni. Pargis varitseva ja vahepeal töölisjõugu keskel provokatsiooniliselt asju ajava “selle mehe” (nuhi) prototüüp on muide Heinrich Tammerik.

Prostituudi kuju on Karassev romaanisüžeele “juurde luuletanud”, ehkki on teada, et Anvelt lõbutüdrukute ümberkasvatamisele mõtles ja ühes oma varasemas erakirjas kuuluvad talle sõnad, et määritud on need lilled, mis purjus lõbutüdrukud tema kuuereväärile kinnitanud.
/---/
Karassev-Orgussaare mängufilm on kuuekümnendate aastate eksperimentaalse kino produkt, mis pildistab kadunud maailma. Nagu Anveltki kujutab ta inimese hinge küpsemist/lagunemist ekstreemsetes tingimustes ja tema sümbolid vajaksid raamatu mõõtu käsitlust.“
Ruben, A. (2006). Ekraani õnnetuselaps ja ühepäevaliblikas. Sirp,  07. apr.

Vaata lisaks:

Arjakas, K. (2007). Saatus jääda riiulisse. Teater. Muusikas. Kino, nr 1, lk 87-101.
http://www.temuki.ee/arhiiv/2007/01/lugu12.pdf (3.12.2012).

[Karassev-Orgusaar, V.] (2007). "Lindpriide" autori kiri, mis loeti ette filmi linastamisel Kumus 1. aprillil 2006. Teater. Muusikas. Kino, nr 1, lk 102-103.
http://www.temuki.ee/arhiiv/2007/01/lugu13.pdf (3.12.2012).

Miks Lindpriid keelati? Asjaosaliste endi omaaegseid arvamusi (2007). Teater. Muusika. Kino, nr 2, lk 115-120.
http://www.temuki.ee/arhiiv/2007/02/lugu17.pdf  (3.12.2012).

Lõhmus, J. (2008). Detsembrimässu filmikobarast. Vladimir Karasjovi „Lindpriid” on senini eesti filmi suur tundmatu. Sirp, 28. nov.
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=7766:detsembrimaessu-filmikobarast&catid=4:film&Itemid=3&issue=3230 (3.12.2012).

Säde, E. (2011). „Lindpriid” 40. Pika filmi väikese tähtpäeva puhul arhiivipabereid lappamas. Sirp 17. juuni. http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=12687:lindpriid-40-&catid=4:film&Itemid=3&issue=3350 (3.12.2012).

Säde, E. (2012). „Lindpriide” priikssaamise kroonika. Sirp, 11. mai.
http://www.sirp.ee/index.php?option=com_content&view=article&id=14876:lindpriide-priikssaamise-kroonika&catid=4:film&Itemid=3&issue=3393 (3.12.2012).