Eesti kotkad (2005)

Filmi saamisloost

Katke Andres Laasiku intervjuust Rein Maraniga:

Kui kaua “Eesti kotkaid” tehti?
Kaks aastat. Lisaks ettevalmistamine.

Kui te Tallinnfilmi aegadel filme tegite, oli vist aega rohkem?
See uus aeg on pealiskaudsem. Filmitegemise ajad on läinud lühemaks. Loodus samal ajal pole lihtsamaks läinud.

Miks kotkad? Kuidas kotkasteni jõudsite?
Aastate jooksul kasvas veendumus, et võime sellega hakkama saada. Ma ei taha ennast kiita, aga tuua ekraanile viis ja pool kotkaliiki on midagi sellist, mida pole seni tehtud ja mida niipea ei tehta.

Kas kotkad filmigruppi ei märganudki?
Oleks maru ilus nii öelda. Õigem on see, et nad ei märganud meie kohalviibimises ohtu. Kotkad on teravapilgulised ja panevad võõrast elementi kindlasti tähele, kuid ju nad ei pidanud meid siis ohuks.

Kui palju maksavad loodusfilmi tehes “inimfilmis” ülitähtsad dramaturgiareeglid? Mis on teisiti, kui filmi peategelane on loom või lind?
Kui hakkab tekkima looma lugu, tekib ka dramaturgia. Pole põhjust arvata, et siin need elemendid ei maksa. Loodusfilmi tegemisel on kolm etappi. Esimeses on filmitegijatel kujutelm tulevasest filmist. Teises põrkab kujutelm tegelikkusele. Kolmandas kujutelm enam ei maksa. On vaid filmitud materjal.

Mis saab siis, kui loom ei käitu stsenaariumikohaselt?
Siis on film halvasti ette valmistatud. Kodutöö pole olnud küllaldane. Aga ei pruugi kätte saada ka seda, mida kavandasid. Juhus ei paku välja. Ma tahtsin üles võtta kotkaste pulmalendu – ei saanud. Telesaate “Osoon” poistel see hiljuti Lõuna-Eestis õnnestus, minu jaoks oli siis juba hilja – film oli valmis. Juhus võib kätte mängida asju, mida ei oska oodata. Need hetked tuleb ära tunda.

Miks just Eesti kotkad? Eesti keelt nad ei räägi….
Eesti kotkapopulatsioon on ainulaadne, midagi sellist pole üheski teises Euroopa riigis. Ainulaadne on ka meil tegutsev kotkaklubi, mis ühendab inimesi, kes on pühendunud nende kaitsele. Klubi initsiaator oli kuulus ornitoloog Eerik Kumari. Klubi asutasid Tiit Randla ja Fred Jüssi. Tiit Randla on öelnud, et Eesti kotkad on väärtus, mida ükski Euroopa riik ei saa taasluua.

Siiski, milles seisneb loodusfilmi rahvuslikkus? Kas selline asi on olemas?
Rahvuse kandjana oleme teatud mentaliteedi kandjad. Olen õnnelik inimene – olen filme tehes läbi käinud kõik soome-ugri rahvad. Need on rahvad, kes elavad hajusalt ja elavas kokkupuutes loodusega. See on teine elutunnetus. Sama puudutab ka Eestit: meil on vähe neid, kes oleks neljandat põlve linnainimesed. Ma arvan, et see tunnetus jõuab filmi, selle teksti, muusikasse, pilti. Rahvuslikkus tuleb loodusfilmi tunnetuse kaudu.

Millised on väljavaated, et “Eesti kotkad” jõuaks ka teiste rahvasteni?
Mul on sidemeid inimestega, kes mu filme vahendavad. Filmi tegemine võtab kogu aja ära, levitada enam ei jaksa.

Kuidas tekkis “Eesti kotkaste” muusika?
Kotkad seostuvad mägedega. Mõtlesin, et filmi sobivad Kordiljeeride helid – paaniflööt. Flööti mängib Rumeenia päritolu Gicu Rau, kes nägi filmi ja improviseeris. Teine pill filmis on kannel, mida mängib Tuule Kann. Ma panin jultunud kombel need kaks, esmapilgul kokkusobimatut pilli ühte filmi, lõigates improvisatsioone filmi neisse kohtadesse, kuhu nad minu arvates sobisid.

Kas loodusfilmis peab olema muusika? Mõned peavad õigeks kasutada ainult naturaalset heli.
Ka mina olen mõne filmi teinud ainult looduse häältega. Olen teinud koostööd paljude heliloojatega, õnnestunult ja vähem õnnestunult. Seitsmekümnendatel töötasin koos ansambliga, kus olid Mikk Sarv ja Priit Pedajas, kes improviseerisid filmi peale – see tuli põnevalt välja. Muusika peab olema seal, kus see on vältimatu, muusika on tunnetuse kandja. Kõige parem on, kui vaataja ei saa arugi, et muusika üldse oli. /---/

Mis tehnikaga on “Eesti kotkad” võetud?
Digitaalkaameraga.

Mängufilmis on digikaamera panoraamvõtted “sügavuseta”. Kas looduses mõjub digitehnika piiravalt?
Muidugi on see kompromiss. Teisalt ei ole film päris asi, vaid tõlgendus. Oleme harjunud tselluloidlindile jäädvustatu tinglikkusega. Sama tinglik on ka digifilm. Digitehnika kasutamine on paratamatus. See on oluliselt odavam, sest ei vaja filmilinti, oluliselt kergem, salvestab kvaliteetse heli ja mis peamine – töötab hääletult. “Eesti kotkastes” jäädvustatud linnuliigid on kõik esimese kategooria kaitse all.

Kas olete mõelnud, et teie 1970. aastatel filmitu on praeguste standardite järgi praak?
See on tehnoloogiline paratamatus. Me filmisime tollal Svema või Orwo lindile, vähesed õnnelikud said Kodakit. Hull on neid kujutisi tänastega võrrelda küll. Kuid need filmid on ajaloodokument, mis ei aegu.

Saab siis loodusfilmi kroonikaga võrrelda?
Loodusfilmid on igihaljad. Paljut, mida ma kunagi filmisin, pole enam. Näiteks tutkastest tehtud film “Turniir”. Tutkaid pole enam ja selliseid kaadreid, nagu mina filmisin, pole enam võimalik võtta.

Kas “Eesti kotkaste” DVD annab kodukino võimalustele piisavalt materjali?
Usun küll. “Eesti kotkad” on saanud kvaliteetse stereoheli. Kahjuks on kesksuvel, mil me enamiku filmist üles võtsime, helisid vähe. Ühe kärbse möödalend on suur sündmus. Tehnika kõigi võimaluste ärakasutamiseks peaks filmi eelarve olema kaks korda suurem. Vaatan kadedusega, millise tehnikaga on võetud BBC ja National Geographicu loodusfilmid.
Laasik, A. (2005). Rein Maran - Eesti looduse saadik maailmas (intervjuu Rein Maraniga). Eesti Päevaleht, 28. mai, lk 17-19.

Katke Helen Arusoo intervjuust Rein Maraniga:

Palju töötunde kulus filmile?
See on üsna palju tööd nõudnud film, mille tegemine kestis läbi mitme aasta. Filmil on ju palju peategelasi, tervelt kuus erinevad kotkaliiki. Iga liigi filmimine oli omaette aktsioon. Kümneid erinevaid varakult enne pesitsemist püstitatud varjeid, et linnud need omaks võtaksid. Teadmata, kas kotkapaar hakkabki üldse sel aastal selles pesas pesitsema. Lõputut nuputamist ja lõputut kannatust. Ühest kohast saab ühe jupikese filmi kätte, teisalt teise. Ja siis tuleb järgmine kotkaliik ette võtta, too aga käitub hoopis teistmoodi.

Kotka filmimisel pole pool tundi, tund, päev, mõnikord isegi nädal mingi aeg. Kotkaste aeg voolab teistmoodi. Ega neid asjata kuninglikeks lindudeks pee­ta. Olen näinud vana merikotkast pesa lähedal ok­sal pikki tunde peaaegu liikumatult ümb­rust seiramas.
Film on alati paljude inimeste koostöö. Kuigi jah, üks käivitav mootor peab ikka ka olema. Ei saa kuidagi ülehinnata minu hea kolleegi Tõnu Talpsepa rolli. Pesade leidmisel, tihti ka võtetel olid abiks Kotkaklubi mehed, ilma nendeta poleks filmist asja saanud. Koostöö oli väga tihe, eriti Urmas Sellisega. Alguses kavatsesin teha vaid pooletunnise filmi ning kartsin, kas saan ikka kaadrid kokku.

Ühe kotka kaadreid Te Eestist ei saanudki.
Jah, madukotkast on meie mail küll lendamas nähtud, aga pesa pole leitud viimased 30 aastat. Madukotka filmimaterjali palusime Valgevene filmimeeste käest.

Filmis on koht, kus Valgevene uurija Vladimir Ivanovski ronib pessa kotkapoja juurde ja suhtleb temaga.
Midagi niisugust meie küll endale lubada ei saa. Valgevene ei ole veel Euroopa Liidus ja neil ei kehti nii ranged kaitsereeglid. Pole ju ka mingi saladus, et varasematel aegadel roniti meilgi pesa juurde ükskõik millal, vaadati mune ja isegi võeti neid kollektsioonide jaoks. Aga ajad muutuvad ja kaitsemeetmed on praegu rangemad, ning see on täiesti õige.
Kõik Eesti kotkad on I kategooria, see tähendab kõige rangema kaitse all olevad linnud. Kui munad on pesas või pojad väikesed, siis ei tohi pesa lähedalegi minna, ja see kord kehtib ka filmitegijatele. Seetõttu on ka meie filmis kotkapojad küllalt suured.
Arusoo, H. (2005). Kotkas õpetab kulgu. Loodusesõber, nr 2.
http://www.loodusajakiri.ee/loodus/artikkel719_683.html (9.12.2013).

Filmist kriitiku pilguga

Tarmo Teder: „Kolmapäeva õhtupoolikul esilinastus kinos Sõprus meie loodusfilmi suurmeistri Rein Marani uus linateos, mille peategelasteks on Eestis pesitsevad kotkad. Täispikk populaarteaduslik dokumentaalfilm esitleb ükshaaval kõiki kuut kotkaliiki, keda meil nende loomulikus elukeskkonnas näha võib. Nende  loodusmälestisteks ja kuninglikeks olenditeks nimetatud tiivuliste kaamerasse püüdmiseks on vana profi Marani pühendunud võttegrupp kulutanud sadu tunde kusagil puuladvas või varitsusonnis ning nüüd on need huvitavad röövlinnud ka laiemale publikule kenasti vaatamiseks pakendatud.

Filmi autor sedastab, et kotkas on võimu ja vägevuse sümbol, kes olnud iidsetest aegadest kultuuri lahutamatu osa ja sild muistendite maailmast tänasesse päeva. Õnneks on nüüd möödas see reostatud aeg, kui kotkast Eestis tikutulega taga otsiti, talle nn kommunistlikku kullijahti peeti ja põllukeemiast küllastunud isendite munad enne koorumist mädaks läksid. Meil arvatakse praegu pesitsevat koguni paar tuhat kotkast aastas! Ja loomulikult, nagu mujalgi Euroopas, on kotkad ja nende elupaigad Eestis range kaitse all.
/---/

On paradoksaalne, et "Eesti kotkad" on ühtaegu lahe ja pingeline, sest selles loodusefilmis pole poliitikat ega suure kunsti ambitsiooni. See aga ei välista mängu ilu, tummaks võtvaid kaadreid ja professionaalseid õnnestumisi, mille nimel tasus passida. Oleks ainult tegijaid, kes veenva pildikeele ja tagasihoidlikult tiheda sõnaseletusega avaksid vaatajale looduse saladusi, tuletaksid sagedamini meelde kotkaid ja teisi olendeid, kellega inimene tuhandeid aastaid koos on elanud. Kui kaovad kotkad Eesti taevast, siis kaob varsti ka taevas, sest koos kotkastega on minek meilgi.“
Teder, T. (2005). Eesti on kotkaste maa. Sirp, 27. mai.

Hendrik Relve: „Tänavu 25. mail kinos „Sõprus” esilinastunud filmi „Eesti kotkad” alguskaadrid häälestavad vaatajat justkui elamusfilmi lainele. Rohust kergitab end kühvelsarvedega hiidkasvu põdrapull. Järgnevad vaated ürgilmelisse lopsakate sõnajalgadega lodumetsa. Helitaustaks lummavad vilepillihelid, mis kuidagi sarnanevad ühtaegu nii euroopa vanamuusika kui ka indiaani vilepilliga. Siis aga tuuakse vaataja mõistusele. Asjalik diktorihääl annab märku, et tegu on ikkagi õppefilmiga. Alustatakse Eestis elavate kotkaliikide järjestikust tutvustamist. Ei puudu sealtki tundeid ärgitavaid filmilõike. Saame näha, kuidas taeva all liugleb just nagu muinasjutuline tiibadega lendkala. Tegelikult on see siiski kalakotkas, kel küünte vahel peaaegu sama suur kalapurikas kui ta ise. Võime kaua kaasa elada paduvihmas oma pesapuul valvavale merikotkale. Tema liikumatust rahust ja täielikust ükskõiksusest vihma suhtes näib kiirgavat ajatut tarkust. Umbes nagu sügavas meditatsioonis viibivast mungast, kelle meeleseisund on nii kirgas, et aeg ja koht kaotavad igasuguse tähtsuse. Samas hiilib pähe loomulik küsimus, et millistes tingimustes pidi nende kaadrite jäädvustamisel viibima operaator. Küllap ikka samades, mis kotkas: lausvihmas, kiikuval puuoksal oma varjes lõpmata kaua konutades. Ilmselt pidi temagi neis ebaharilikes oludes tundma end veidi nagu munk, kes kotka elu saladuste mõistmiseks lihasuretamisega peab tegelema. Omamoodi tähendust täis olid pikad sõnatud kaadrid, kus kaljukotkas talvisel soomaastikul ronkadega jageleb. Mitme minuti jooksul polnud kuulda ühtegi diktori selgitavat sõna. Neid polnud tarvis, sest sündmustik rullus omasoodu looduslikul viisil vaid linnuhäälte saatel parajalt pingelisena, dramaatilise ja põnevana.

Siiski on kogu kotkaste filmi põhirõhk suunatud selgelt asjaliku teabe jagamisele. Saame põhjaliku ülevaate meie viie pesitseva kotkaliigi, kalakotka, väike-konnakotka, suur-konnakotka, merikotka ja kaljukotka elust. Valgevene filmimeeste abiga heidame pilgu isegi Eesti jaoks üliharuldase madukotka ellu. /---/

Siis teatatakse, et kotkad on inimese jaoks ikka olnud võimu ja vägevuse sümboliks, et nad on elavaks sillaks müütilise ja tänapäeva maailma vahel. Ühesõnaga, vaatajal tekib lootus, et nüüd võetakse käsile kotka tähendus pärimustes ja rahvausundis. Nii nagu Rein Maran neid lõimi väga meeldejäävalt põimis oma varasematesse rästiku- või kärnkonnafilmidesse. Kotkad pakuksid ju nendest olevustest märksa rikkalikumat ja värvikamat folkloorset ja usundilist algmaterjali. Paraku piirdub kotkaste filmis see temaatika mõne üldistava lausega.

Mis teha. Kui on otsustatud teha asjalik õppefilm, ei ole seal ilmselt ruumi kõikvõimalike inimlike ja tundeliste kõrvalepõigete jaoks. Loodusteemaliste kodumaiste õppefilmide seas on kotkaste film muidugi silmapaistvalt kõrge tasemega. Enamikust neist üle oma süvenemise, operaatoritöö, komponeerituse ja haaravuse poolest. Meistriteos, millest igal teabefilmi tegijal edaspidi eeskuju võtta.

Õppefilmis peab elamuslikkus paratamatult jääma loodusteadusliku teabe jagamise varju. Allakirjutanul isiklikult on sellest siiski kahju. Kotkas tekitab ju isegi nende inimeste peades, kes oma silmaga teda looduses seiranud pole, nii kergesti igasugu kõrgelennulisi seoseid ja aupaklikke tundeid. Tavainimene ju ei tohigi tegelikult seda lindu looduses kuigi põhjalikult uurida ega iseseisvalt jälgida. Ranged looduskaitseseadused nõuavad kotka pesapaikade salastamist. Aga kui keegi kogemata pesa ligi satub, on tal keelatud ilma eriloata linde pesal häirida, filmida või pildistada.

Filmi tegijatele sai osaks eriline privileeg, piiluda lindude kuninga magamistuppa ja seda jäädvustada. Lugenud ja kuulnud filmitegijate endi suust tundeid ja läbielamisi, mis neile kotkaste filmi tegemisel osaks sai, hakkab kuidagi kahju, et need seigad hoolikalt kaadri taha varjati. Filmi vändati kuuldavasti aastaid. Erinevate kotkaliikide pesade juurde rajati igal aastal uusi varjeid. Istuti kotkapesade läheduses lõputuid tunde, päevi ja nädalaid. Jälgiti kotkarahva igapäevaelu toimetusi pisimate üksikasjadeni. Jagati kotkastega nii häid kui viletsaid päevi. Tõesti on vähe neid eestlasi, kes saanud nii kaua ja lähedalt piiluda lindude kuninga isiklikku ellu. Kui, siis vahest vaid Urmas Sellis, Einar Tammur ja veel mõned meie pühendunumad kotkauurijad.“
Relve, H. (2005). Kotkarahvale külla [Rein Marani uued dokumentaalsed loodusfilmid "Eesti kotkad" ja "Kotka seire Eestis"]. Teater. Muusika. Kino, nr 11, lk 150-153.

DVD Eesti kotka-aabits

(ABC of Estonian Eagles)
Gaviafilm 2005

Loodusfilm „Eesti kotkad”, 51 min
Film on rännak Eestimaa kotkaste varjatud maailma. Vaatajal avaneb unikaalne võimalus saada sinasõbraks Eestimaal pesitsevate kotkastega ja näha, kuidas elavad need kuninglikud linnud oma keskkonnas.  Filmis on esitatud kõik Eestimaal pesitsevad kotkad: kaljukotkas, merikotkas, suur-konnakotkas, väike-konnakotkas, kalakotkas ja madukotkas. Tavalise inimese kohtumine kotkaga looduses on küllalt erakordne. Kotkad on Euroopa looduskaitse reeglistiku järgi esimese kategooria alla kuuluvad linnud ja nende pesitsuspaigad on avalikkuse eest varjatud. Filmivaatajale avaneb ainukordne võimalus osa saada nende lindude eluolust.

Dokumentaal „Kotkaseire Eestis”, 30 min
Dokumentaal annab ülevaate kotkaste uurimise ja kaitse ajaloost Eestis. 1960. aastail paari loodusmehe algatatud ettevõtmine uurida  kotkaste pesitsemisedukust arenes tasahilju kogu Eestit hõlmavaks vabatahtlikuks, kuid tegusaks ühenduseks Kotkaklubi. See huvialameeste ühendus, kuhu kuulub nii teadlasi kui asjaarmastajaid, peab oma kutsumuseks seista kotkaste hea käekäigu eest Eestis.

DVDga on kaasas:
Brošüür „Eesti kotka-aabits”, kust leiab kõigi Eestis pesitsevate kotkaste ja must-toonekure lennufotod ning kirjelduse paikadest, kus neid linde kohata võib. Brošüür on eesti ja inglise keeles.

Multimeediaprogramm „Eagle Guide”, mis lisab teavet Eestis pesitsevate kotkaste ja must-toonekure kohta. Olulisemad teemad on kotkaste välitunnused ja määramine, levik, pesitsemine, saagijaht ja saak, ränne, arvukus ja selle muutused Eestis. Sisaldab mitmekesiseid selgitavaid skeeme ja pilte. Programm on eesti ja inglise keeles.
www.gaviafilm.ee/et/content/eesti-kotka-aabits-2005 (10.12.2013).